Kas pagulaskriis laiendab keelekümbluse kandepinda?

11. dets. 2015 Raivo Juurak Õpetajate Leht - Kas pagulaskriis laiendab keelekümbluse kandepinda? kommenteerimine on välja lülitatud

Välispäritolu laste tulek meie kooli näitab kõige selgemalt, et keeleõpetuses ja õpetuses üldse on vaja tõsist pööret.

Sellised lapsed vajavad palju piltlikku materjali, emotsionaalset õhkkonda, klassikaaslaste toetust – ja seda kõike pakub keelekümbluse metoodika. Mõttevahetuses pagulaslaste õpetamise teemal osalesid Innove juhatuse liige Birgit Lao-Peetersoo, keelekümbluskeskuse juhataja Natalja Mjalitsina ja hariduse tugiteenuste agentuuri juhataja Margus Tõnissaar.

Välispäritolu laste õpetamisega seotud küsimusi arutades jõudsid nad ikka tagasi keelekümbluse juurde. Eesti keele õpetamine meie vene lastele on mitu korda suurem väljakutse kui uusimmigrantide laste õpetamine, toonitasid nad. Järgnevalt mõningad väljavõtted vestlusest.

Kas neid ei tule liiga palju?

Tihti küsitakse, kas eesti keeles õpetamist ei hakka segama, kui uussisserändajate lapsi on klassis liiga palju. Vestlusringis märgiti, et seni on neid tulnud üldjuhul üks-kaks terve kooli kohta ja liiga palju ei saa neid kuidagi olla. Samas lisati, et laste vastuvõttu piirata ei saa, ka siis mitte, kui neid ongi väga palju, sest Eesti põhiseaduse järgi on igal Eestis elaval lapsel õigus haridusele ja eestikeelsele õpetusele, st õigus siin koolis käia.

Märgiti, et Eestis on eesti õppekeelega lasteaiarühmi ja klasse, kus ligi pooled lapsed on vene emakeelega. Õpetajad tunnevad mõnes sellises klassis tõsist muret, et nad ei jõua enam kõigile kõike tõlkida.

Natalja Mjalitsina tõdes, et kui ei jõua enam tõlkida, siis tuleb üle minna ilma tõlketa õpetamisele. Eeskujuks tõi ta vene õppekeelega koolide keelekümblusklassid, kus lapsed õpivadki eesti keelt ilma tõlketa. Segaklasse õpetavatele õpetajatele on keelekümbluse aluseid tutvustatud ja see töö jätkub.

Kui palju välismaalt tulnud lapsi siin juba on?

EHIS-e andmetel õpetatakse praegu välispäritolu lapsi 32 Eesti koolis. Välismaalt tulnud lapsi on Eesti koolides 400 ringis. Eestis töötab umbes 3000 inimest Euroopa Liidust ja teine 3000 väljastpoolt.

Vestlusringis rõhutati, et hoopis suuremad õpilaste massid liiguvad eesti õppekeelega kooli meie oma venekeelsetest perekondadest. Ligikaudse hinnangu põhjal õpib eesti koolis ligi tuhat vene last. Nende laste eesti kooli tulekuks ei ole tehtud pooltki nii põhjalikke ettevalmistusi kui uussisserändajate puhul. Lisaks õpib umbes 5000 vene kodukeelega last eesti keeles kümblusklassides, mis näitab, et eesti keeles õpitakse päris laial rindel. Samas märgiti vestlusringis, et see 5000 moodustab vaid 17% vene kodukeelega õpilaste üldarvust. Leiti, et eesti keele õpetamine meie vene lastele on mitu korda suurem väljakutse kui uusimmigrantide laste õpetamne.

Kas endast erinevaid ei hakata kiusama?

Eesti on üks kõrgema koolikiusamise tasemega maid Euroopas. Vestlusringis märgiti, et nendes koolides, kus välispäritolu lapsi õpetatakse, pole tõsiseid kiusamisjuhtumeid ette tulnud. Pigem jälgivad lapsed endast erinevaid klassikaaslasi uudishimuga.

Margus Tõnissaar küsis, kas ei tule teistsugune laps klassis koolirahule pigem kasuks: tema kaaslased harjuvad ära mõttega, et keegi on neist väga erinev. Võib-olla aitavad just need lapsed Eesti kooli paremaks muuta, õpetajatel ennast mobiliseerida ja uusi õpetamisviise kasutada.

