Ukrainas ja Venemaal eesti keelt õpetamas

20. nov. 2015 Maarja Hein Narva eesti gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja - 1 Kommentaar

Eesti keele õpetaja Maarja Hein on viimased kuus ja pool aastat töötanud välisülikoolides: Ukrainas Lvivi Ivan Franko nimelises ülikoolis ja neli õppeaastat Peterburi riiklikus ülikoolis.

Olin Lvivi ülikoolis esimene Eestist lähetatud lektor (2009–2011). Eesti keel oli seal valikaine staatuses ja huvilisi tuli kohale 20 ringis. Probleemiks kujunes kõigile sobiva tunniaja leidmine. Aga algus sai tehtud ja teisel aastal võis õpetada juba algajaid ja edasijõudnuid. Ka praegu töötab Lvivi ülikoolis Eestist lähetatud lektor ja peale on kasvamas uued eesti keele huvilised.

Petro, erakordseim õpilane

Lvivis töötades kohtusin inglise filoloogia tudengi Petroga, kõige erakordsema õpilasega, kes mul kunagi on olnud. Lisaks põhierialale õppis ta kõiki Lvivi ülikoolis õpetatavaid võõrkeeli. Eesti keele õppest innustus Petro sedavõrd, et tema inglise keele kateedris töötav ema käis tõsimeeli kurtmas: tal on hirm, et Petrol jääb lõputöö kirjutamata. Selgus, et noormees oli koju tassinud pea kõik Lvivi ülikooli toimetatud eesti keele, kultuuri ja ajaloo raamatud ning üleni neisse sukeldunud. Ema ütles, et on sunnitud raamatud lihtsalt ära peitma. Alguses tundus ema jutt liialdusena, kuid varsti pidingi Petrole eraldi tunde andma, sest tema keeleoskus kasvas teistega võrreldes tormilise kiirusega. Paar aastat hiljem sõitis Petro Vilniuse ülikooli oma leedu keele oskust täiendama. Sealse eesti keele lektori sõnul olevat Petro eesti keel olnud sedavõrd perfektne, et ta pidas noormeest esmakohtumisel eestlaseks.

Teist korda Peterburis

2002. aasta kevadel otsis haridusministeerium lektorit, keda lähetada Peterburi ülikooli eesti keelt ja kultuuri õpetama. Lugesin kuulutust ja mõtlesin – see oleks midagi uut! Olin paar aastat varem Narva elama asunud ja narvakana elasin ju Peterburile lähemal kui Tallinnale. Nii otsustasingi kandideerida.

Aasta varem olid Peterburi ülikoolis käinud eesti keelest huvitatutele mõnenädalasi keelekursusi tegemas TÜ õppejõud Raili Pool ja Sirje Rammo. Kursustele registreerus nii palju üliõpilasi, et tuli avada mitu keelerühma. Kaks aastat hiljem avati Peterburi ülikooli, HTM-i ning Tartu ülikooli ühistöö tulemusena eesti keele kabinet. See oli päris oma ruum. Olime väga uhked, sest teistel soome-ugri keeltel, ungari ja soome keelel, seda siis veel polnud. 2005. aastal korraldati koostöös HTM-i ning emakeele seltsiga konverents, mis oli pühendatud Peterburi keiserlikus teaduste akadeemias töötanud Ferdinand Johann Wiedemannile.

2007. aastal avati Peterburis soome ja ungari keele eriala kõrvale ka eesti keele ja kirjanduse eriala bakalaureuseõpe ning võeti vastu esimesed viis üliõpilast. Selle aasta septembris astuti taas pikk samm edasi: avati eesti keele eriala magistriõpe, kus jätkab neli üliõpilast. Sügisel oli üle kolme aasta uus vastuvõtt bakalaureuseõppesse. Veel viis noort inimest hakkas avastama eesti keele imelist maailma. Eesti Instituudi kaudu saab kutsuda Eestist ka külalislektoreid. Peterburis on käinud loenguid pidamas Rein Veidemann, Mart Velsker, Maarja Vaino, Toomas Haug ja Marju Kõivupuu.

