Süütu tegu, halb tagajärg

6. nov. 2015 - 3 kommentaari

KAAREL TARAND

kolumnist

Vaidluses erakool vs. riigikool on põhiliselt tules olnud täiesti teisejärgulised teemad. Elu ja surma küsimus paistab olevat see, kumb on odavam või kallim ja kes peaks kellele veel maksma.

Haridussüsteemis ringleva raha kogusummat see kõik ei muuda. Ja kui natuke muudakski, ei oleks sel otsustavat tähendust üldhariduse üldisele kvaliteedile Eestis. Palju kära eimillestki seega. Aga selle käigus on ära kulunud suur hulk kenade ja siiraste, aktiivsete ja head soovivate inimeste aega ja närve mõlemas vaidlevas leeris ning, mis veel hullem, kadunuks on hõõrutud järjekordne kiht kodaniku usaldusest avaliku võimu ehk oma riigi vastu.

Vaidluses kui sellises pole midagi unikaalset, mistahes keeles netiotsinguga leiab hõlpsasti, et sama vaidlust peetakse igal pool maailmas, kus üldisel kooliharidusel vähegi traditsioone on. Rõhuasetused varieeruvad, kuid vastandpaarid on ikka elitarism ja nivelleerimine, võimekus ja sotsiaalne taust, ühtlustamine ja erikohtlemine. Ja kõige taustal raha.

Tunnustades iga üksiku hariduselus aktiivse lapsevanema ja koolitegija pühendumist ja häid kavatsusi pean siiski märkima, et nad on valel teel ja mida kiiremini nn erakoolide süsteem Eestis kaotatakse, seda parem kõigile. Praegused murelikud erakooliinimesed on selle ohvrid, et ei 22 ega 17, 13 ega 8 aastat tagasi pole valitsusel ja riigikogul jätkunud mehisust kehtestada taas seda, mis Eesti- ja Liivimaa kubermangudes sätestati talurahvaseadustega pea 200 aastat tagasi. Nimelt, et kohustusliku üldhariduse eest vastutab täiel määral omavalitsus (toona mõis).

Kui kogu koolipidamine oleks omavalitsuse maksta (aga keskvõim pole tänaseni raatsinud pedagoogide palgaraha tulu ja kuluna valdade-linnade kassasse anda), oleks juba ammu praegusest paremini paika loksunud koolivõrk ning tõenäoliselt oleks ka omavalitsuste kaart ja hulk teistsugune. Võimalik, et nn kogukonnakoole pidav vabakond on osaliselt paratamatu vastureaktsioon sellele, et omavalitsus on olnud saamatu. Viimane on aga juhtunud seetõttu, et keskvõim pole raatsinud omavalitsusi iseseisvaks teha, vaid on neid eelistanud näha parteiliste ripatsitena, sõltlastena.

Just halduskorralduse puudujäägid on tekitanud koolikorralduses olukorra, mida sotsiaalteadustes tuntakse ühisvara tragöödia nime all. Kui kõigil on ühine tasuta karjamaa, arvab nutikas ja ratsionaalne talupoeg, et kui ta ühe lisalehma sinna sööma paneb, elab tema paremini ära ja keegi kahju ei saa. Kui aga kõik talupojad mõtlevad korraga samamoodi, ammendub ühisvara kiiresti ja kokkuvõttes saavad kõik korvamatut kahju.

Teisisõnu, igaühe püüd ratsionaalselt oma kasu maksimeerida ei summeeru ühiseks kasuks, vaid viib süsteemi kokkuvarisemiseni. Koolikorraldust suudab oma valitsemisalas mõistlikult tagada vaid suveräänne otsustaja. Kui igaühel on õigus realiseerida oma soovi, et laps saaks parima ja omanäolisima hariduse, rajades selleks järjekordse kooli, mis lisandub kuluna samale, mitte paisuvale rahakotile, siis pihustub kogukonna/ühiskonna haridusressurss kiiresti. Eestis näib, et süsteem tervikuna on juba sedavõrd õhukeseks ja efektiivseks hööveldatud, et kaugelt vähem kui 10% selle süsteemi subjektidest (ca 7000 erakoolilast) suudab süsteemi mõraseks ehk karjamaa paljaks süüa. Rõhutan veel kord, et erakooli-usksetel ei lasu tagajärjes mingit süüd ega vastutust.

Käimasoleva vaidluse osutamist vääriv tunnusjoon on ka kogukonnaaktivistide vankumatu veendumus, et nad teavad kõige paremini, mis nende (sageli vanema silmis erilisele) lapsele kõige parem on – ja see on muidugi midagi sellist, mida riik ja omavalitsus tagada ei suuda ega taha. Need vanemad ei märka, et käituvad ise samamoodi nagu riigi- ja vallapoliitikud, keda nad koolikorraldusliku saamatuse eest kritiseerivad. Tähendab, nad ei usalda ekspertteadmist, vaid toetuvad otsuste langetamisel iseenese tarkusele, mis annab paraku juhuslikke tulemusi. Näiteks aina väiksem klass ehk väiksem suhete hulk ei paranda tingimata valmisolekut toimetulekuks võrgustunud ehk suure suhete hulgaga maailmas.

