110 aastat rahvuslikku lasteaeda ja alushariduse uued väljakutsed
Tallinna ülikoolis toimus 20. novembril Eesti alushariduse ühenduse korraldatud konverents, millega tähistati Eesti lasteaia 110. aastapäeva ning kõneldi alushariduse uutest väljakutsetest. Konverentsi korraldamist toetas hasartmängumaksu nõukogu.
Oma tervituskõnes rõhutas haridus- ja teadusministeeriumi peaekspert Tiina Peterson meie alushariduse pika ja väärika ajaloo väärtuslikkust ning traditsioonide hoidmise olulisust. Eesti alusharidus on osa Euroopa alusharidusest, meie alushariduse näitajad on Euroopa riikidega võrreldes head ning me peame oskama oma lasteaia head kvaliteeti hoida.
Ajalugu väärtustades tänasesse päeva
Evelyn Neudorf heitis sissejuhatavas sõnavõtus pilgu ajalukku. Juba 20. sajandi alguses rõhutas riigimees Jaan Tõnisson, kui oluline on kasvatada lapsi rahvuslike ideede järgi. 1905. aastal asutatigi Tartus Eesti lasteaia selts, mis avas sama aasta 24. mail Tartus aadressil Jaama 14 esimese rahvusliku eestikeelse lasteaia, kus laste õpetamisel lähtuti Fröbeli pedagoogikast. 1910. aastast hakati rahvusliku lasteaia juures koolitama eesti keelt oskavaid lasteaednikke. Ajavahemikus 1910–1918 läbis üheaastase lasteaiakasvataja koolituse üle poolesaja tütarlapse. Seega võime tänavu tähistada ka Eesti lasteaednike koolitamise 105. aastapäeva.
Ajal, mil esimese rahvusliku lasteaia loomisest on möödas 110 aastat, seisab Eesti alusharidus paljude väljakutsete ja arenguvõimaluste ees. Kuidas hoida traditsioone, minnes samas kaasa muutustega? Kuidas saada aru, millisest traditsioonist tasub kinni hoida ja milline muutus tuleb kasuks? Pärast Eesti taasiseseisvumist loodud alushariduse süsteem on muutumas, lasteaedadel on tekkinud oma eripärad ning kasutusel on mitmeid töökorralduse vorme. Üha tähtsamaks muutub lasteaia personali meeskonnatöö ning õpetajate ettevalmistus. Mida näitavad uuringud ühe õpetaja mudeli rakendamise kohta? Millised on suundumused õpetajahariduses? Kõik need küsimused on hea alushariduse pakkumisel olulise tähtsusega ning neile püüti konverentsil vastuseid leida.
Sirje Almann tegi oma ettekandes tagasivaate pedagoogiliste protsesside muutustele alushariduses. Ta märkis, et Eesti rahvuslik rikkus on anded, mida on vaja võimalikult varakult avastada, teadvustada ja hoida. Sellest lähtuvalt peaksime kriitiliselt analüüsima kõiki muudatusi, mida alushariduses soovime sisse viia. Pärast taasiseseisvumist muutus oluliseks lasteaia vastutus: iga lasteaed koostas oma õppekava, toimusid mitmekülgsed mõttetalgud ja seminarid alushariduse arendamise teemal. Tänapäeva alusharidust iseloomustab uute ideede ja kontseptsioonide paljusus. Seega peaks õpetaja olema asjatundja, kes on mitte ainult haritud, vaid ka informeeritud ja kogenud. Eesti lasteaiad on kujunenud erinäolisteks ja leidnud lapsele parima arengukeskkonna tagamisel oma tee. Lasteaedades on kasutusel mitmesugused metoodikad, nagu hea alguse, Montessori, Waldorfi, Reggio Emilia pedagoogika, samuti keelekümblus, õuesõpe, ettevõtlusõpe, lugemispesad, kiusamisest vaba ja tervist edendav lasteaed jm. Meie kultuuriruumis valitsev kultuuride paljusus mõjutab ka alusharidust. Lasteaia üks tähtsamaid ülesandeid on tolerantse inimese kasvatamine.
