Kertu Sillaste: „Ärge kartke kunsti”

Eesti lastekirjanduse keskus andis tänavuse Aasta Rosina auhinna Kertu Sillaste verivärskele lasteraamatule „Ei ole nii!”. Mõne kuu eest tunnistati Kerttu Sillaste looming parimaks ka konkursil Põlvepikuraamat, mille võidutöö jõuab lugejateni tuleval aastal.

Palju õnne, Kertu! Sa oled seni tuntud rohkem kui illustraator, nüüd aga oled astunud ka kirjaniku rolli?

Kirjanik on minu kohta siiski palju öeldud, aga … vahel tekib tunne, et võimalus teha pilti ja teksti korraga annab kunstnikule suurema vabaduse, millega mängida. „Ei ole nii!” on raamat, milles pilt ja tekst vaidlevad teineteisele vastu. Kirjaniku raamatu puhul ma seda teha ei saa. Kirjaniku tekst on ideaalne, täiuslik, hea inspiratsiooniallikas, mille puhul ma ei saa oma mõtet peale suruda. Kui ma teen ise nii pildi kui ka teksti, saan mängida sellist pingpongi.

See ei ole su päris esimene raamat.

See on mu teine raamat, esimene oli „Pannkoogiraamat” (2012). See sai alguse siis, kui ma oma last lugema õpetasin. Siis saad eriti hästi aru, et laps vajab lühikesi sõnu, lihtsaid lauseid, selliseid helilisi väljendeid, nagu näiteks „krõksti” ja „lürpsti”. Aga peab olema ka lugu ja üllatusmoment.

Su pojad on nüüd juba koolilapsed?

Oh jaa. Nad on juba päris suured, 14 ja 17. Suurem aitas raamatu „Ei ole nii” inglise keelde tõlkida.

Raamatupoodide veebilehe otsing annab sinu nimega lausa neli raamatut, neist kolm, sealhulgas „Pannkoogiraamat”, on seotud kokanduse või söögiga.

See on lihtsalt nii juhtunud. Kaks neist on tehtud koostöös mu õega, kes on suurepärane kokk.

Uus, aasta rosina tiitli saanud raamat aga söögist ei kõnele.

Ei.

Millest siis?

Selles raamatus räägib pilt üht lugu, aga tekst teist. See on lugu jänesest, kes ütleb, et ei ole talv, kuigi pildil on näha, et on, või et metsas ei ela rebaseid ja hunte, kuigi pildilt on näha, et elavad. See on lugu hirmude ületamisest. Seal on üsna vähe teksti.

Mis vanuses lastele see mõeldud on?

Ta võiks kõnetada esimese-teise klassi last, kes saab juba pildi ja teksti vastuoludest aru. Meil arvatakse sageli, et kui on lühike tekst, siis on väikelastele. Aga miks suur laps ei võiks endale pildi vaatamise lõbu lubada? Mitte lihtsalt, et kogu aur läheks sõnade kokkulugemisele, vaid ta aduks ka mõtet.

Mõte ei seisne teksti pikkuses.

Just.

Erialalt oled sa ikkagi kunstnik?

Jah, ma olen lõpetanud kunstiakadeemia, aga eriala olen siiski muutnud – läinud lõpetatud tekstiililt üle raamatukujundamisele. Praegu õpin Tallinna ülikoolis magistrantuuris kunstiõpetajaks.

Plaanid seejärel kooli kunsti õpetama minna?

Tegelikult mitte. Ma annan küll lastekirjanduse keskuses koolilastele kunstitunde, aga see on ühelt poolt selleks, et õppida ise, millest lastele kirjutada, ja teisalt selleks, et anda neile teadmisi raamatutest. Me tegelemegi rohkem raamatutega: vaatame raamatuid, teeme ise raamatuid. Siin näeb päris hästi, mis neile meeldib ja mis üldse peale ei lähe. Ka multifilmi tegemine oli väga populaarne, aga sealgi tuleb kõigepealt kirjutada lugu ja seejärel teha sellest film. Ma tahan ikkagi raamatute juurde jääda, see teeb mind õnnelikuks.

Kas käid ka koolides-lasteaedades?

Eriti palju ei käi. Aga kui käin, on need toredad kogemused. Õpetavad hästi näiteks oma raamatu sisu lühidalt kokku võtma.

Kunst on sulle siiski nii hingelähedane, et kirjutasid sel teemal koguni raamatu, mida veel ilmunud ei ole, aga mis võitis Põlvepikuraamatu konkursi.