Märgiti, et koolikiusamine ei teki halvast iseloomust, vaid peamiselt õpilaste vähesest koostööst. Mjalitsina tõi selle kohta näiteks kümblusklassidega kooli, kus rühmapõhine õpe võeti kasutusele kõigis klassides, ka nendes, kus keelekümblust polnud. Õpilaste suhted paranesid silmanähtavalt. Lisaks hakkasid õpilased õpetajatega paremini läbi saama ning isegi õpetajate omavahelised suhted paranesid.

„Kahjuks räägib meie tundides enamiku ajast õpetaja, selle asemel et panna õpilased omavahel rääkima ja üksteiselt õppima,” nentis Mjalitsina. „Uusimmigrandi laps vajab kõige rohkem elavat suhtlemist just klassikaaslastega.” Vestlusringis lisati aga, et praegusest rohkem elavat suhtlust vajab ka eesti laps ja seega on vaja kõigi õpilaste õpetamist muuta. Natalja Mjalitsina toonitab ka igal koolitusel, et õpetaja ei pea mõtlema, mida välispäritolu lapsega ette võtta, vaid kuidas kogu klassi uut moodi õpetada.

Eestlased ei oska araabia keelt

Araabia keele mittetundmist ei peetud vestlusringis probleemiks. Koolides on hakkama saadud araabia, jaapani või tamili keelt oskamata. Niisamuti on saanud väga hästi hakkama meie vene õppekeelega koolide kümblusklassid, kus õpetatakse lapsi ühtki lauset vene keelde tõlkimata. Siiski nenditi, et õpetajad teavad keelekümblusest vähe ega taha hästi uskuda, et tõlkida pole vaja.

Ühel koolitusel õpetati õpetajatele jaapani keelt kümblusmeetodil. Saanud jaapanikeelses tunnis ilma tõlketa hakkama, hakati uskuma, et eesti keelt on samuti võimalik õpetada ainult eesti keelt kasutades. Tuleb lihtsalt rakendada kümblusmetoodikale omaseid võtteid.

Maailma üks raskemaid keeli

Eestlane on harjunud tõdema, et meie 14 käändega keel on üks maailma raskemaid. Vestlusringis nenditi, et raske on eesti keel ainult siis, kui seda valesti õpetatakse – näiteks õpikust peatükke pähe tuupida lastes. Keelekümblusklasside lapsed suudavad eesti keeles vabalt rääkida hiljemalt kahe aasta pärast.

Birgit Lao-Peetersoo märkis, et meie väga hea keelekümbluse kogemus annab kindlustunde, et saame ka välispäritolu laste õpetamisega hästi hakkama. Kuid uusi keeli võiksid kümmeldes omandada ka eesti peredest koolilapsed. Näiteks kahesuunalise kümbluse lasteaiarühmades on vene lapsed eesti ja eesti lapsed vene keelega hästi hakkama saanud. Teadmiseks veel, et Luksemburgis õpitakse igas kooliastmes eri keeles ja gümnaasiumi lõpetades valdavad õpilased nelja keelt. Tänapäeval osatakse mis tahes keelte kiiret omandamist toetada.

Ikka ja jälle tõdeti, et meie õpetajad ei ole keelekümbluse põhitõdedega piisavalt kursis. Nii mõnigi võõramaalast õpetav õpetaja on olnud mures, et tema õpilane juba kolmas kuu lihtsalt vaikib – õpeta, kuidas tahad. Natalja Mjalitsina selgitas, et uue keele omandamine algabki lastel vaikimise perioodiga. Mõni laps vaikib nädala, mõni kolm kuud, mõni isegi pool aastat. See on aeg, mil laps püüab eesti keelest aru saada ja olulisi fraase meelde jätta. Järgmine periood algab siis, kui ta kasutab üksikuid eestikeelseid sõnu. Kolmandal perioodil kasutab ta emakeelt eesti keelega läbisegi. Seda perioodi on nimetatud ka poolkeelsuse etapiks, mille pärast ei tasu ärevust tunda, sest see möödub hiljemalt teise aasta lõpuks. Pärast koolitusel nende perioodide teadasaamist on immigrantide lapsi õpetavad õpetajad silmanähtavalt rahunenud, märkis Mjalitsina.

„Tegelikult tutvustame me neile keelekümbluse metoodika põhitõdesid − räägime sedasama juttu, mida oleme juba 15 aastat rääkinud,” sedastas Mjalitsina.

Ei jõua individuaalselt läheneda

Eesti õpetaja peab väga tähtsaks individuaalset tööd õpilasega. Kui aga klassis on 24 õpilast, siis ei jõua õpetaja igaühega piisavalt tegelda.

Vestlusringis märgiti, et riik eraldab uusmigrandi lapsele Eesti koolisüsteemi sulandamiseks raha ja selle toel saab näiteks abiõpetaja aidata lapsi individuaalselt. Kuid rõhutati ka, et kõige parem tugi mujalt tulnud lapsele on tema kaasõpilased.