Harjumuspärane vs muutused
Kuressaare abilinnapea Tiia Leppik jagas oma mõtteid nii lasteaedniku, lasteaiapidaja kui ka lapsevanema vaatevinklist. Ta tõdes, et ehkki Eesti alusharidus on väärikas vanuses ja hinnatud headuses, on traditsioonide hoidmise kõrval vaja rääkida ka võimalikest muutustest, neid analüüsida ning valida, mis suunas tegutseda. Just muutused annavad võimaluse arenguks, mis on nüüdisaegse ja kvaliteetse hariduse võti. Vahel hoitakse kiivalt kinni harjumuspärasest ega tahetagi leida uusi tegutsemisviise. See paneb küsima, millisena näevad arengut omavalitsus kui lasteaiapidaja, lasteaednikud, lapsevanemad, lapsed ise.
Tiia Leppik avas huvigruppide perspektiive, võttes fookusesse märksõnad: paindlikkus, usaldus, inimesed ja tasakaal. Lasteaiakoha loomine on kohalikule omavalitsusele kohustus, lapsevanemale aga võimalus – vanem otsustab, millal laps lasteaeda panna, mitu tundi laps lasteaias viibib jne. Omavalitsusel on sellistel tingimustel kohtade vajadust keerukas planeerida. Omaette küsimus on, kas meil ongi enam lasteaiakohtade puudust. Lapse arengut saab parimal viisil toetada kompetentne juht ja pühendunud õpetaja, ent jätkuvalt on teemaks lasteaiaõpetaja palk, mis erineb omavalitsuseti suuresti. Suur probleem on erialaspetsialistide nappus lasteaedades, samuti vajalike teenuste kättesaadavus erivajadustega lastele. Omavalitsus leiab ressursid logopeedi või eripedagoogi jaoks, kuid spetsialiste, kes lasteaeda tööle tuleks, on vähe. Tiia Leppik püstitas ka mitu töökorralduslikku küsimust, mille üle tuleks arutelusid jätkata: kas rühmas peaks olema üks õpetaja, kas omavalitsuses peaks mitme lasteaia peale olema üks direktor, kas mitme lasteaia peale peaks olema üks köök?
Erinevad töökorralduse võimalused
Oma kogemustest ühe õpetaja mudeli rakendamisel rääkisid Aruheina lasteaia direktor Kaia Randlaine, Viimsi lasteaia õpetaja Katri Kuusk ja assistent Kristina Kivilo. Kaia Randlaine rõhutas, et ühe õpetaja töökorralduse mudeli rakendamine on ühelt poolt huvitav võimalus, teisalt väljakutse. Aruheina lasteaias on õpetaja tööaeg viis päeva nädalas kella 8–15. Samas on suhtumine paindlik, kui õhtul on üritus, saab tööaega muuta. Õpetaja roll on olla meeskonnajuht, kelle põhiülesanne on jälgida laste igapäevast arengut ning korraldada meeskonda kaasates nende õppe- ja kasvatustegevust. See eeldab õpetajalt nii head haridust kui ka juhtimis- ning delegeerimisoskust. Ühe õpetaja mudeli väljakutseteks pidas Kaia Randlaine õpetaja suurt vastutust ja töökoormust, õpetaja asendamist tema haiguse ajal ning meeskonnatööd.
Katri Kuusk ja Kristina Kivilo tõid ühisettekandes esile, et teoorias võib ühe õpetaja mudel olla suurepärane, kuid praktilises töös kõik kergesti ei suju. Ühe õpetaja süsteemi kõige olulisem osa on meeskonnatöö. Õpetaja tööaeg Viimsi lasteaias on kl 8–15, assistentidel 8.30–16.30 ja 10–18 ning meeskonnaliikmete tööülesanded on paika pandud ametijuhendiga. Kui õpetaja peamine ülesanne on õppe- ja kasvatustöö juhtimine rühmas ja assistentide kaasamine, siis assistendi töö on luua lastele soodne õpi- ja kasvukeskkond ning toetada õpetajat tema tegevuses. Kui meeskond esimest korda kokku saab, on kõigepealt vaja läbi rääkida, kes mida koostöölt ootab. Tööjaotus ei ole rangelt paigas, vaid sõltub konkreetse päeva plaanist. Lastevanematega vahetatakse infot iga päev, lisaks arenguvestlused, millest võtavad osa lapsevanemad, õpetaja ja assistent. Õhtusel ajal, kui õpetajat ei ole, annab vanemale lühikese tagasiside päevast assistent.
