Ajad muutuvad, mõtted jäävad

Nii nagu Eesti Televisiooni ekraanil jookseb neil päevil reklaam, mis tsiteerib kultusfilmi „Siin me oleme”, on ka tsitaadid Oskar Lutsu „Kevadest”, „Suvest” ja teistest tema kuulsatest teostest saanud käibefraasideks paljuski tänu filmidele.

Nõnda pole kirjastuse SE & JS juhi Sirje Endre koostatud vastse raamatu „Oskar Luts. Aeg & õnn. Mõtteid ja unistusi” algus kuigi uudne – pigem võib tekkida tunne, et mis neist äraleierdatud tsitaatidest ikka uuesti välja noppida ja kaante vahele köita.

Aga stopp! Ärge laske end sellest eksitada. Juba mõnikümmend lehekülge hiljem leidub mõtteid, mida, julgen uskuda, sugugi kõik veel lugenud ei ole.

Sest koostaja on ära teinud suure töö, uurinud läbi ligikaudu nelikümmend kirjatükki ning leidnud ütlemisi näiteks sellistest teostest nagu „Iiling”, „Andrese elukäik”, „Harald tegutseb”, „Kirjad Maariale” või „Olga nukrus”.

Näiteks on esimesest pärit mõte „Jah, mis aitab haridus ja ülikool, kui inimene on abitu iseloomuga” (lk 44). Ja teisest: „On tähele pandud, et inimesed lähevad seda tooremaks su vastu, mida viisakamalt ajad nendega asju” (lk 38).

Mõned tsitaadid sellest raamatust võivad aga tunduda igituttavad, olgugi et neid esmapilgul ehk Lutsuga seostada ei ole osanudki. Olgu näiteks „Ajad muutuvad ja nendega ühes muutuvad ka inimesed” („Argipäev”) või „Mida muuta ei saa, selle alla peab heitma, ütleb mõttetark” („Kevade”), „Mingile asjale ei või siin maailmas olla k i n d e l” („Punane kuma”) või „Elu ongi niisugune: täna ta näitab sulle üht palet, homme – teist” („Sügis”). Aga ka „Iga südamevalu väheneb koos ajaga” („Pikem peatus”) või „Kes otsib, see leiab; aga kui keegi otsib ainult oma ligimese puudusi, siis ta leiab neid isegi sealt, kus neid olemaski pole” („Kuningakübar”).

Oma jutustuses „Udu” on Luts kirjutanud aga nii: „Ükski inimene ei pääse elust läbi ilma väärsammudeta; isegi parim ja tahtekaim inimene pole nende eest kaitstud. Isegi kuld pole alati puhas, sedagi peab puhastama, samuti kui peab lihvima kalliskive. Inimene selleks komistabki ja kukub, et tõusta, ning tõuseb selleks, et uuesti komistada. Nii on see olnud maailma algusest saadik, nii jääb see püsima maailma lõpuni” (lk 55).

Tänapäevases raamatumaailma kirjususes on iga kummardus klassikutele tänuväärne. Ja ehk on see heaks teadmiseks just (kirjandus)õpetajatele, et lisaks tsitaatidele sisaldub raamatu viimases kolmandikus ka kaks näidendit: „Kapsapea” ja „Valimised” ning tähelepanuväärne pildikogu kirjanikust ja tema ajast.

Mari Klein