Küllap on nii mõnelgi oma põhjus, miks ta on jõudnud järelduseni, et liht­sam ja kiirem on rajada oma lapse kaitseks erakool, kui sundida oma valitud esindajaid tegema munitsipaalkool lapse­(vanema) soovidele vastavaks. Kõigi kõiki soove pole kahtlemata võimalik 100% täita, kuid miks peaks a priori arvama, et kui seadusest võetakse välja sõna „kohustuslik”, siis vabatahtlikult omavalitsus arukaks tunnistatud ja toimivat süsteemi (antud juhul erakool) ei toeta ja laiemalt valijaid ignoreerib? Pettunu peaks, et olla järjekindel, umbusaldama koolikorralduses saamatut ka meditsiinis, hoolekandes, siseturvalisuses, jäätme- ja transpordikorralduses, rääkimata siis munitsipaalveest ja -kanalisatsioonist, mille kasutamine võib anda teistest erilisemate kodanike täisväärtuslikule arengule korvamatu hoobi.

Kodanikud ei ole tekkinud hariduslikus ummikseisus süüdi ja nemad seda ka lahendada ei saa. Lahenduse võtmed on ikka riigivõimu käes, kes peaks viimse kui hariduskorraldusliku detaili enda kõhu alt puhastama ning jätma endale vaid standardite kehtestamise ning kvaliteedi kontrolli. Ülejäänu korralduks siis juba kenasti munitsipaaltasandil, erainitsiatiivi ja -jõupingutuse lisapanusetagi.

 


3 kommentaari teemale “Süütu tegu, halb tagajärg”

  1. Lembit Jakobson ütleb:

    Ühtluskoolist saame rääkida ikkka kas Nikolai II ja sealt edasi Esimese EV puhul.Ka nõukogude tegelikkus pürgis selle poole. Sest oli tarvis kasvatada uut inimest, kommunismiehitajat. Sestap oli see printsiip seotud reaalsuses enam kasvatuse.kui õpetusega.
    Ühtluskool pole ammu enam ühtluskool. Lapsed, nende lapsepõlved, lastetoad, raamaturiiulid, mänguasjad, kokkupuude reaalsusega on erinev. Vanemate sotsiaalne ja kultuuriline kapital on samuti erinev. Ühtluskool mahtus aega, kus sotsiaalne taust enamus lastel oli enam-vähem ühesugune. Täna sellest rääkida on nonsenss.
    Kool püüab küll seda erinevat sotsiaalset ja kultuurilist kapitali ühtsete teadmiste ja sotsialiseerimise kaudu (niivõrd-kuivõrd) ühtlustada, andes mingi ühtse arusaamise kodanikuks ja inimeseks olemisest , kuid tegelikkuses tuleb tunnistada, et see eriti ei õnnestu.
    Või õnnestub säärastes maades, kus keskklassi protsent ühiskonnas on, nagu Saksamaal ligi 60%.
    See ei tähenda seda, et õpetajatöös peaksime seda sotsiaalse ja kultuurilise kapitali lõhet suurendama. Pigem vastupidi: korraliku hariduse kaudu on seda võimalik ehk pisut vähendada. Kui on selleks muidugi olemas ka looduslikud eeldused, keskkonna tingimused.
    Aasta aastalt on aga mus tugevnenud Pierre Bourdieu arusaam: „ Koolisüsteem toimib sarnaselt Maxwelli deemoniga: sorteerimiseks vajaliku energiakulu hinnaga säilitab ta olemasolevat korda , see tähendab lõhet ebavõrdse kultuurilise kapitaliga varustatud õpilaste vahel.
    Haridus kaldub säilitama olemasolevaid sotsiaalseid erinevusi. Haridusinstitutsioonid annavad oma panuse kultuurilise kapitali jaotumisse ja selle kaudu sotsiaalse ruumi struktuuri taastootmisele (Pierre Bourdieu).
    Kui Eesti HTM suudab leiutada võluvitsa, mis sellist tegelikkust muudab, oleksid tänaste era- ja kogukonnakoolide õpetajad ning lapsevanemad HTM-le ülimalt tänulikud.

    Erakoolide kaotamine ei ole väljapääs sellest.

  2. Peep Leppik ütleb:

    Erakoolid on pärit anglosaksi maailmast. Üks eestlaset õpetaja Ameerikast väitis, et nn riigikoolid ei anna seal arvestatavat haridust, mis saadakse erakoolidest, kus pedagoogiliselt ranged nõudmised (ka vormiriided), ja paremad õpetajad. Kuid õppimine erakoolides on KALLIS, seepärast õpetab see inimene oma lapsi kodus ise (seda lubavad ka USA seadused).
    Pärast taasiseseisvumist hakati meil kõiges järele ahvima USA elu, nii loodi ilmselt ka esimesed erakoolid. Nüüd märkan üha enam rahulolematust meie õpetus-kasvatussüsteemiga ja üha enam erakoole (erit kristlikke) on loodud lastele parema hariduse (resp kasvatuse) saamiseks. Erinevalt USAst takistab meil aga vaesus (nõus Lembit Jakobsoniga) erakoolide pidamist.
    Mida ette võtta? – arukas inimene teeb järeldused ise…

  3. Heiki Epner ütleb:

    Te defineerite ühtluskooli valesti.
    Ühtluskool tähendab kõigile ühesuguseid võimalusi.
    Kas ja kuidas keegi harituks saada tahab või ei taha, on juba igaühe enda asi.
    Angloameerika ja prantsuse koolisüsteemid erinevad meie omast, nii et toodud tsitaadid ei ole korrektsed.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!