Kui ma pärast esimest tööperioodi 2005. aastal Peterburist lahkusin, jäi minust maha remonditellinguis nukker linn ja elumuredest ning poliitilis-majanduslikest segadustest muserdatud inimesed. Kuus aastat hiljem tagasi minnes leidsin end täiesti uues Peterburis. See oli Sankt-Peterburg – aristokraatlik suurlinn oma ilus, hiilguses, väärikuses.

Kuni on õppida soovijaid

Töötasin Peterburis erialaõppe lektorina viimased neli õppeaastat. Mul olid imetlusväärsed üliõpilased – kolm neidu ja üks noormees. Kui Eesti Instituudi, Tartu ülikooli ja HTM-i esindajad käisid sel kevadel Peterburi ülikooli juhtkonnaga kontakte värskendamas, jäi kõrvu Eesti Instituudi esindaja Katrin Maiste öeldu: „Mulle meeldis siin kõik – ülikool, ülikooli esindajad, Peterhof, kogu linn, aga kõige sügavama mulje jätsid ikkagi üliõpilased. Kui ma ise poleks nendega suhelda saanud, ei usuks, et sul on nii imelised tudengid.”

On selge, et akadeemiline välisõpe eeldab Eesti ja välisriigi institutsioonide ja nende taga seisvate inimeste head tahet ja mõistvat koostööd – ja kindlasti ka entusiasmi. Peterburi ülikoolis on eesti keele õpe saanud tuule tiibadesse tänu Eesti sõbrale, eesti ja ungari keele õppejõule Larissa Mukovskajale, kes lausa eestlasliku jonniga on omal algatusel õppinud selgeks eesti keele ja käinud Tartu ülikoolis end täiendamas. Larissa on koostanud ka eesti-vene keeleteadussõnastiku. Aga selge on seegi: eesti keelt saab Peterburi ülikoolis õpetada seni, kuni on õppida soovijaid. Ja mitte päevagi kauem. Õnneks Peterburis armastatakse Eestit ja eestlasi. Siira nostalgiaga. Vanem ja keskealine põlvkond oskab aktsendi järgi su Baltikumi täpselt õigesse punkti paika panna. Noorte jaoks on maailm aga lahti, nende maailmamõistmine on sama avatud kui Eesti noortel. Interneti imeajastu on pühkinud kõik piirid.

Emakeel kaugvaates

Olen tänulik, et sattusin sellesse lektorikarusselli. Õpetades eesti keelt võõrkeelena, pead paratamatult vaatama oma emakeelt õpilase pilguga. See tähendab kõrvalt. Kaugvaates. Võrdled eesti keelt vene keelega ja avastad nii siin kui ka seal imelisi tahke, mida emakeeleõpetajana ilmselt iialgi märganud poleks. Õpid sügavamalt mõistma vene-slaavi hinge. Ühtäkki mõistad, et keel on vanem kui meie. Palju vanem. Toon mõne näite: venekeelne sõna semja tähistab vene keeles perekonda. Selgub, et vene keeleruumis tähendab perekond seitset mina (sem – seitse, ja – mina). Ja siis jääd mõtlema: kas slaavlaste ürgperekonna mudel koosnes seitsmest liikmest – isa, ema ja viis last? Avastad, et kui venelane sind millegi eest tänades lausub blagodarju, kingib ta sulle rikkust, jõukust, heaolu. Just neid tähendusi kannab sõna blago; darit tähendab kinkima. Ja blagodarju – kingin sulle heaolu ja jõukust. Uurisin meie „tänama” etümoloogiat ja tahaksin nii väga uskuda, et meiegi „tänama” varjab eneses midagi eestlase ürgolemusest. Tahaks uskuda, et „tänama” on tulnud sõnast „täna”, mis tähendab käesolevat päeva ja veel üldistatumana märgib olevikku – nüüd ja praegu. Mulle meeldib kunagi loetud lause: „Minevik on mälestus, tulevik on saladus, olevik on kingitus”. Inglise keeles märgibki ju sõna present nii kingitust kui ka olevikku. Mulle meeldib uskuda, et öeldes „tänan”, kingime meie, eestlased, üksteisele igavest olevikku, igavikku, ja hoiame nii elus ning kordame enesele teadmata kui mantrat oma esivanemate suurt tarkust, mille keel on säilitanud.

