Ära löö last, ka sõnadega!

11. dets. 2015 - Ära löö last, ka sõnadega! kommenteerimine on välja lülitatud

Kolmeaastane väikemees seisab kaubanduskeskuse ees tänaval, pea norus, ja tihub nutta. Ema sõna otseses mõttes karjub lapse peale. Kõik möödujad võivad kuulda, kuidas tänamatu jõnglane endale poest maiustusi ja mänguasju nuiab, hoolimata sellest, et emal pole raha neid talle osta. Inimesed jäävad vaatama, mõni seisatab ja vangutab pead, keegi püüab noort naist kõnetada, too aga on enesevalitsemise täiesti kaotanud ning valab oma viha ja meeleheite pidurdamatult väiksema ja kaitsetuma peale välja.

Küllap arusaamatusi ja riidlemist tuleb aeg-ajalt ette igas peres, lasteaiarühmas ja klassis. Halb on asi siis, kui lapse süüdistamine ja solvamine, tema kallal näägutamine ja hurjutamine ongi täiskasvanu harjumuspärane lapsega suhtlemise stiil.

20. novembril toimunud lastekaitse liidu aastakonverentsil „Kuidas elad, Eestimaa laps?”, mis tänavu kandis pealkirja „Ära löö last – ka sõnadega”, tõi Tallinna lastehaigla psühhiaatriakliiniku juhataja Anne Kleinberg oma ettekandes välja, et uuringute järgi on emotsionaalse vägivalla (mille osa on verbaalne vägivald) kahjustav mõju füüsilisest vägivallast mitu korda ohtlikum ning sellel on laste madala enesehinnangu, depressiivsuse ja riskikäitumisega otsene seos. Täiskasvanutena peaksime teadma, kui pöördumatu jälje ebastabiilne käitumine lapse kujunemisse võib jätta ning et kõige rohkem aitab lapse turvalisele kasvamisele ja arenemisele kaasa just vanemate emotsionaalne tasakaal ja empaatiavõime.

1. jaanuaril 2016 jõustub uus lastekaitseseadus, mis keelab lapse igasuguse kehalise karistamise ning paneb n-ö tulekahjude kustutamise ja tagajärgedega tegelemise asemel põhirõhu võimalike riskide ennetamisele ja õigeaegsele sekkumisele. Paraku ei muuda ükskõik kui hea seadus midagi, kui selle elluviimiseks puuduvad spetsialistid, teenused, ressursid. Eestis elab praegu suur hulk lapsi omavalitsustes, kus pole ei lastekaitsetöötajat ega ka piisavalt tugispetsialiste. Mõistlik olekski alustada vajalike spetsialistide leidmisest ning tõhusa ja toetava tugivõrgustiku loomisest. Miks kasutada olemasolevaid ressursse sotsiaalkindlustusameti juures järjekordse koordineeriva, nõuandva ja suunava instantsi käivitamiseks, mitte panustada rohkem praktikutele, kes probleemsete peredega tegelikult töötavad ja neid aitavad?