Aage Õunap: Minu unistused
Eesti lasterikaste perede liidu president Aage Õunap kannab fotol ema kootud kampsunit. Tema lapsepõlveunistus suurest perest on praeguseks täitunud, jäänud on unistus oma käsitööateljeest.
Mu lapsepõlvekodu asub Olustveres, imearmsas paigas Viljandimaal, mis seostub ehk enim mõisakompleksi ja seda ümbritseva pargiga. Pargi kõrval kahekorruselises paneelmajas oli minu kodu. Mu lapsepõlv tundub meenutades romantiline, silkasin pargi käänakute vahel ringi ning keetsin nukkudele hapuoblikatest ja kärbseseentest süüa.
Pargis on väikesed tiigid, mida ühendavad sillad. Tiikide keskel asub saareke, mille valitsejaks ma olin. Saarel ühe suure puujuurika ligidal oli suviti suur sipelgapesa. Oli põnev jälgida, kuidas sipelgad seal askeldasid. Pargis kasvavad puud olid tähistatud neid tutvustavate plaatidega. Lugesin puudest möödudes silte ja proovisin meelde jätta, mis
on puu nimi.
Olustvere pargi populaarseim puu on armastuse tamm, mida sageli külastatakse ja pildistatakse. Ka pruutpaaridele meeldib armastuse tamme juures käia. Puu võimas tüvi hargneb kaheks haruks, mille vahele saab ronida ja seal end printsessina tunda.
Olin oma vanemate ainuke laps, pidin palju üksi olema ja omaette mängima. Mul olid küll külas sõbrad, aga kodus olin ikkagi üksi. Tundsin õdedest-vendadest puudust ning mõtlesin, et tahan endale palju lapsi. Olen nüüd nelja lapse ema, nii et üks lapsepõlveunistusi on täitunud.
Eesti lasterikaste perede liidu presidendina võin öelda, et selles kontektis pole neli last palju. Palju on kaheksa või kümme. Meie liidu lasterikkaimas peres on lapsi 17.
Mu ema oli käsitööharrastaja, ta kudus ja õmbles palju. Käsitöölembus kandus mullegi üle. Pärast gümnaasiumi läksin õppima Kehtnasse käsitöö ja kodunduse eriala. Tol hetkel ei kujutanud ma ennast ette käsitööõpetajana, vaid mulle lihtsalt meeldis näputöö. Praegu on vähem mahti kududa ja heegeldada, kuna töö ja laste eest hoolitsemine võtab oma aja.
Viskan nalja, et kui olen kunagi vana, kepiga kõndiv naine, siis on mul oma käsitööateljee. Kehtnas õppimise ajal kogusin spetsiaalselt raha ning ostsin endale kangasteljed. Tänavu sügisest on need üles pandud Viljandimaa lasterikaste perede ühenduse ruumides. Vaja on veel lõim peale panna ning uuest aastast saab neid kasutama hakata. Loodan, et neil hakkavad kuduma suurte perede emad ja lapsed ning teisedki huvilised.
On omaette väärtus, kui kood vaiba sisse oma vanad särgid või voodilinad. Nii annad asjadele uue elu. Mulle meeldib, kui kasutatakse olemasolevat ehedat materjali, kulda ja karda pole ma kunagi pooldanud. Võib-olla kunagi viingi kangasteljed oma ateljeesse. Unistus jääb.
Olen õnnelik inimene, sest mu vanemad elavad. Mõtlen neile alati sooja tundega. Isa andis mulle lapsepõlvest kaasa loodusearmastuse. Ta on ise suur looduses uitaja: korjab marju ja seeni ning käib kalal. Ta teab täpselt, millise puu alla mis seen kasvab ja millal neid korjata. Unistan, et ka mul on tulevikus aega rohkem, et võtta lapsed kaasa ja minna
üheskoos metsa – lihtsalt loodust nautima.
Uueks aastaks soovin suurte perede vanematele, et nad argipäevarutus ei kaotaks teineteist ära, et nad leiaksid ka üksteisele aega ning et kodus valitseks mõistmine ja hoolimine.
Suur pere on Eestis ja kogu Euroopas eriline väärtus. Soovin, et me inimestena märkaksime ja hooliksime sellistest peredest rohkem. Ettevõtete juhid võiksid aga mõelda, et kui nende uksest astub sisse pere, kellel on rohkem kui kaks last, siis väärib temagi võimalust soetada endale perepilet. Lisaks loodan väga, et lasterikastele peredele suunatud Perekaardi programmi (www.perekaart.ee) leiavad üles nii pered kui ka ettevõtted.
Aage Õunapi jutu kirjutas üles Meeli Parijõgi