Igor Tõnu Tassi imepärane elu Tartu kunstikoolis

Igor Tõnu Tass on Tartu kunstikoolis kohal hommikul enne teisi ja tervitab saabujaid rõõmsalt. Ta tutvub esimesena sisseastujate portfooliotega, pressib end sisse klassiustest ja on alati kohal koosolekutel. Aga talle meeldib ka keset päeva uinakuid teha, tarida tuppa püütud hiiri ja jätta toolidele karvu – nagu ikka kõutsidele.

Tartu kunstikooli Igor Tõnu Tassile külla minnes toimin ajakirjanikueetika vastaselt ja võtan kaasa väikse meelehea. Kuigi käes on keskpäev, mil Igorit tabab tavaliselt rammestus, kohtan kooli koridoris esimesena just teda. Ta puurib mind oma rohekate silmadega, justkui uurides, mis talle kingiks toodi.

„Eriti meeldivad Igorile söödavad kingitused, aga tähelepanu leiavad ka mänguasjad,” muigab Igori „pressiesindaja”, kunstikooli avalike suhete koordinaator Piret Paluteder.

Igor Tõnu Tass on elanud Tartu kunstikoolis oma imepärast elu juba viis aastat.

„Igor oli koduta kiisu, liikus siin ja toonane administraator Jaanus, hea südamega inimene, lasi ta sisse ja andis süüa,” meenutab Paluteder. Aga kass hakkas fuajeest end vähehaaval järgmistele korrustele sättima ja märgistas laoruumi. Kuna koolipere oli varem fantaseerinud, et loomingulises kollektiivis võiks oma loom olla, oligi kassi saatus otsustatud.

Loomaarsti juures tehti vajalikud toimingud – steriliseerimine ja vaktsineerimised. Pandi paika liivakasti- ja söögikohad, otsustati, kes koolivaheaegadel kassile elukohta pakub. Et ta tunneks end hästi.

Algselt pandud slaavipärasele nimele Igor lisati eesti Tõnu ja perenimeks sai Tass. Kutsutakse teda siiski Igoriks.

Näoraamatu kangelane

Ühel hetkel tegid õpilased Igorile oma Facebooki konto ja sealt alates hakkas tema tuntus kasvama. Siis aga lend lõpetas kooli ja postitused lõppesid. Direktor Kadi Kreis ja Piret Paluteder otsisid lehe administraatorit, et kontot uuendada ja postitusi jätkata. Igori tegemised kogusid populaarsust ja postitused läksid regulaarsemaks.

Siis aga Tartu kunstikooli Facebooki leht suleti, kuna kool polnud organisatsioonina seal kirjas. Nii sündis otsus hakata Igori kontot süsteemsemalt kooli huvides kasutama.

„Me oleme loomingulised ning väikse organisatsioonina paindlikud ja kiired reageerijad. Meil on julgust ja pealehakkamist teha asjad ruttu ära,” kõneleb Kreis. „Igori lehekülg on nüüd turunduse osa ja ta on kujunenud meie turundusisikuks.”

„Kui algul olid kontol ainult kassi tegemised, siis nüüd on tasakaal nihkunud,” lisab Paluteder. „Kasutame kassi kontot kooli info jagamiseks.”

Facebookis on taastatud ka Tartu kunstikooli lehekülg ja infot jagataksegi mõlema lehekülje kaudu. Igoril on praegu sõpru vähem kui kunstikoolil (685 versus 3256), kuid kassi kohta on seegi kõva tulemus.

„Igor haakub asjalikul kombel meie koolieluga,” räägib Kreis. „Oleme saanud teda ka teistmoodi rakendada kui lihtsalt kassina. Ta ühendab kogukonda ja vilistlasi, ka neid, kes õppinud enne tema meile kolimist.”

Igor Tõnu Tassil on ka uus kiibiga õpilaspilet, pilt ja isikukoodki peal. Bussis pole ta seda siiski veel kasutanud.

Mõistagi on Igor inspiratsiooniallikaks. Ta vaatab vastu kooli suveniirtassidelt ja maalidelt-joonistustelt. Õpetajate toas kapi peal on kassi maja.

Nii kassi maja kui ka tassid valmisid ettevõtlusõppe ja erialametoodikate sidumise projekti käigus. Kassi maja mõtlesid välja noored, keda koolitati tööturult väljakukkunud noortele suunatud projekti raames.

„Seega teeb Igor ka sotsiaaltööd,” sõnab Kreis. Ja nii maju kui ka tasse müüakse, need pole ainult koolitööks jäänud.

Igor kasutab prototüübina valminud maja sihtotstarbeliselt – hüppab kapi peale ja poeb sinna magama.

Pole diivanikass

„Tööülesannete kõrval on ta tavaline kass, kes käib väljas, kakleb naaberkassidega, nii et vahel on kõrv lõhki. Siis me paitame ja lohutame,” ütleb Paluteder. „Teeb oma kassitempe, püüab hiiri ja vahel mõne linnu. Ta pole diivanikass, ikka tiiger! Tuntav on aga tema tänulikkus selle eest, et oleme ta omaks võtnud. Kannatab välja tuhanded paid. Vahel muidugi staaritseb ka.”