Õpetaja Katri Kuusk nimetas mudeli kõige suuremaks eeliseks, et iga laps saab rohkem tähelepanu, kuna rühmas töötab rohkem täiskasvanuid, samuti seda, et õpetajana on tal pidev ülevaade rühma õppe- ja kasvatustegevusest. Assistent Kristina Kivilo hindas seda, et kuna ta õpib iga päev õpetaja kõrval töötades tegevusi läbi viima, saab ta vajadusel ka iseseisvalt rühmas hakkama.
Keila Rukkilille lasteaia õppejuht Astrid Hallikas andis ülevaate õpetajate ja assistentide hulgas ajavahemikus 2013–2014 läbi viidud intervjuude tulemustest. Õpetajad on rahul, et saavad kasutada last aktiveerivaid töövorme, nagu rühmatöö ja õuesõpe, samuti on neil hea ülevaade iga lapse arengust ja kõigist läbi viidud õppe- ja kasvatustegevustest. Õpetajad tajuvad juhi rolli ja vastustust kogu rühma tegevuse eest. Arendamist vajavad juhtimisteadmised ja oskus õppetegevusi lõimida. Assistentide arvamustest selgus, et nad tajuvad oma rolli õpetaja abistajana, laste toetajana ning lastevanemate koostööpartnerina. Assistentide peamine ootus meeskonnatöös on suurem usaldus nende vastu ja info parem liikumine rühmas. Probleemid meeskonnatöös mõjutavad vastanute arvates nii koostööd rühmas kui ka tööga rahulolu laiemalt.
Meeskonnatöö ja õpetaja kompetentsus
MTÜ Hooling koolitaja Ilona Sillak rõhutas, et meeskonnatööl on lapse igakülgsel toetamisel lasteaias keskne roll. Meeskonnatöö eeldab meeskonna kõigilt liikmetelt koostööoskusi ja soovi panustada. Koostöö ja kaasamine on aga võimalikud vaid siis, kui seda toetavad ühtsetel väärtustel tuginev organisatsioonikultuur ja ühiselt kokkulepitud head tavad. Hea sotsiaalne keskkond ning eneseteostuse võimalus on töörahulolu peamised allikad. Juht peab olema eestvedaja, kes loob oma tegevuse ja isikliku eeskujuga organisatsiooni kultuuri ning ühtse nägemuse lasteaia pedagoogilisest filosoofiast, arendussuundadest ja eesmärkidest. Juhi väärtustest, juhtimisstiilist ja suhete juhtimise oskusest sõltub palju, kuidas koostöö laabub.
Tartu ülikooli lektor Aili Niilo ja artikli autor Tiia Õun esitasid ülevaate lasteaiaõpetajate ettevalmistuse suundumustest ja kutse omistamisest ülikoolides. Õpetaja kompetentsus on meeskonnatöö rakendamise ja kvaliteetse alushariduse tagamise üks võtmetegureid, mistõttu lasteaiaõpetajal peab olema hea ettevalmistus kõrghariduse tasemel. Koolieelse lasteasutuse õpetaja eriala saab õppida Tallinna ja Tartu ülikoolis ning nende kolledžites. Õpetajate ettevalmistus koosneb üldkasvatusteaduslikest, psühholoogiaalastest ja erialaainetest, mis hõlmavad nii õpetaja didaktilist kui ka praktilist ettevalmistust, kusjuures viimasele pööratakse õpetajahariduses üha rohkem tähelepanu. Alates 2016. aastast hakkavad ülikoolid andma üliõpilastele lõpetamisel esmakutset, mis on seotud õpetaja kutsestandardis esitatud kompetentsustega.