Eestis on inimestel kunstiga kuidagi kehv suhe. Kunsti, eriti kaasaegset kunsti kardetakse ja välditakse, käiakse sellest kaarega mööda. Samas võetakse selle vastu väga kergelt sõna. Mulle tundus, et see võiks olla lasteraamatu teema – läheneda mänguliselt, et inimesed julgeksid usaldada enda kunstielamust, et nad ei kardaks kunsti.

Kas kavatsedki hakata nüüd rohkem ise ka kirjutama?

Ma väga-väga austan heade kirjutajate hästi kirjutatud tekste. Nende oskust sõnu seada – see on maa, kuhu, mulle tundub, ma ei küündi. Samas on mujal maailmas rohkem selliseid autoriraamatuid, mille tekst käib ainult pildiga kaasas ja neid eraldi võtta ei saa. See on minu huvi ja mängumaa.

Kes võiks meil olla selles osas hea näide?

Näiteks Piret Raud.

Sul on sujunud koostöö ka mitme eesti lastekirjanikuga, kes ise oma teksti juurde pilte ei joonista. Oled illustreerinud raamatuid Aino Perviku, Jaanus Vaiksoo, Kätlin Vainola tekstidele.

Ega ma ei tea, mida kirjanik sisimas mõtleb – kas minu pildid sobivad. Aga olen imetlenud, kui uskumatult hästi need tekstid on kokku pandud, ära rütmistatud, nii et mul on lihtne pilte joonistada. Igas plokis tuleb lugedes mingi pilt silme ette.

Kuidas see koostöö on sündinud?

Mõni neist on tulnud kirjastuse, paar esimest läbi Tallinna keskraamatukogu. Mõnikord pöördub kirjanik ka otse minu poole. Näiteks Kätlin Vainola, kellega tegime „Suvevaheaeg koolis”, tuli oma „Mis on armastus?” raamatuga ise.

Kas selliste koostööraamatute puhul on tavaliselt enne olemas ikkagi tekst?

Tavaliselt ikka, jah, on nii, et tekst on enne. Aga saab näha – just pakkusin ühele kirjanikule ühe oma näituse pilte, et kas nende põhjal saab kirjutada mingi loo, raamatu. Eks see on tundlik teema. Kunstnik ei saa ju kirjanikule päris valmis tööd ette sööta.

Aga kirjanik kunstnikule ometi söödab?

Nojah. See on tavalisem raamatualgus. Eks mõlemad ole õpetlikud. Nii koostöö- kui ka autoriraamatud.

Kuidas sa oma pilte joonistad?

Kui ma alustasin, joonistasin alguses vildikaga ja siis värvisin arvutis. Mida aeg edasi, seda rohkem tahan teha käsitsi. Palju joonistan tuši ja pintsliga, arvutiga teen ainult parandusi. Mõned teevad arvutiga imesid, aga ma tajun järjest rohkem, et minule sobib käsitöö.

Mida selline auhind kirjanikule-kunstnikule tähendab?

Eks ikka seda, et keegi on su tööd märganud ja selle heaks kiitnud. Mulle raamatute tegemine õudselt meeldib, teeksin neid ka preemiata, aga see annab jõudu ja energiat uusi asju teha.

Mis on viimane raamat, mis sulle muljet avaldas?

Olin preemia üleandmise päeval Eestist ära. Saabusin Pariisist lasteraamatute messilt täna öösel. Seega on mu viimased muljed sealt. Nägin seal palju raamatuid, mida väga tahaksin, et eesti keelde tõlgitaks. Rasketel ja kurbadel teemadel, aga väga südamlikult kirjutatud raamatuid, mille puhul on aru saada, et kirjutajal on olnud looga isiklik kogemus – muidu ei saaks nii südamlikult kirjutada. Palju autoriraamatuid.

—

Aasta Rosin

• Antakse Eesti lastekirjanduse keskuse töötajate välja valitud silmapaistva eesti lasteraamatu eest, hinnatakse kas raamatut tervikuna või ainult kirjaniku- või kunstnikutööd.
• Auhinna võitja saab rahapreemia, tänukirja ja kilo rosinaid.
• Aasta Rosina auhinda antakse välja alates 2004. aastast.

—

KOMMENTAAR

Triin Soone

Eesti lastekirjanduse keskuse direktor

Sel aastal on auhinna saajaks eriti kõnekas ja lõbus raamat, mis üllatas oma rohke pildi ja vähese teksti, kuid suure sõnumiga. Meil ei ilmu just sageli raamatuid, millel on nii sisukas ja emotsioonirohke pildikeel. Kertu Sillaste „Ei ole nii!” on kunstiliselt ilus ja terviklik autoriraamat, mida on tore vaadata koos väikelapsega, ja eriti siis, kui lapse sõnavaras saab kõige tähtsamaks sõna „Ei!”.

Mari Klein