Teatrikriitik: liiga paljud õpetajad ei oska hinnata lastele esinejate taset

13. nov. 2015 Meeli Parijõgi Õpetajate Leht - Teatrikriitik: liiga paljud õpetajad ei oska hinnata lastele esinejate taset kommenteerimine on välja lülitatud

Festival „Teater noorele vaatajale 2015” koondas lastele ja noortele mängivad väiketeatrid ja ringreisitrupid, kes näitasid publikule oma parimaid lavastusi. ASSITEJ Eesti keskuse korraldatud festival toimus 28. ja 29. oktoobril Tallinnas Vaba Lava teatrikeskuses. Eelkõige ootasid korraldajad publikuks lasteaedade ja koolide õpetajaid ning huvijuhte, et leida koos leevendust lasteasutustes esinevate truppidega seotud muredele. Meeli Parijõgi ASSITEJ Eesti keskuse juhatuse liikmelt, teatriuurijalt ja -kriitikult Rait Avestikult, kuidas see õnnestus.

Kui suur oli õpetajate ja huvijuhtide huvi tänavuse festivali vastu?

Praegusel kujul, mil tahtsime publiku hulgas näha eelkõige ja hulgaliselt pedagooge, toimus festival juba kolmandat korda. Oleme seisukohal, et just lasteaedade ja koolide õpetajad-huvijuhid on olulised filtrid selles, millist teatrit lapsed ja noored näevad. On ju nemad need, kes teatri sõna otseses mõttes oma asutusse sisse lasevad. Ei tea, millest see tingitud on, kuid just pedagoogide huvi festivali vastu on tagasihoidlik olnud. Ma muidugi üldistan, kuid tundub, et siin on tegemist lihtsalt viitsimatusega mugavustsoonist väljuda.

Kui agaralt osalesid õpetajad aruteludel?

Keskmiselt on festivale külastanud umbes 20 pedagoogi igal aastal. Loomulikult on neist suurem osa ka aktiivselt aruteludel osalenud. Need mõttetalgud ongi kohad, kus õpetaja saab vestluses teatriekspertide, tegijate ja teiste pedagoogidega tuge oma kahtlustele või tõekspidamistele. Loodan, et festivalidest osa võtnud õpetajad suudavad oma asutuses märksa paremini valida, kui üks või teine teater ennast pakkuma tuleb.

Festivali üks eesmärke oli tõsta õpetajate teadlikkust ja otsida lahendust probleemile, et lasteaedades ja koolides pakutava taseme eest ei vastuta justkui keegi. Tegemist on juba habemega murega. Milline võiks olla lahendus? Kuidas sujub sel teemal koostöö kultuuriministeeriumiga?

Üks variant ja vahend õpetajate teadlikkust tõsta ongi kõnealune festival. Kuid nagu mainisin, pole see teema õpetajatele küllalt oluline, et sellega töövälisel ajal tegeleda ja festivalidel tarkust juurde saada. Veel enam – tundub, et liiga paljudel õpetajatel on ükskõik, kes nende hoolealustele esineb. Samas ei saa neid ka süüdistada ebakvaliteetse teatri sisseostmises – neil puudub erialane ehk teatriteaduslik väljaõpe. Just seda oleme nende festivalidega üritanud pakkuda.

Ma ei tea, kuidas seda teha, aga õpetajad lihtsalt peavad võtma vastutuse, et lasteaedades ja koolides näeksid lapsed kvaliteetset teatrikunsti. Teine variant oleks muidugi see, kui meil liiguksidki ringi ainult head teatrit tegevad trupid. Aga see on ulme.

Kõige sellega võiksid ja peaksidki tegelema ministeeriumid – tooksin kultuuriministeeriumi kõrvale ka haridusministeeriumi –, aga nagu elu on näidanud, pole see teema neile prioriteet. Sellest on räägitud tõesti juba aastakümneid. Mingid värelused kultuuriministeeriumis aasta-paar tagasi käisid, kuid värelusteks need jäidki. Aga möönan, et see teema pole meie riigis ega meie kõikide elus tõesti kõige tähtsam.

Festivalil pakutav oli korraldajate valik, Eesti laste- ja noorteteatri koorekiht, aga kuidas kirjeldada lastele ja noortele pakutava teatri tervikpilti?

Kuna varasematel festivalidel said esineda kõik trupid, kes soovisid, siis kõikus etenduste tase seinast seina ehk kannatas festivali üldine tase. Nüüd tegime valiku ja iseenesest mõistetavalt oli festivalil avanenud pilt täitsa hea.