„On aeg endale teadvustada, et üks paremaid individuaalse lähenemise viise on rühmadena õppimine. Lapsed õpivad eesti keelt kõige paremini ikka oma rühmakaaslastelt, nendega aktiivselt suheldes ja ühiseid ülesandeid lahendades,” toonitas Mjalitsina. Rühmapõhise õppe eeliseid kinnitab kõige piltlikumalt keelekümblusklasside 15-aastane kogemus. Eesti keele on kümblusklasside lapsed saanud selgeks paari aastaga ja ainehinded on neil olnud samuti head.

Immigrandi laps nooremasse klassi

Kuna välispäritolu lapsed ei oska eesti keelt, on arvatud, et nad võiks panna eakaaslastest noorematesse klassidesse, et neil koolis kergem oleks.

Vestlusringis nii ei arvatud. Selgituseks öeldi, et eesti keele mitteoskamine ei tähenda, et lapse vaimsed võimed oleksid tagasihoidlikumad. Kui last on aidatud kooliellu sisse elada, saab ta juba esimese õppeaasta lõpul omaealiste klassis täiesti rahuldavalt hakkama.

Mis saab erivajadustega lastest?

Selles osas pole Eestis veel kogemusi. Näiteks ei osata meil õpetada kirjaoskamatuid lapsi. Mida teha, kui selline laps on juba 13-aastane? Ka pole Eestisse veel tulnud lapsi, kellel oleks näiteks aktiivsus- ja tähelepanuhäire, kes on läbielatust traumeeritud jne. Märgiti, et Rajaleidja spetsialistid aitavad iga Eestis elavat last, sealhulgas uussisserändajate omi. Sotsiaalministeerium on valmis tasuma tõlkidele, kes välispäritolu lapsi Rajaleidjas aitavad. Kuidas kõik konkreetsemalt käima hakkab, seda minnakse jaanuaris Soome uurima.

Kust võtta palvetamisruume?

Mõned õpetajad on küsinud, kas nüüd peab ehitama koolis palvetamisruumi ja koolisööklas loobuma sea­lihast. Vestlusringis peeti seda pseudo­mureks. Sügavalt usklikele lastele pole seni palveruume ehitatud, sest vaikse koha palvetamiseks leiab igast koolimajast. Mis aga koolitoitu puutub, siis on koolides juba praegu palju toiduallergiaga lapsi. Vanemad on pannud neile kodust sobivat toitu kaasa. Nii on teinud ka mõningad moslemilaste vanemad. Elu on aga näidanud, et need lapsed söövad praetud sinki hea meelega, kui vanemad seda rangelt ära keelanud pole.

KÜSIMUS JA VASTUS

Kas Eesti kool saab pagulaste lastega hakkama?

ELBE METSATALU

Paide gümnaasiumi õpetaja

Meie koolis on tõmmunahaline tüdruk, kellega oleme väga hästi hakkama saanud, aga tema ema on eestlane ja meie kool asub väikelinnas, kus kõik räägivad ainult eesti keelt.

Tean ka teist üksikjuhtumit, kus kõik läks hästi. Laupa kooli tuli aastaid tagasi umbkeelne poiss, kelle isa oli albaanlane ja ema vist valgevenelane. Kõik olid paanikas, sest lapsega ei olnud võimalik rääkida. Lõpuks hakkas õpetaja temaga suhtlema ainult eesti keeles ja see mõjus – poiss õppis eesti keele ära ja lõpetas põhikooli viitega. Gümnaasiumis õppides tegeleb ta muusika, spordi ja kunstiga.

Meil on Rootsis Lidingö saarel Hersby sõpruskool. Seal nägin ma uusimmigrantide laste klassi, kus Somaaliast, Eritreast ja Afganistanist pärit lastele õpetati esimese aasta jooksul rootsi keelt, aga seda suurel määral praktilise tegevuse käigus, näiteks poes käies, söögitegemist õppides ja muud praktilist tehes. Tegid pannkooki ja rääkisid koogitegemisest. Nendega tegelevad eraldi õpetajad ja ilmselt tuleks meilgi nii teha.

Hispaanias üht kooli külastades nägin, kuidas teisest rahvusest laps elavdab õppetööd. Õpiti inglise keelt, õpetaja küsis sõnade tähendust. Kui vastas inglise poiss, pidi tema eriti põhjalikult selgitama, sest temale oli see hispaania keele õppimine. Õpetajad on nutikad ja saavad välismaalt tulnud lastega hakkama küll.

