Hendrik Relve: Soomlased on andnud mulle justkui uued silmad

Hendrik Relve sai Soome bioloogia- ja geograafiaõpetajatelt kuldse teenetemärgi.

Olen 25 aastat Soome bioloogia- ja geograafiaõpetajatele Eestis loodusmatku korraldanud, koos nendega Eesti risti ja põiki läbi käinud ja tänu sellele hakanud meie loodust ja pärandkultuuri nagu nende silmade läbi nägema, märgib looduse- ja kirjamees Hendrik Relve.

15. novembril pälvis ta oma 25 aastat kestnud töö eest väärilise tunnustuse – Soome bioloogia- ja geograafiaõpetajate liit andis talle Vanemuise teatri väikse maja Ovaalsaalis üle oma Kuldse teenetemärgi. Kuldset teenetemärki pole varem saanud ükski eestlane. Sealsamas anti liidu teenetemärgid 25-aastase järjepideva töö eest veel kahele asjaosalisele. Hõbedase teenetemärgi sai endine bioloogiaõpetaja ja nüüdne keskkonnaministeeriumi töötaja Tiina Pedak ning kuldse teenetemärgi Soome-poolne loodusmatkade vedaja bioloog Yrjö Ala-Paavola.

Suured tammed ja pärnad

Mis on siis meie looduse eripära, kui vaadata soomlase pilguga?

„Soomlane hindab meist palju kõrgemalt meie puisniite, loopealseid ja põlismetsi,” ütleb Relve. Puisniite on Soomes väga vähe. Ka loopealseid ja puutumatuid põlismetsi Lõuna-Soomes praktiliselt pole. Seal peavad peaaegu kõik metsad majanduslikku tulu tooma. 1990. aastatel taheti Eestiski metsi hüppeliselt tõhusamalt majandama hakata, kuid leidus neidki, kes soovisid põlismetsi inimtegevuse eest kaitsta. Kompromissina võeti ligi kümme protsenti meie põlismetsadest kaitse alla ja seda on rohkem kui mis tahes Põhjamaal, toonitab Relve, lisades, et sellepärast ongi Alutaguse, Järvselja ja teised puutumata paigad soomlaste hulgas nii populaarsed.

Hendrik Relve: „Soomlased näevad ka meie suuri puid väga auväärsetena, sest Eestis ületavad kõik puuliigid oma mõõtmetelt Soome omi. Näiteks Tamme-Lauri tamm on löönud Soome õpetajate matkarühmad alati pahviks. Neil pole ligilähedaltki nii võimsat tammepuud.

Taimeliikidest ajavad soomlasi lausa hulluks meie orhideed ehk kõik need neiuvaibad, sõrmkäpad, tolmpead jt. Meil on orhideesid ehk käpalisi rohkem kui Soomes, sest seal on lubjarikast mulda peamiselt vaid Ahvenamaal. Ka paljud teised taimeliigid, mis meil üsna tavalised, tekitavad neis suurt elevust. Näiteks harilik härghein, mille sinikollaseid laike näeb meie niitudel õige sageli.

Vahel saab nalja ka. Näiteks meie ussikeel on soomlastel neitonkieli ehk neiukeel. Siis visatakse nalja, et neiukeel ongi ussikeel. Samas on päris paljud taimenimed otsekui vahetusse läinud. Näiteks soomekeelne leskenlehti on taimeliik, mis eestlastele tähendab paiselehte, aga taim mida eestlane tunneb leselehena, on soomlastele oravanmarja. Selliste eksituste ärahoidmiseks oleme oma retkedel eelistanud ladinakeelseid nimesid. Nii taime- kui ka linnuliikide nimesid teab soome õpetajate seltskond enesestmõistetavalt peast.”

Lagled ja toonekured

Soomlastele on Eesti ka rändlindude paradiis, märgib Relve. Neile teeb suurt meelehärmi, et Põhja-Jäämere lähistel pesitsevate valgepõsk-laglede ja teiste merelindude rändetee läheb piki Eesti rannikut ehk siis Soomest mööda. Nii tulevadki soomlased neid linde Eestisse vaatama.