Fotomälestus eelmise aasta sügistalvest. Luikesid pole Maarja Hein varem ega hiljem Narva jõel näinud.

Fotomälestus eelmise aasta sügistalvest. Luikesid pole Maarja Hein varem ega hiljem Narva jõel näinud.

Kuidas sa julged Narva minna?

Minu eesti keele välisõppemarsruuti võiks lisada ka Narva. Arvan, et ei eksi, kui väidan, et keskmise eestlase jaoks pole Peterburi ja Lviv suurt rohkem välismaa kui Eesti suuruselt kolmas linn Narva. Kas teie olete Narvas käinud? Aga Helsingis, Stockholmis, Londonis, Riias? Kui juhtute kunagi Narva tulema, võtke kaasa ka oma õpilased, et eestlaste noorele põlvkonnale saaks Narva jälle omaks. Et ei juhtuks nii nagu minu põlvkonnaga, kelle Eesti pildilt Narva kunagi kustutati. Siis oleks meie lastel ja lastelastel Eestist üks täisväärtuslik pilt rohkem. Pilt, millel miski ei oleks valesti – Eesti pilt, millel seisab ka Narva, koos narvakatega.

Mäletan oma tutvusringkonna ja lähedaste hirme, imestust, hoiatusi, kui otsustasin 15 aastat tagasi Tallinnast ka minu jaoks täiesti võõrasse linna elama ja tööle minna. „Kuidas sa julged sinna minna? Vaata, et sa õhtul pimedas välja ei lähe! Narvas loobitakse inimesi ju suisa tänaval narkosüstaldega!” Jne. Tegelikkuses avastasin armsa rahuliku linna koos kenade inimestega. Narvakatega lähemalt suheldes kuulsin sageli siirast fraasi: ja tak ljublju Narvu. Ma polnud kunagi ühtegi eestlast kuulnud oma kodulinna kohta ütlevat: „Ma nii väga armastan oma kodulinna.” Eestlane ütleb tavaliselt: „Jaa, mulle meeldib Viljandis elada”; „Pärnu on mõnus – kena koht elamiseks”. Nüüdseks kasutan minagi oma vanade ­ E(e)esti-tuttavatega kohtudes ehtvenelikku fraasi: „Ma nii väga armastan Narvat.”

Narva pole ühegi Eesti, veel vähem aga Venemaa linna moodi. Narva on lihtsalt Narva. Seal on natuke E(e)estit, aga õige vähe, ja natuke V(v)enet, aga veel vähem kui E(e)estit, eriti kui võrrelda üle jõe asuva Ivangorodiga. Tundub, et Narva on täiesti omaette nähtus maailmakaardil. Ja kuidas see võimalik on – ma seletada ei oska. Kes on käinud Narvas, mitte sealt vaid läbi sõitnud või mõnest asutusest läbi astunud, see vast mõistab, millest ma räägin. Ja kes pole käinud, siis tulge ja te veendute, et ma ei fantaseeri.

Ettekande „Eesti keele õpe välismaal: Peterburg–Lviv–Peterburg” põhjal emakeeleõpetajate sügiskonverentsil „Piirideta eesti keele õpe” Tartus, 09.10.

Eesti keele välisõpe

Eesti keele ja kultuuri akadeemilise välisõppe programmi raames on Eesti lektor praegu üheksas väliskõrgkoolis: Peterburis, Vilniuses, Pariisis, Göttingenis, Varssavis, Lvivis, Brnos, Pekingis ja Riias. Väljaspool akadeemilist programmi õpetatakse eesti keelt kokku umbes 30 Euroopa, Ameerika ja Aasia kõrgkoolis.