2014. aasta parima õpetaja valimisel andsid õpilased välja mitmeid eripreemiad, nagu „kõige lõbusam”, „kõige veidrikum” jne. Igorile anti „kõige kõigema õpetaja” auhind. Auhinnaks sai loomake ikka söögipoolist!

Omad lemmikud on ka Igoril – need, kes teda rohkem nunnutavad, süles hoiavad ja ühest kohast teise tassivad.

Kassi üks lemmik on füüsika-, matemaatika-, kujutava geomeetria ja kehalise kasvatuse õpetaja Hillar Uudevald, kes laseb Igoril tahvlikepi laserikiirt taga ajada. Kass pole enam esimeses nooruses, aga võtab mängu üles. Kui Uudevald paneb oma seljakoti õpetajate tuppa, istub kass selle kõrvale ja ootab, kuni kepp välja võetakse. Õpetajad naeravadki, et Hillar on Igori kehalise kasvatuse õpetaja.

Kreis meenutab, et kui Igor oli noorem, hakkas ta õppenõukogus tahvlil hiirekursori järele nii hüppama, et koosolek tuli katkestada – oli sedavõrd naljakas.

„Igor tervendab õhkkonda,” sõnab direktor. „Peakski tegema ühe päeva, kus inimesed suhtlevad omavahel samamoodi, nagu kassiga rääkides.

Kuidas meie kehakeel ja hääletoon muutuvad! Eks ta ole meil ka psühholoog. Teab, kelle sülle tohib ronida, mis kell inimesed tööle tulevad, kes sõidab liftiga ja kes ronib trepist. Teab kõigi harjumusi.”

Kui kass majja võeti, tekkis ka küsimus, kas ta hakkab käima ka tundides. Kohustust teda sisse lasta pole. Kui kass annab ukse taga märku, otsustab iga õpetaja ise, mida teha. Igor aktsepteerib seda, kui ei pääse sisse.

Kui õpetajate toas on koosolek, viskab ta end laua kõrvale pikali. Või pikutab sekretäri laua peal.

Joonistus- ja maalitundides käivad vahel koerad poseerimas, aga Igorit modelliks saada ei õnnestu. Ta võib kümme tundi ühe koha peal magada, aga käsu peale pikutama pole nõus.

Õigel ajal platsis

Osal inimestel on alati midagi kaasas kassile. Maja administraator, kelle juures Igor Kütiorus suvitab, toob sõbrale kana või kala. Kui käes on pärastlõuna, siis Igor ootab juba tema saabumist.

Arvutijoonistus: Joosep Sepp

Kell kolmveerand kümme õhtul pannakse maja valve alla. Igor on alati poole kümne ajal platsis, vaid paaril korral pole õigeks ajaks välja ilmunud. Ükskord juhtus aga müstiline lugu. Maja ei läinud valve alla. Tuli tehnik, vaatas ega saanud aru. Igorit polnud kohal. Siis saabus ta ukse taha ja nagu võluväel läksid ruumid valve alla.

Direktori kabinetis käib Igor enamasti hommikul kella 10 ja 11 vahel, kui Kreisil maja peal ring tehtud. Hüppab sülle, miilustab kümmekond minutit ja siis lahkub.

„Vanemaks saanuna ei lähe ta enam sinna, kus on väga palju rahvast. Oskab reguleerida, inimesed võiksid õppida sellest,” ütleb Kreis. Hommikuti on kass kõige erksam. Pärastlõunal enamasti magab. Õhtul käib väljas ja toob hiiri ka neljanda korruse ukse taha. Kord olid koolis Innovest külalised ja Igor taris ka neile hiire kohale.

„Tegi vihje, et halvasti võõrustame külalisi,” muigab Kreis. „Mõni õpilane on vahel ehmatanud, nähes Igori püütud lindu. Õpivadki paremini elusat loodust tundma.”

Mõni vanem kolleeg vahel toriseb, miks elu kassi ümber tiirleb. Südames hoitakse Igori poole, aga uue aja turundusvõtted tahavad harjumist.

Kassiallergia pole kellelgi välja löönud, ruume koristatakse iga päev. Tumedate riiete kandjad tõmbavad toolid igaks juhuks kleeprulliga üle.

Et kassid oskavad kohe pärast sööki manada ette maailma näljaseima näo, on puhkeruumi külmkapil silt, et looma üle ei toidetaks. Sügisel tuleb kass Kütiorust saledana linna, jõuluks läheb ümaraks.

Kui administraator Jaanus kunstikoolist töölt ära läks, tegi ta koolile südamliku kingituse – vanaaegse kohviveski, millele kinnitatud monogrammil on kujutatud meest ja kassi.

„Ju oli tal hea meel, et tänu temale sai alguse Igori elu meie koolis,” sõnab Kreis.

Sirje Pärismaa