REEMO VOLTRI

Jaan Poska gümnaasiumi õpetaja, EHL-i juhatuse esimees

Sügisel tuli välismaalaste lapsi Raatuse kooli ja siis tekkis küll korralik segadus. Kui me toome pagulasi riigi otsusel Eestisse, siis peab riik tagama ka nende õpetamise, mitte nii, et vaadaku igaüks ise, kuidas hakkama saab. Meie koolis on olnud vahetusõpilasi Saksamaalt, Mehhikost ja praegu on jaapanlane. Seega meil teatav kogemus eesti keelt mitteoskavate õpilastega on. Algul oleme rääkinud nendega inglise keeles, kuid nad on eesti keele suhteliselt kiirresti selgeks saanud. Aga pagulane ei pruugi nii tubli olla, ja ta tuleb ka pikaks ajaks, mitte ainult üheks aastaks. Pagulaslapse puhul ei tohi eesti keele õpe toimuda kooli ressursist. Kui pagulaste vastuvõtmine on riigi poliitika, siis peab riik eraldama neile eesti keele õpetamiseks lisaraha. Lisaraha on vaja ka üksikute õppeainete õpetamiseks, sest eri maades on erinevad ainekavad ja mõndagi õpilast tuleb matemaatikas, füüsikas või keemias järele õpetada. Näiteks meie Jaapanist tulnud vahetusõpilane on füüsikas meie ainekavast päris palju maas. Pagulaste lapsed pole saanud sõjakoleduste tõttu korralikult õppida ja neid võib olla vaja igas õppeaines järele aidata. Vahetusõpilased on eelkõige kultuuriprojekt ja nende puhul võib mõne lünga puhul ka silma kinni pigistada, aga sõjapõgenike lapsed peavad korraliku hariduse saama. Siin ei saa loota kooli sisemistele reservidele ja kohaliku omavalitsuse panusele.

Vahetusõpilased on mõjunud meie kooli õhkkonnale hästi. Nad ei ole olnud koolile koormaks kaelas. Et nii oleks ka sõjapõgenike lastega, selleks peab riik ikka tõsiselt õla alla panema.

RITA ANTON

Tallinna Nõmme põhikooli ­õppealajuhataja

Seni oleme hakkama saanud. Sügisel tuli meil kolmandasse klassi üheksa-aastane türgi poiss, kes ei osanud sõnagi eesti keelt. Tema isa on türklane, ema eestlane ja nad tulid sõja eest ära. Võtsime poisi kohe vastu, sest tema ema on meie koolis õppinud. Klassiõpetaja leidis ka, et seda poissi tuleb aidata. Aga meie töö tegi mitu korda kergemaks see, et septembris istus ema kõikides tundides oma poja kõrval ja aitas teda.

Nüüd saab poiss juba ise asjadest aru ja ema on ainult igaks juhuks klassi ukse taga ning teeb seal oma tõlkimistöid. See poiss hakkas juba kolme kuu pärast eesti keeles rääkima ja on hästi sisse elanud. Hinded on tal head, ta laulab poistekooris, käib trennis ja sõpradel külas. Ütleb, et Eesti koolis meeldib talle rohkem kui Türgi koolis, sest õpilased trügivad siin vähem. Türgis ta ei tahtnud eesti keelt õppida, sest keegi peale tema ema seda keelt seal ei rääkinud ja koolis oli niigi palju õppida. Nii et meie koolis on kõik hästi, aga kui poisi ema ei oleks nii palju panustanud, siis ei kujuta ma küll ette, mida me oleksime teinud.

ANNE KIVINUKK

loodusainete õpetajate liidu projektijuht

Eesti õpetajad saavad kindlasti hakkama, kuigi see ei ole kerge. Näiteks eesti keele õpetamine vene lastele ei ole meil olnud kuigi edukas. Siiski on aastatega kogunenud häid ja halbu kogemusi, millest tuleb õppida. Õpetajad ei tohiks oma uute ülesannetega üksi jääda, kool vajab riigi ainelist, metoodilist ja moraalset toetust.

Eesti loodusainete õpetajate liit on andnud oma väikese panuse: oleme avanud oma ajakirjas Kägu lõimitud aine- ja keeleõppe rubriigi, kus püüame õppijale eesti keele harjutuste abil tutvustada siinset loodust ja keskkonnaküsimusi. Oleme tutvustanud nii eesti kui ka vene koolides töötavatele õpetajatele kodulähedasi loodusradu. Küsitlus näitas, et loodusretkedest osavõtjad on hiljem viinud sinna ka oma õpilased. Usume, et Eesti loodus on üks võimalusi lähendada siin elavaid eri rahvusest inimesi, noori ja vanu.

Raivo Juurak