„Palju kordi oleme käinud Matsalus vaatamas, kuidas pööraselt suured rändlindude parved seal puhkepausi peavad, aga see vaatepilt teeb ka jaapanlastel, ameeriklastel ja teistelgi silmad suureks. Loomulikult jäävad soomlased kohe esimese toonekure pesa juures pikalt pildistama, sest Soomes seda lindu ei näe. Alles tänavu suvel registreeriti seal esimene valge-toonekure paari pesitsus.

Kui niimoodi aastate kaupa koos soomlastega Eesti looduses ringi liikuda, siis hakkad varem või hiljem väga selgelt tajuma, et meie loodusel on palju põnevaid jooni, mida me ise märgata ei oska,” toonitab Hendrik Relve.

Natuke hõbedat allikasse

Ta nimetab oma soomlastega tehtud õpperetki ökomatkadeks, sest tutvustab naabritele ka loodusega seotud pärandkultuuri ja kultuurilugu.

Hendrik Relve: „Kui me mingit Eesti piirkonda uurime, näitan neile alati sealkandis kasvavaid suuri puid ja looduslikke pühapaiku. Näiteks Saula Siniallikatel olen rääkinud, kuidas vanarahvas seal hõbedat vette kaapis ja hõbedase allikaveega nägu pestes oma nägemist parandas. Ükskord sattusime soomlastega Sipa pärna juurde just siis, kui üks noorterühm seal maausuliste kommete järgi puu austamise kombetalitust korraldas. Soomlased võttis see keeletuks, mispeale mina mõtlesin, et ka meie maausk on erilisem, kui me ise arvata oskame.

Omaenda vanasid uskumusi soomlased enam ei mäleta. Ristiusk jõudis seal rahva mõttemaailma palju varem ja põhjalikumalt kui meil. Tagajärg on see, et kristlikud müüdid hakkasid juba 13. sajandil loodususundil põhinevat maailmavaadet jõuliselt välja tõrjuma. Soomlased austavad loodust väga, aga nende hingeline kontakt näiteks puudega on umbes selline, et juba minu vanaisa ajal oli see puu siin ja sellepärast ta ongi auväärne. Seevastu Eestis on veel paari põlvkonna tagusest ajast üles kirjutatud hulk mälestusi sellest, kuidas suurele puule viidi pärast looma tapmist kausikesega leent, pärast viljalõikust tükike leiba jne.”

Soome bioloogia- ja geograafiaõpetajad on tahtnud igas uuritavas piirkonnas külastada ka koolimaja, kirikut ja muid hooneid. Koolidele on nad kinkinud loodusloo õppevahendeid, kirikutele raha. Looduskaitsealasid ja -keskusi külastades on nad kinkinud linnu- ja taimemäärajaid, annetanud raha. Seda kõike mitte sellepärast, et nad on rikkad, vaid et põhimõtteliselt meie loodushoidu ja kultuuri toetada.

Hakkaja õpetaja veab välja

Tänu koostööle Soome õpetajatega näeb Relve selgema pilguga ka meie loodusõpetuse olukorda.

„Virtuaalne maailm on Soomes õpilaste ja õpetajate elus sama tähtsal kohal kui meil. Samas on seal bioloogiaõpetajatele igasugust virtuaalset ja muud abimaterjali ikka mitu korda rohkem kui Eestis.

Kui meie loodusalaste õpikute juurde käib õpetajaraamat üsna harva, siis soomlastel on neid iga õpiku kohta tihti lausa mitu, lisaks kõikvõimalik metoodiline ja muu täiendav õppematerjal.”

Hendrik Relve sedastab, et Eestis on pandud vist rohkem kui Soomes kõik hakkaja õpetaja õlgadele. Õpetaja koostab ise vajalikke õppematerjale, paneb pool aastat varem kinni aja RMK looduskeskuses ja teeb oma klassiga sinna tasuta retke – KIK maksab sõidukulud kinni jne.

„Eestis on bioloogiaõpetajatel päris palju võimalusi lapsi loodusesse viia, kuid see õpetaja peab ise olema ikka väga hakkaja,” nendib Relve lootusega, et meie bioloogia- ja geograafiaõpetajadki saavad edaspidi enda käsutusse rohkem vahendeid ja võimalusi, mille abiga loodust laste jaoks lähedasemaks muuta.

Raivo Juurak