Uue õppeaasta valgus ja varjud Kreekas

13. nov. 2015 - Uue õppeaasta valgus ja varjud Kreekas kommenteerimine on välja lülitatud

Kreekas elav Piret Suidt kirjutab, milliste mõtetega alustasid kreeklased tänavu uut õppeaastat. Oma mõtteid jagab loos Õpetajate Lehele eksklusiivintervjuu andnud, vahetult enne esimest koolikella vahevalitsuse haridusministriks nimetatud Frosso Kiaou.

Kreekas on kooliaasta alanud läbi raskuste. Põhikooliastmes (1.−9. klassis) on 20 000 õpetaja ametikohta täitmata. Samas on paljud pedagoogid töötud. Riigikoolid ei tohi kärpemeetmete tõttu uusi õpetajaid tööle võtta.
Troika ettekirjutused ja valitsuse reformid sunnivad säästma seal, kus olukord on majanduskriisi tõttu niigi kriitiline. Kasinusmeetmed näevad ette, et viie pensionile jääja asemel tohib tööle võtta ühe uue õpetaja. Lisaks pedagoogide kehvad töötingimused ja madal palk. Kõik see mõjutab halvasti nii õppetööd kui ka suhteid koolis.

Kurnav majanduskriis ja kokkuhoiule orienteeritud reformid on tekitanud Kreeka haridussüsteemis väga pingelise olukorra. On küll suudetud panna piir varem levinud priiskamisele ja klientismile, ent põhjalikke ümberkorraldusi pole tehtud. Kärbete tagajärjel on koolides tekkinud kriisiolukord, mis sarnaneb tulekahju puhkemisega. Mõnes koolis õnnestub tule kustutamine paremini, mõnes ei suudeta stabiilset õppetööd tagada.

Kasinusmeetmed mõjutavad negatiivselt õpetamise kvaliteeti ja on vähendanud ka usaldust riigikooli vastu. Kõik saavad aru, et muutusi on vaja, aga ebastabiilsus ja perspektiivi puudumine on jätnud haridusmaastikule nii sügava jälje, et paljud kreeklased on riigikooli tuleviku suhtes ebakindlad. On ka neid, kes on riiklikule haridussüsteemile juba ammu selja pööranud ega usu ka nüüd, et midagi muutuks.

Eemalt vaatajale on Kreeka kooli kitsaskohad arusaamatud. Miks on paljud õpetajad tööta, kui koolides on ametikohad täitmata? Miks ei ela riigikoolis töötav noor õpetaja oma palgast ära ja vajab vanemate toetust? Mis toimub tavakoolis, kui enamik õpilastest õpib iga päev hilisõhtuni lisaõppe erakoolis või õpib eraõpetajaga?

Aasta tuleb väga raske

Lastele hea hariduse võimaldamist peetakse Kreeka peres väga tähtsaks. Riikliku haridussüsteemi kõrval on oluline roll erakoolidel. Kreeklastega hariduselust rääkides on kõik veendunud, et olukord pole kiita ja ees seisab raske kooliaasta.

Seda kinnitab vahetult enne esimest koolikella vahevalitsuse haridusministriks nimetatud Frosso Kiaou (Angeliki-Efrosini Kiaou-Dimakou): „Raha on väga vähe. Tegevust on vaja põhjalikult plaanida, et vähese rahaga parim tulemus saavutada. Meie valitsuse minister [Theano] Fotiou ütles tabavalt, et ka väga lihtsatest komponentidest on võimalik maitsvat toitu valmistada, ja tõi näiteks täidetud tomatid (jemista). Võtad riisi, maitseaineid ja tomateid ning saad valmistada ühe parima roa, mis meil üldse on.”

Kiaou on kursis haridusasutuste probleemidega. Pärast Alexis Tsiprase tagasiastumist pidi ta paari-kolme nädalaga tagama koolides õppetöö organiseerimiseks vajalikud tingimused. Pärast väikest pausi lõpetab ta oma mõttekäigu sõnadega: „See aasta tuleb väga raske … väga raske.”

Palju väikseid koole

Kreekas erinevad pealinna ja ääremaade olud suuresti. Keerulist olukorda saab mõista vaid Kreeka eripära tundes. Paljud sealsed väiksed koolid asuvad maa äärealadel, saartel ja mägistes piirkondades. Väikestes mägikülades elavad sageli vaid mõned pered ja kooliealisi lapsi on vähe. Põhiseaduse järgi peab põhiharidus olema kättesaadav kõigile, sõltumata elukohast, ja riik on seni saatnud ka väikestesse koolidesse õpetajad ning taganud laste transpordi kodust kooli. Õpilasi veavad bussid või taksod ja transpordikulud katab neis piirkondades riik.

