Kas õpingute katkestamine on (tunnetatud) paratamatus?
Kõrghariduse teemadel on viimasel ajal palju tähelepanu pälvinud nn Gunnar Oki raport, mis osutab kohati küll tähelepanu mitmele kitsaskohale, kuid samas on diskussioonist täiesti kõrvale jäänud üks märkimisväärne probleem Eesti kõrghariduses. Selleks on tudengite õpingute katkestamine ja nende väljalangus.
Väliseksperdid, kes hindavad Eesti kõrghariduse kvaliteeti võrdluses rahvusvahelise tasemega, on oma aruannetes hämmastusega täheldanud, et enamik kõrgkoole ja õppejõude peavad õpingute katkestamise väga kõrget määra paratamatuseks ega pea olukorra muutmist võimalikuks. Leitakse, et peamised põhjused on majanduslikku laadi ega sõltu kõrgkooli pingutustest.
Õppimine kui eluviis
Üliõpilase poolt vaadates on katkestamine „tunnetatud paratamatus”. Tudengil on kahtlemata täielik õigus ja vabadus teha valikuid, mis parimal moel tagavad tema eneseteostuse ning toimetuleku ühiskonnas. Seega võib õpingute katkestamine viidata hoopis sellele, et inimene juhib oma õppimist: valides teadlikult ning otsides võimalusi paremaks eneseteostuseks. Toimides täies kooskõlas Eesti elukestva õppe strateegia 2020 visiooniga „õppimisest kui eluviisist”.
Just seda rõhutasid ülikoolide rektorid kõrghariduskonverentsi „Miks tasub ülikool lõpetada?” (03.11) vestlusringis: katkestamine on igati normaalne nähtus ega erine oma olemuselt õpirändest, mida me kõik suuresti toetame. Tõdeti koguni, et noori, kes õpinguid teadlikult katkestavad ning otsivad suuremaid väljakutseid maailma parimatest ülikoolidest, tuleb tunnustada. Enamgi – kõrgkoolil, mille andekas üliõpilane katkestab, et minna maailma tippülikooli edasi õppima, olevat põhjust uhkust tunda, et inimene on teinud oma õpingutega algust just siin. Viimane väide kõlab siiski enesepettusena, sest küllap on uhkust põhjust tunda pigem siiski sellel ülikoolil, mis talente enda juurde meelitab, mitte vastupidi.
Konverentsil pidas põhjaliku ettekande Tartu ülikooli dotsent Olev Must, tutvustades uuringu „Haridustee valikud ning õpingute katkestamise asjaolud Eesti kõrghariduses” tulemusi (ESF-i programm TULE, autorid Olev Must, Aasa Must, Karin Täht). Temagi leidis, et üliõpilaste katkestamine on „võimaluste paljususest tingitud normaalne protsess” ning et „katkestamisega seotud muutusi võib vaadelda kui investeeringuid uutesse võimalustesse”.
Kas on põhjust muretseda?
Eelneva põhjal võiks ju küsida, kas on üldse põhjust katkestamise pärast muretseda. Katkestamise määr on kõrge ka mujal Euroopas. Eesti kuulub küll tabeli esimesse poolde, kuid pole seal üksi. Lisaks sõltub õpingute lõpetamine sellest, kas ja kuivõrd väärtustab tööturg kõrgharidust tõendavat diplomit. Kõrgharidusnõue on tööle kandideerides tihtipeale n-ö formaalne eeltingimus, mitte sisuliselt määrav näitaja. Parafraseerides tuntud vanasõna: mõistlik on ikka hinnata meest, mitte mehe mütsi. Selline eluterve lähenemisviis on meile kahtlemata omane. Seega, ehk võikski öelda, et katkestamine ei ole üldsegi probleem? Tõepoolest, katkestamine on tihtipeale hoopis teatud probleemide tunnus ning mõnikord ka nende tagajärg. Tõelised probleemkohad peituvad katkestamise põhjuste taga. Levinud on arvamus, et katkestamise peamised põhjused on majanduslikku laadi: toimetulekuraskused, vajadus töötada õpingute ajal. Tõsi, 85% katkestajatest töötab kas osa- või täiskoormusega, kuid sama kõrge on töötavate tudengite osakaal nende seas, kes ei katkesta. Seega on majanduslikud põhjused kombineeritud muudega ning toimivad need tavaliselt koosmõjus.
