Esimesed aastad olid justkui Ameerika mäed

4. dets. 2015 - Kommenteeri artiklit

„Oma stiili leidmine võtab aega. Kasutama pead tunnis ikka neid nippe ja meetodeid, mis mõjuvad loomulikult,” ütleb Tartu Raatuse kooli ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja Mihkel Laar, kes on oma suguvõsas juba kuuendat põlve koolmeister.

Tartu ülikooli ajalooeriala lõpetanud Mihkel Laarile sai kirikus noorsootööd tehes selgeks, et ta tahab oma tuleviku siduda laste õpetamisega. Mõlgutaski mõtteid jätkata ülikooli õpetajakoolituses, kuid pühenduda kaks aastat teooriale ei tundunud eriti mõistlik. „Noored kooli” lahendus – pea ees vette ja samal ajal õpid – näis oluliselt sümpaatsem ja 2011. aastal kandideeriski ta programmi.

„Esimene aasta oli päris keeruline,” meenutab Laar. „Ei saanud õieti aru, mis toimub. Ettekujutus koolist ja õpetajatööst erines enne esimest septembrit tegelikkusest kõvasti. Näiteks mõtled kodus tunni valmis, aga läheb hoopis teistmoodi. Kartsin ka. Mõtlesin, et millised need lapsed küll on.”

Distsipliiniga siiski probleeme ei tekkinud. „Noored kooli” õpetajakoolitus, milles on nii Ameerika kui ka Inglise suuna elemente, keskendub eeskätt metoodikale ja annab kooliminejatele kaasa mitmeid nippe.

„Mõned töötasid, mõned mitte,” sõnab Laar. „Näiteks soovitati tahvlile panna kleepse hea käitumise eest. Minu puhul mõjus see klassi jaoks naljakalt. Klassi ees pead olema ikka sina ise ja kasutama meetodeid, mis mõjuvad loomulikult. Endale sobiva stiili või suuna leidmine võtab aega. Selleks pead oma tööd ja tunde reflekteerima ja vaatama, mis on hästi ja mis halvasti.”

Enamik noori õpetajaid kulutab esimestel aastatel tundide ettevalmistamisele ka öötunde. Mihkel Laaril oli selle võrra lihtsam, et tal oli ajaloostuudium seljataga. Tööd hõlbustab seegi, et Eesti ajaloo kohta on väga palju materjali võtta. Kesk- ja uusaeg on nõrgemini kaetud.

Valus oli ennast vaadata

Laari sõnul on ta noore õpetajana saanud tuge kooli direktorilt ja kogenud ajalooõpetajalt. Esimesed kaks aastat oli väga suureks abiks ka „Noored kooli”. Tunnivaatlusi tehti lausa iga kahe nädala tagant ja anti tihedalt tagasisidet. Didaktik oskas tähelepanu juhtida tahkudele, mis enda jaoks tundusid hästi olevat, aga tegelikult polnud.

„Õppisin tervet klassi tunnis paremini nägema ja hoomama, mis sünnib kogu ruumis ning kuidas klass minu tegevusele reageerib,” lausub Laar. „Suur abi oli sellest, kui didaktik pani kaamera nurka ja filmis tegevust klassis. Väga valus oli ennast vaadata, aga sellest õppis kõige rohkem! Palju kasu oli teiste õpetajate tundide vaatamisest nii oma koolis kui programmi raames.”

Kas teine aasta koolis oli juba lihtsam?

„Isegi keerulisem,” teatab Laar ja lisab muheldes, et siis oli juba teada, mis ees ootab.

„Ei teagi, kas läheb lihtsamaks,” sõnab Laar. „Tõsine tundide ettevalmistamine lõpeb millalgi küll ära, paned olemasolevaid materjale justkui pusletükke kokku. Aga kui varem läksin sama tunnikavaga kõigisse paralleelidesse, siis nüüd arvestan iga klassi eripära. Ja uut tuleb pidevalt juurde. Muutusi on tehtud õppekavas. Plaanime oma koolis loobuda töövihikutest ja see seab uued ülesanded.”

Kooli tööle tulles üritas Laar mõtelda, milline ta ise 5.–6. klassis oli. Kasvamise aeg on väga segane, seepärast on õpetaja jaoks aine õpetamisest tihtipeale olulisem emotsioonide reguleerimine.

„Mul endal läks põhikoolis tükk aega, et aru saada, miks pean ajalugu õppides teadma Kreeka jumalaid, Trooja sõda ja muud,” sõnab Laar. „Pooldan pigem oskustepõhist lähenemist. Näiteks õpime, kuidas teha ajatelge. Harjutame funktsionaalset lugemist. Võtame tekstid, otsime mõtete sarnasust-erinevust, arendame arutlusoskust, graafikute-tabelite lugemist. Neid oskusi läheb vaja ka tulevikus. Ajalugu on seejuures vaid sisu. Kui kuuendas klassis ei jätagi aastaarve meelde, siis pole see teadmiste lünk nii hull kui eesti keeles või matemaatikas midagi vahele jättes.”

Õpetaja peab läbi mõtlema, kas kasutada tunnis digiilutulestikku. Kui klass on niigi motiveeritud õppima, siis tekib küsimus nutiseadmete lisand­väärtuses.

Digimürgituse vastu

Esimesel poolaastal ei tahtnud Laar isegi projektorit kasutada, mõtles, et harjuks esmalt kriidi ja tahvliga ära. Koostöös Tartu ülikooli haridusuuenduskeskusega on ta saanud mõtteid-oskusi nutivahendite kasutamiseks ja vastavalt vajadusele ta seda tunnis ka teeb.