Kõige selle peale kulub palju raha, aga valitsus ei ole tahtnud ääremaadel elavate laste pealt kokku hoida. Ometi jäävad mõned väikesed koolid ka sel õppeaastal suletuks. Frosso Kiaou selgitab, et suletud on vaid üksikud väga väikesed koolid ja meedia on üritanud koolide sulgemisest skandaali teha. „Kooli, kus õpib gümnaasiumiastmes vaid näiteks 20 last, tuleb ikkagi õpetaja lähetada,” selgitab Frosso Kiaou oma seisukohta. „Selline ideoloogia, et pole vaja investeerida sinna, kust raha kohe tagasi ei teeni, tähendab Euroopa kultuuritraditsioonidest loobumist. Loodan, et selline suhtumine muutub.”

Kõikides koolides aga ei saagi normaalselt õppida, sest olgu koolimaja suur või väike, kui selle kütmiseks raha ei jätku, tuleb ka tundides mantel selga panna. Ja kui hoonete remonti on juba mitu aastat edasi lükatud, hakkab ühel päeval klassis vihma sadama. Ateenas on koolimajad üldiselt uuemad ja põhiprobleem on puudulik kütmine.

Igal aastal uues koolis

Palju on õpetajaid, kes ei ole koosseisulised töötajad. Nemad töötavad seal, kuhu neid suunatakse. Õpetaja, kes saadetakse uueks kooliaastaks tööle kaugele mägikülla või saarele, seisab silmitsi tõsiste probleemidega. „Ei loe, kas sul on kodu ja pere, sulle lihtsalt öeldakse, kus sa järgmisel aastal tööle pead hakkama, ja see koht võib asuda kodust kaugel,” selgitab Iliana Kikidou, kes tegeleb Ateenas võõrkeeleõpetajate täiendõppega.

Oma soovid ja eelistused saab õpetaja tööd taotledes muidugi kirja panna, aga abi sellest alati ei ole. Ateenas on kohad tavaliselt kiiresti hõivatud, ääremaade koolidesse on keeruline õpetajat leida. Sageli peab selleks, et oma normtunnid täis saada, mitmes koolis töötama. Väike kool ei taga normkoormust, mis on praegu 21−24 tundi. Pedagoogile, kes peab päevas mitme kooli vahet pendeldama, sõidukulusid ei kompenseerita. Kikidou lisab, et igal aastal võidakse mittekoosseisuline õpetaja uude kooli saata ja sellistes tingimustes on raske leida soodsat eluaset. Puudub stabiilsus ja normaalne pereelu. Ühest küljest on töö justkui olemas ja võiks sellest rõõmu tunda, teisest küljest muudavad madal sissetulek ja ebastabiilsed töötingimused õpetaja rahulolematuks.

Sotsiaalsed probleemid mõjutavad igapäevast koolielu varasemast rohkem ja õpetajal lasub suur vastutus. Eriti just riigi äärealadel on õpetaja see, kelle poole lapsevanemad viimases hädas pöörduvad. Chaniás Kreetal erakeeltekooli juhtiv Lula Ganadaki räägib riigikoolis töötavatelt kolleegidelt kuuldud lugusid sellest, kuidas lapsi enam kooli ei saadetagi, sest neile ei ole kodus midagi süüa anda ega korralikku riiet selga panna. Ja kui nad siiski kooli jõuavad, on mõned nii nõrgad, et minestavad. Lapsevanemad kirjutavad õpetajale kirju, kus paluvad talt kümme eurot laenu, et lastele süüa osta. Kirjas on ka lubadus raha kohe tagasi maksta, niipea kui sotsiaalabi kätte saadud. Hätta sattunud perede lapsed satuvad ka üha sagedamini pilke alla ja vägivald riigikoolides on viimastel aastatel nii lastevanemate kui ka pedagoogide sõnul märgatavalt kasvanud.

Alustava õpetaja palk on 580−650 eurot. Võrreldes 2010. aastaga on palk vähenenud 40−50%. Kui maksud maha arvata, jääb järele nii vähe, et lähedaste toetuseta hakkama ei saa. Siis panevadki vanemad õla alla ja aitavad oma täiskasvanud lastel ots otsaga kokku tulla.