Levinumaid põhjusi
• Tudeng avastab esimese õppeaasta jooksul, et tuli õppima „vale eriala”. Põhjus võib olla tudengikandidaadi küündimatus saada õigesti aru erialakirjeldusest, kuid sama võimalik on ka erialakirjelduse segasus, samuti tõsiasi, et esimese õppeaasta jooksul on väga vähe kokkupuudet valitud erialaga, sest valdavad üld- ja sissejuhatavad ained.
• Tudeng ei saa hakkama. Ilmneb, et varasemad teadmised ja oskused ei ole piisavad selleks, et õpingutega toime tulla. Põhjus: vastuvõtulävend on madal, ei testita kandidaadi sobivust ja/või akadeemilist võimekust; tugi ja nõustamine jääb hiljaks – probleem avastatakse esimesel eksamisessioonil.
• Tudengil, kes töötab õppimisega paralleelselt, kuid ei saa endale siiski lubada osakoormusega õppimist, tekivad akadeemilised võlgnevused. Põhjused: ajanappus, aga ka õppevorm ja -korraldus, mis ei võimalda töö ja õppimise ühitamist. Kui tuleb valida, langeb valik üldjuhul töö kasuks.
• Õpimotivatsioon kaob. Üliõpilasele tundub, et ta ei õpi midagi juurde. Väljakutsed tööl pakuvad rohkem pinget ja eneseteostusvõimalusi. Piisav teadmiste ja oskuste tase on juba olemas ja/või seda on võimalik töökohal õppides tõhusamalt/sihipärasemalt tõsta. Põhjus võib olla selles, et teooria ei ole sidustatud praktikaga, õpe piirdub teadmiste omandamise, mitte nende rakendamisega.
• Tudeng läbib õpingud, kuid lõputöö jääb kirjutamata. Põhjus: tavaliselt ei leia tudeng juhendajat teda huvitavale teemale, iseseisvaks töö kirjutamiseks napib teadmisi ja oskusi.
• Katkestamine isiklikel põhjustel – lapse sünd, kaitsevägi, pereliikme hooldamine jms. Sellistel põhjustel katkestatakse õpingud reeglina ajutiselt.
Uuringute põhjal aastatel 2013–2015.
Motivatsiooni suurendamine
On selge, et osa põhjustega (eelkõige isiklikud, majanduslikud) on kõrgkoolil raske midagi ette võtta. Samas on väliseksperdid rõhutanud, et kõrgkoolid ei ole piisavalt ära kasutanud võimalusi muude põhjuste leevendamiseks. Kolm olulist asja, mis aitaks ekspertide hinnangul suurendada õpimotivatsiooni ning vähendada katkestamise määra, on järgmised.
• Kõrgkoolid peaksid õppevormi ja -meetodite valikul ning õppe korraldamisel arvestama senisest enam tõsiasjaga, et üliõpilased töötavad. Seejuures ei tohi väheneda tudengitele esitatavad nõuded. Töötamist tuleks õpingute käigus ära kasutada, andes näiteks ülesandeid omandatud teadmiste rakendamiseks töökeskkonnas ning rakendades probleemõpet, mille sisu haakub tudengite töövaldkondadega.
• Individuaalne lähenemine alates vastuvõtust kuni lõputöö kaitsmiseni. Üliõpilast tuleb senisest enam kaasata õppetöö eesmärgistamisse ja tulemuste hindamisse, et aidata tal kujuneda ennast juhtivaks õppijaks. Regulaarne sisuline tagasiside õpitulemustele. Rõhuasetus peab nihkuma õpetamiselt õppimisele.
• Bakalaureuseõppe tasemel peaksid õppekavad sisaldama rohkem valik- ja vabaaineid ning võimalust valida spetsialiseerumine pärast seda, kui oma eelistustes on selgusele jõutud.
—
Iga teine katkestab
Enam kui pooled Eesti kõrgkoolides alustanud tudengitest katkestavad õpingud: 2012/2013. õppeaastal oli katkestajaid rohkem kui lõpetajaid, vastavalt 11 109 ja 10 867; 2014/2013. õppeaastal lõpetas 10 190, katkestas 9912. Pärast katkestamist õpib edasi 40%, kuid katkestamisele järgneb uus katkestamine ligi 60% juhtudel. Õpingute ajal töötab enam kui 85% tudengitest, töötas ka 85% katkestanutest.
Miks katkestamisest nii suurt numbrit teha? Peaks olema lihtne mõista, et noor inimene ei suuda hinnata ette kas tema võimetest ja ka kõrvalistest teguritest jätkub jõudu ülikooli lõpetamiseks.