„Olen siiski digimürgituse vastu,” sõnab ta. „Minu kogemuse järgi on see vaid motivatsiooni ajutine tõus. Muidugi „Kuldvillakuid” ja muid viktoriine on telefonis lihtsam korraldada, aga neid saab ka ilma teha. Didaktiliste ja metoodiliste uuenduste puhul ei ole IT-vahend kriteerium. Avastusõpet saab ju ka ilma teha. Muide, kooli tulles arvasin, et õpilaste digioskused on laes, aga nii see pole, nad oskavad pigem mängida. Laste käeline osavus ja koordinatsioon jätab juba soovida. Peab olema tasakaal.”

Lisaks koolmeistri tööle on Mihkel Laar ametis Eesti Rahva Muuseumis ja tegeleb haridusprogrammide loomisega. Valmimas on hariduskeskus, mida Eestis pole varem nähtud. Uues muuseumis ei hakata pidama tavapärases mõistes muuseumitunde, siht on märksa laiem. Kõik, mis majas toimub, ongi suur õppimine.

„Mulle meeldib koolis, tahan siin jätkata,” ütleb Laar. „Raskeid hetki on muidugi olnud, esimesed paar aastat olid ikka parajad Ameerika mäed, kuid ühtegi kahetsusmõtet pole olnud. Olen aru saanud, et kõigil noortel õpetajatel on ühel päeval väga hea ja teisel väga-väga halb, ajaga see tasandub. Meie lennus oli kõigil raske, aga ma ei tea, kuivõrd tulid raskused tõsiasjast, et oled õpetajatööl. Võib-olla tuli see hoopis sellest, et oled esimeses töökohas. Ameteid, kus on pingeline, on ju teisigi.”

Oma olukorra ja ameti mõistmist on Mihkel Laar kogenud ka Tallinnas vanematekodus. Ta saab alati nõu küsida oma isalt Mart Laarilt, kes on samuti õpetajana töötanud, ja ema Katrinilt, kes on olnud pikalt logopeediametis.

Kommentaarid

Mart Laar

Mihkli isa

Mihkel on oma otsused alati ikka ise teinud. Pean üsna kahtlaseks, kui vanemad hakkavad endi teostamata unistusi laste peal teostama. Olen oma unistused realiseerinud ning lasen lastel nende unistused realiseerida. See ei tähenda, nagu ma salgaks, et Mihkli valikud mulle meeldivad. Olen ise õpetajana töötanud ning tean, kui palju see amet pakub – loomulikult ka nõuab.

Kui Mihkel teatas ootamatult soovist „Noored kooli” programmi kandideerida, ei teadnud ma, kuidas temasugune isepäine ning sõnakas noorsand seal vastu peab, hilisemast tööst koolis rääkimata. Talle näib see aga tõesti meeldivat. Suguvõsa loost selgub pealegi, et Mihkel on suguvõsas kuues põlv, kes koolmeistri ametit peab. Nii võibki ta vanemate juurde tulla rampväsinuna, kuid säravate silmadega – enda töö ja õpilaste pärast. Koolirõõmuta on õpetajaametit aga raske pidada.

Toomas Kink

Tartu Raatuse kooli direktor

Mihkel on arenemisvõimeline isiksus. Ta pole täna enam see mees, kellena tuli. Meeldib, et ta esitab küsimusi. Tal on olemas funktsionaalse lugemise oskus, ta suudab pedagoogilist kirjandust lugeda ja otsib ise vastuseid. Temas on suur potentsiaal. Juhib meie sotsiaalainete õppetooli. Noorele inimesele usaldada õppetooli juhtimine võib olla riskantne, aga talle see sobib.

Arutame asju, vahetame mõtteid. Meil pole isa-poja suhe stiilis, et õpetan teda kala püüdma. Olen seda meelt, et iga inimene areneb omas võtmes. Kui ta küsib, jagan oma kogemust, aga valiku peab ikka ise tegema. Professionaal teeb ise otsused ja vastutab nende eest. Mihklil on tulnud vastutust juurde. Algul ta ei tajunud kõike, mille eest õpetaja peab vastutama. Täna tajub ja otsib lahendusi. Üksinda ei saagi sellist tööd teha. Meil on superhea meeskond. Julgeme rääkida ja olla ka eri arvamusel.

Olen Mihklile õpetanud tegema vahet teadmisel ja arvamisel. Kui tead, siis põhjenda, kui arvad, jäta enda teada. Mihkel on kõvasti arenenud loogilise mõtlemise ja analüüsi koha pealt. Eks tal on seda tahet ka!

Mihkel Laari CV

• Sündinud 14.08.1984 Tallinnas

• 1991–2003 Gustav Adolfi gümnaasium

• 2003–2007 Tartu ülikool, usuteadus

• 2007–2010 Tartu ülikool, ajalugu

• 2011–… Tartu Raatuse kool, ajalooõpetaja

• 2012–2014 Miina Härma gümnaasium, ajalooõpetaja

• 2014–… Eesti Rahva Muuseum, giid-muuseumi­pedagoog

Soovitused noorele õpetajale

Ole sina ise! Võltsist käitumisest saavad õpilased kohe aru.

Kui sinul pole plaani õpilaste jaoks, on õpilastel plaan sinu jaoks.

Puhanud ja rõõmus meel on mõnikord olulisem kui viimase detailini ettevalmistatud tund.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!