Rait Avestik

Rait Avestik

Kuid arenguruumi on. Nii nagu teater Eestis üldse, on ka noore vaataja teater väga eripalgeline. Sel aastal oli festivalil balletti, kaasaegset tantsu, pantomiimi, nukuteatrit, sõnateatrit, tugeva atmosfääriga seisunditeatrit jm. Tuleb aga rõhutada, et festivalil nähtu on väga väike osa sellest teatrist, mida tavaliselt lapsed lasteaedades-koolides näevad. Sest nagu teame, väisavad riigi haridusasutusi peaasjalikult n-ö haltuuratrupid, kes väldivad avalikke esinemisi. Üldistan ja kindlasti teen mõnele trupile liiga, kuid see teater on kahjuks üsna üheülbaline, tavaliselt kolme esineja poolt ettekantud jant.

Ehk siis ühest pilti noore vaataja teatrist on raske tekitada, kuna seda teatrit tehakse suures osas varjatult. Nähtava osaga võib üldiselt ja suurte mööndustega rahule jääda.

Varsti algab jõuluaeg, mil lastele ja kogu perele pakutavaid etendusi tuleb nagu küllusesarvest. Mida soovitate kimbatuses õpetajatele ja lapsevanematele, kes soovivad pakkuda lastele teatrielamust, aga ei oska pakutava seast valida?

Paari lausega siin pole võimalik anda pedagoogidele teatrist üldteadmisi, mille põhjal üht etendust teisele eelistada. Teade heast asjast levib kõige paremini suust suhu. Kuulake oma tarku sõpru. Ja pidagem ka meeles, et kõik ei ole kuld, mis hiilgab.

Jõuluajal on teatrielamuse saamine üldse pisut kahtlane. Suuremate teatrite turundus töötab täistuuridel ning vaevalt hakkab õpetaja ise midagi leiutama, kui talle ja tema klassile on teatrisse minek lihtsaks tehtud.

Konkreetsemaid soovitusi saab anda nii, kui hädasolija pöördub ASSITEJ Eesti keskuse kodulehel ­assitej.ee olevate kontaktide poole või küsib sealses foorumis nõu. Jagame hea meelega soovitusi.

„Teater noorele vaatajale 2015” pakkus parimat

Fotol käib arutelu lastele ja noortele mängivate väiketeatrite ellujäämisvõimalustest.

Fotol käib arutelu lastele ja noortele mängivate väiketeatrite ellujäämisvõimalustest.

Kui eelnevatel aastatel said esinemisvõimaluse kõik soovi avaldavad teatrid ning tegu oli ülevaatefestivaliga, siis sel aastal valis trupid välja ASSITEJ Eesti keskuse juhatus. Eesmärk oli näidata noortele mängivate teatrite parimat osa.

Festivali üks eesmärke oli pöörata tähelepanu ning otsida lahendust probleemile, et Eesti lasteaedades ja koolides toimuvad teatrietendused, mille kvaliteedi eest ei vastuta keegi. Lapsevanemad maksavad piletiraha, kuid ise etendusi ei näe. Õpetajad ja lasteaia juhtkond ei oma piisavalt informatsiooni, mille põhjal lavastusi valida, ning võtavad vastu kõik trupid, kes end pakuvad. Madal piletihind tõrjub turult teatrid, kes tahaksid etendusi anda ausalt, kõiki seadustest tulenevaid makse tasudes.

Festivali teine eesmärk oli tõsta Eestis noore vaataja teatri taset. Huvitavaid ja eriilmelisi lavastusi koondades pakuti teatritegijaile võimalust üksteise töödest inspiratsiooni saada, kogemusi vahetada ja koostööalgatusi luua. Kõikide etenduste kohta viisid professionaalsed kriitikud läbi arutelusid, mis andsid tagasisidet. Lisaks toimusid kõigil päevadel töötoad ja seminarid.

Festivali sihtgrupp oli laste ja teatritegijate kõrval lasteaedade ja koolide õpetajad ning huvijuhid, kultuuri- ja haridustöötajad, kelle ülesanne on valida, millised trupid saavad nende asutuses esinemisvõimaluse. Õpetajad said vastastikku infot ja kogemusi vahetada ning õppida festivalil nähtu põhjal praegusest teadlikumaid otsuseid langetama.

ASSITEJ Eesti keskus

 

Festivalil „Teater noorele vaatajale 2015” esinenud teatrid

• VAT Teater – „Aadam ja Eeva”

• Tuuleveski – „Jookse, Jaagup, jookse!”

• Miksteater – „Merele!”

• Piip ja Tuut teater – „Elevant”

• Must Kast – „Õhupallid” ja „5 grammi sisemist rahu”

• NUKU teater „Gelsomiina tsirkus”

• Sõltumatu Tantsu Lava „Käik”

• Tsirkusekool „Puur”

Meeli Parijõgi