„Minu tuttavate seas pole kedagi, kes ei aitaks ega toetaks oma lapsi. Küll hoitakse lapselapsi, tehakse süüa, küll toetatakse rahaga,” ütleb ka Kiaou. Viimastel aastatel on ka vanaduspensione tugevasti kärbitud ja sellepärast hoiavadki noored ja vanad ühte. Kreekas elavad lapsed, lapselapsed, vanavanemad ja teised lähisugulased sageli ühe katuse all. Noorte tööpuudus sunnib ka täiskasvanuikka jõudnud noori koju jääma. Neil, kel lähedasi pole, on üksinda väga raske.

Eelistatakse erakooli

Kreeklased ei pea riigikoolis pakutavaid teadmisi piisavaks ja püüavad lapsi erakoolide ja -õpetajate abiga paremini ülikooli vastuvõtueksamiteks ette valmistada. Eksamite sooritamine on Kreekas justkui omaette spordiala, seda tehakse hasardiga.

Täiendõppe pärastlõunakoolides ehk frontistirio’tes toetatakse õpilasi kõikides ainetes, nooremad õpivad seal keeli, vanema astme õpilased valmistuvad aga ülikooli sisseastumis­eksamiteks, ja seda iga päev hiliste õhtutundideni. Nende tulemused on õpilaste jaoks olulisemad kui koolilõpueksamite hinded ja levinud on arvamus, et ilma lisaõppeta polegi võimalik nendega hakkama saada. Paljude arvates ei pinguta tavakoolis ei õpetajad ega õpilased ning tavakooli lõpuklassis õpilased sageli enne eksameid enam ei käigi.

Ateenas elava eestlanna Ljubov Mõistuse tütar käib pealinna riigikoolis ja vanemad on kooliga üldiselt rahul. Samas tundub neile, et tütre koolis ehk mängitakse liiga palju ega õpita piisavalt. Nii on tärganud kahtlus, et õpetajad soosivad laste minekut pärast tunde veel frontistirio’sse.

Paljud riigikoolide õpetajad õpetavad pärastlõunal nimetatud erakoolides ja nende sissetulek sõltub sellest, kui palju lapsi lisaõpet vajab. Lapsevanemad on valmis lisatundide jaoks kas või sugulastelt raha laenama, aga eraõppest ei loobu. Kuigi kõik vangutavad selle meeletu õppimise peale pead, tundub, et sellist aastaid kestnud paralleelset lisaõppe süsteemi ei kõiguta miski, ka kriis mitte.

Kreeka tavakoolis on õpitud majanduskriisi tingimustele reageerima ja tööd varasemast paindlikumalt organiseerima. On koole, kus õpetajate puudust väga ei märgata, kuid pealinnast kaugemal on olukord raske. Ka Ljubov Mõistus kinnitab, et nende tütrel pole alanud õppeaastal tunde ära jäänud, samas alustas pikapäevarühm alles oktoobri keskel. Kõige raskemas olukorras tunduvad olevat erivajadustega õpilastele mõeldud õppeasutused. Paljudes ei olnud õppetöö oktoobri esimestel nädalatel veel alanud.

Kriisiaastatel on kasvanud ka õpetajate töökoormus – neilt oodatakse peale tundide andmise ka muude tööde tegemist. Mõne aasta eest sisustati Euroopa Liidu rahaga koolides kenad raamatukogud. Nüüd on need suletud, sest koolid on pidanud koondama kogu abipersonali. Mitmel pool lepivad õpetajad omavahel kokku, kes saab natuke kauemaks kooli jääda, et õpilasi raamatukokku lubada.

Parandamatud optimistid

Kogu õppetöö organiseerimisega seotud töö lasub õpetajate õlul. Samas on ka koole, kus pedagoogide puudusel tunnid ära jäävad või tuleb õpilastel näiteks kahe tunni asemel ühes nädalatunnis vajalik ainematerjal omandada. Võõrkeele tunde on riigikoolis üldse vähe ja seetõttu ei pea eraõppe koolid esialgu õpilaste puuduse pärast muretsema. Ka pealinna suurematesse keeltekoolidesse oli õppeaasta alguses tung eelmise aastaga võrreldes suurem. Samas on aga äärealade erakeeltekoolides õppijaid vähemaks jäänud. Järjest rohkem pöördutakse eraõpetajate poole, kes saavad ilma makse maksmata odavamalt õpetada.

