Kvaliteet või kinniminek

11. dets. 2015 - Kommenteeri artiklit

KAAREL TARAND

kolumnist

Kuskil (tagatubades?) paistab olevat üks seebiooperi käsikirjade ladu. Igal nädalalõpul jagavad parteide või riigi avalike institutsioonide kantseleid-bürood sealt ajakirjandusele järgmise portsjoni kätte. Ja kui mõnele ei jätku, mõtleb leidlik toimetus konkureeriva toote ise välja.

Kõik ühise eesmärgi nimel: et jumala eest mitte täita ülesannet vahendada informatsiooni ja seda mõtestada, milleks ju ajakirjandus loodud ning mille eest tellijatelt-ostjatelt raha kogutakse.

See on üks vana laul, olen sellest viimase kümnendi jooksul Sirbis korduvalt kirjutanud näiteks pealkirjadega „Riigikukutajad”, „Paar sammu parema ajakirjanduse suunas”, „Parteielu” jne. Viimases neist ligi neli aastat tagasi arutasin: „Kas hetkest, mil Stalini palgamõrtsuka tuurahoop ta eluküünla kustutas, sai seltsimees Trotskist vabadusvõitleja ja ingel? /—/ Vastutust nii mõnegi moraalitu teo eest peaks jätkuma mitte ainult juhile, vaid tervele juhatusele, sõltumata sellest, kuidas keegi konkreetsel hääletusel kätt tõstis.”

Tänavu novembris on seis paraku sama, mis aastate eest. Kuigi pole kollektiivset süüd, peavad üheskoos langetatud autute otsuste eest vastutama (ka seaduse silmis) kõik selles protsessis osalenud. Kriminaalerakonnas on kurjategijad kõik, seal ei saa olla häid ja halbu. Mõrtsukate taustal ei ole kohane kellegi kohta öelda: „Ta on aus mees, ainult varastab, aga iial ei tapa!” Sellisest erakonnast ei tohiks rääkida mujal kui lehtede krimirubriigis. Meie aga saime nädala jagu „analüüse” sellest, kuidas üks tegelikult nii poliitiliselt kui ka füüsiliselt hinge vaakuv, aga võimuhull taat oma groupie’dega Tondirabas Nürnbergi parteipäevi lavastada üritab.

Vaevalt sai see episood lõppeda – rõhutan üle, see kõik toimus ju vaba konkurentsi tingimuses uudistepinnale ning tõrjus seega infotarbija mõtte­ilmast välja kõik olulise –, kui teine, seekord hormoonimöllus taat oma registrid lahti tõmbas. Ühtpidi justkui peakski ajakirjandus kogu tõe avaliku ameti pidaja ehk riigipea eraelu üksikasjades välja uurima. Ja see tähendaks ka mulluse lahkumineku episoodi uuesti ning teiste rõhuasetustega läbimängimist. Teisalt aga ei tohiks sentimeetritki astuda teel, mis teeb põhiseaduse 5. peatükis sätestatust suhterubriigi kollases žurnaalis. Kõnealuse draama alusfakte võib uurida ilma progressist iga päev aru andmata.

Avalikkusele peab teatavaks tegema ainult lõppotsuse selle kohta, kas meile on valetatud või pooltõdesid esitatud ning kas tulevikuski on meil maksuraha eest ülal pidada pigem Louis XIV või Edward VIII. Viimane teatavasti lahkus eraelu huvides oma sünnijärgselt määratud ametist. Presidendi tagasiastumine ei oleks ka Eestis midagi katastroofilist, ainsad, kellele see ei sobi, on parlamendis omaette võimumänge harrastavad „poliitikud”, kes kogu valimislusti on endale planeerinud järgmiseks hilissuveks.

Hoopis omapärasel viisil panustab vaba ühiskonna kodanike premodernse maailmapildi taastamisse-tugevdamisesse end „kõige teravamaks” nimetav meediaorganisatsioon, mis häbenematult oma klientidele kuulutas, et kahe nädala jooksul pole neil lootust ühtki uudist saada, kuna leht tegeleb hoopis tuntumatele Eesti elanikele punktide panemisega ja nende pingeridadesse seadmisega mingite maagia maailma kuuluvate tunnuste järgi ja täiesti sõltumatult hinnatavate moraalsest kvaliteedist. Nii luuakse kujutelma, et „kõik nad on seal ühesugused”, et võim ja juhtimine ongi vandenõuline ja salajane, mitte avalik ja aruandekohustuslik süsteem. Kodanikkonda peab seejuures lohutama keskaegne käsitlus võrdsusest surmas. Küllap vikatimees lohistab oma istekohtadelt teispoolsusesse ühtviisi presidendi, peapiiskopid, miljonärid ning vaesed, vaevatud ja kodutud, narrid ja süüta lapsed. Bernt Notke maali fragment Nigulistes on tükk dokumentaaljutustusest, mitte toonase inimühiskonna usulise piiratuse kunstiline väljendus.

Selline hambutu, desorienteeriv ja tühja täis ajakirjandus, mis arvab tõsimeeli, et poliitiline analüüs seisnebki poliitikutele helistamises ja nende jutumullikeste tiražeerimises, ei ole esimeses astmes tingimata ühiskonnale ohtlik. Iseendale küll. Maailm on lai ja tema kvaliteetmeedia igaühele, kes vähegi võõrkeeli oskab, kättesaadav. Toimetustele või meediaomanikele pole ilmselt veel kohale jõudnud, et kui nad ei taha toota eesti keeles kvaliteeti, kukub nende tarbijate hulgast esimesena ära just kvaliteeti nõudev haritlaskond. Ja nende tagasivõitmiseks peab minema väljale, kus konkureeritakse kõigis maailma suurtes keeltes loodava kvaliteediga. Lootusetu ettevõtmine.

Praegu odavalt ja kergekäeliselt oma tarbijaskonna tipmisest osast loobumisel on kõrge hind. See võiks olla võrreldav näiteks olukorraga rahvusülikoolis, kus ühtäkki otsustataks kategoorilise imperatiivi või relatiivsusteooria asemel hakata pidama loenguid hoopis Kanti ja Einsteini (loodetavasti veidi perverssest) eraelust. Loogiline ju, et sel juhul pole vaja jõuga ülikooli ingliskeelseks tehagi, iga vähegi mõtlev noor läheks välismaale edasi õppima niikuinii. Ei lähe see ajakirjandusega teisiti. Kui kvaliteeti pole, on menüüs ainult üks valik – surm.

 


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!