Pool muna peaks olema parem kui tühi koor. Järelikult peaks ka osa aega ülikoolis käinud isik tööturul ja elus olema edukam võrreldes mitte käinuga.
Meile on hakanud meeldima lihtsaid asju keeruliselt seletada…
Oma praktikast tooksin välja ka paar väljalangevuse põhjust.
* TTÜs on insenerierialdelt väljalangevuse oluline põhjus keskkooli lõpetajate vilets MATEMAATIKA TASE – inseneriks ilma matemaatikata aga ei saa… Õppejõud väidavad, et tase on madal (võrreldes aastakümnete taguse ajaga) isegi nn eliitkoolide lõpetajatel. Sama kurdavad TÜ reaalainete erialade õppejõud.
* Kutseõppeasutustesse hakkasid (märkasin seda esmalt just 2007.aastal – meie oma vaba riigi kasvatus!) tulema noored, kes tunnistasid, et nad pole oma elus KUNAGI TÖÖD TEINUD… Kuid koolis tulid 6-tunnised praktilise töö tunnid. P…sse! – siin ma küll rohkem ei õpi! Osast õpilastest keeldusid aga firmad – neil (praktikantidel) pole mingit DISTSIPLIINITUNNET! Nüüd on neid noori loetud kokku juba üle 30 tuhande (!). Mis saab edasi?
Oleme ahvinud järele nn heaoluühiskondi (vt ka Thilo Sarrazin), aga tarvis on ise mõelda…
Minu arvates on lapsed-noored- tööjõuna nii üle kaitstud, et neid õiges eas,alates 13.-14. aastast tööle ligi lubada, on väga pehmelt väljendades väga keeruline. Katsetasin sel suvel õpilasmalevaga-noored olid toredad, kolmveerand neist teeniks ka korraliku palga välja…aga järgmisel aastal ma seda enam ei tee. Kus pagana paigast need noored oma töökogemuse saama peavad?! Lapsed tahavad tööle! Vaadake, kui kiiresti täidetaks suvised malevarühmad!- kümne minutiga!
See matemaatika õpetamise viletsa taseme kirumine hakkab
juba tüütama. Teen ettepaneku punt kokku koguda kes ühiselt
teeks ära programmid matemaatika õpetamiseks. Kui riik raha
ei anna siis jooksutame programmi serveris nagu tasulist mängu
või müüme CD ehk DVD peal. Kasutajaid peaks jätkuma.
Austatud kommenteerija Oinas!
Matemaatika õpetamise probleem pole enamuses programmides (või ainekavades). Loodetavasti olete märganud, et tänapäeva pedagoogikasse (ka didaktikasse) on tulnud (loodusseaduste vastaselt) nn vabakasvatus – “lapsukeselt” ei tohi nõuda tõsise töö tegemist, aga reaalainete puhul on süstemaatiline TÖÖ lausa hädavajalik (juba meie kodudes)…
Või küsigem – miks on matemaatikas kõrgetel kohtadel Hiina, Jaapani ja Lõuna-Korea koolid? Üks Eesti raadioajakirjanik küsis äsja – ega me ometi ei taha (!?), et meie lastelt hakatakse ka niimoodi koolis nõudma?
Austaud Peep Lepik! Olen Teie seisukohaga nõus. Aga arvan, et
vabakasvatuse ägedate pooldajatega vaidlemine on tühi töö. Nendega vaidlemise on sama kasutu nagu sea seljast villa pügamine või nii nagu vaimudega või demagoogidega vaidlemine. Mida rohkem vaidled seda tugevamaks nemad muutuvad sest nemad vaidlevad oma tähtsuse pärast ja õpilaste tegelikud oskused ei huvita neid.
Vaidluse asemel tuleb neist neist lihtsalt mööda minna.
Matemaatika õpetamise metoodika, õppekavad võiks võtta eeskuju arvuti mängudest. Miks paljud noored mängivad suure õhinaga igal vabal minutil mingit üsna keerulist arvuti mängu?
Võiks teha ka matemaatika õpetamine arvuti mängu kujuliseks.
Enamuses mängudes peab mängija pidevalt valima võimalike käikude seast õige. Vale valiku puhul langeb mängija mitu astet tagasi, õige vastuse puhul saab sammu võrra kõrgemale.
Järgmisele tasandile enne ei pääse kui eelmine tase on edukalt läbitud.
Analoogiliselt tuleks korraldada ka matemaatika õpetamine arvuti mängu moodi.
Inimesest õpetaja jääb ainult mingi erandolukorra lahendamiseks.