Olukord tundub üsna lootusetu, aga kreeklastega lähemalt tuttavaks saades tunnistavad nad varem või hiljem, ise justkui häbenedes, et on ikkagi optimistid. Mulle on jäänud mõistatuseks, kuidas nad suudavad mõelda positiivselt, kui majanduskriisile on järgnenud sotsiaalne kriis ja nüüd ka kreeklasi lähedalt puudutav põgenikekriis. Elu ei ole ju muutunud stabiilsemaks ega rahulikumaks.

Frosso Kiaou selgitab mulle kui mõistmatule lapsele: „See valgus, mis meil siin on, aitab meil ka kriisist üle saada. Kui meil sellist valgust poleks? Kujutage ette, kui teil Eestis oleks taoline kriis? … Ja eks teil on ka kriis. Kui käisin paar aastat tagasi Eestis, siis nägin muidugi fassaadi, aga ma vaatasin ka fassaadi taha… Ja seal ma nägin midagi muud. Ühesõnaga, Põhjamaades, kus on pime ja külm, on palju raskem. Meil võtad tüki leiba, oliive, paar tomatit ja laulad sealjuures viisikest ning unustadki tegelikkuse. Jah, ma olen küll eakas, aga ikkagi optimist,” põhjendab ta kavalalt naeratades.

Kui optimism hääbub

Kreeka imeline valgus aga alati ei aita. Riigist lahkuvad noored, kes ei leia tööd ega usu olukorra paranemisse. Noorte töötus on püsivalt kõrge ning vanemate ja vanavanemate toel elamisele otsitakse alternatiivi välismaal. Lahkuvad ka lastega pered, et mujal paremat tööd leida ja lastele korralik haridus kindlustada. Minnakse kindla sihiga ja peamiselt siis, kui ühel vanemal kindel tööpakkumine taskus. Kreeklased õpivad suure innuga võõrkeeli ja keelteoskus aitab neil väljaspool kodumaad tööd leida.

„Noorte tööpuudus on praegu meie kõige suurem sotsiaalne probleem. Ja kui noor on omandanud hariduse, aga ei leia tööd, läheb ta Kreekast ära. Aga nostalgia jääb. Ja nad tulevad ikka ja jälle tagasi. Kas või valimiste ajal, nagu ka nüüd septembris, kui toimusid parlamendivalimised. Tuldi nädalavahetuseks, et valimistel osaleda,” selgitab Kiaou. Kreeklased saavad hääletada vaid seal, kuhu nad on sisse kirjutatud, ja sellepärast tulevad tõepoolest paljud, kes elavad väljaspool sünnimaad, valimiste ajal koju.

Mis saab edasi?

Kiaou nimetab ühe olulise eesmärgina riigikoolide toetamist, sest riigikool on kõigi jaoks ja seal saavad kokku erinevatest sotsiaalsetest kihtidest lapsed. Tema sõnul tagab see normaalse keskkonna ja väldib getode tekkimist. Samuti peab ta vajalikuks esimese kooliastme (1.−6. klass) pikapäevakoolide tegevuse jätkumist (kella 13–15.30-ni). Koolipäeva pikendamisega (sarnaneb pikapäevarühmaga Eestis, sel ajal ei toimu õppetööd) alustati mõne aasta eest ja ka sel õppeaastal toetab seda Euroopa Liit.

„Tänapäeval on ema ja naine üks väga väsinud inimene. Ta töötab hommikul kodust eemal ja õhtul koduseinte vahel lapsi kasvatades,” ütleb Kiaou. Ja ta põhjendab pikapäevakoolide vajalikkust emadele mõeldes ka sellega, et on vaja luua tingimused, mis võimaldaksid emadel rahulikult tööl käia. Varem panid paljud lapsevanemad riigikoolide lühikeste koolipäevade tõttu lapsed erakooli, kuna erakoolides said lapsed tegelda pärast tunde oma huvialadega või koduülesandeid teha. Ja vanemad said sel ajal rahulikult tööl käia.

Samal ajal tuleb Kiaou arvates ka õpetajate olukorda parandada. „Kui riik ei hinda õpetajaid ega maksa neile väärikat palka, siis on see väga ohtlik,” ütleb ta ja rõhutab, et õpetajaid peab rohkem usaldama ja neid muutuste läbiviimisse kaasama. „Usaldades on võimalik palju rohkem saavutada kui halvustava suhtumise ja süüdistustega.”