Nutikas kool muudab nii õppimist kui ka hindeid

Kui minevikus oli õpetamine üksildane töö, mille puhul õpetaja istus oma õpilastega suletud ukse taga, siis tulevikus muutub üha tähtsamaks koostöö teiste õpetajatega.

Tartu ülikooli külalisprofessor Robert-Jan Simons (pildil) on töötanud kogu elu Hollandi ülikoolides. Õppinud psühholoogiat, spetsialiseerus ta arengu- ja pedagoogilisele psühholoogiale. Ta on juhtinud ja juhib projekte, mis uurivad nutikate tehnoloogiate kasutamist hariduses, lisaks tegeleb õppimis- ja õpetamisviiside uurimisega.

Professor Robert-Jan Simonsi uurimisteemad on seotud arengu- ja pedagoogilise psühholoogiaga, õppimise ja õpetamise praktikatega. Ta tegeleb nutikate tehnoloogiate ja digitaalse kirjaoskusega õppimiskäsituse muutmisel.

Rääkisime professoriga nutikatest tehnoloogiatest ning õpetamisviiside võimalikest muutustest koolides.

iPadid kuuluvad nutika tehnoloogia alla. Kuidas võiksime neid koolides kasutada?

iPadide kasutusvõimalusi on palju. Nende abil võime hariduse omandamist tõhusamaks muuta, näiteks ei pea õpilased nii palju raamatuid kaasas kandma, kui loevad materjali iPadist. Nii kasutatakse neid praegugi.

Teiseks näitavad uuringud, et õppimisel aitab palju kaasa enda testimine. Just testimisel on abi iPadidest, õppimine võib muutuda enda testimiseks: te loete, testite, loete taas, testite. Minu jaoks on õpilase enda testimine õppeprotsessi kõige tähtsam osa.

iPadid aitavad muuta õppimist individuaalsemaks. Individuaalsem lähenemine õppimisele motiveerib õpilast. Probleem seisneb vaid selles, kas sellist lähenemist soovitakse kasutusele võtta. Inimesed on harjunud traditsiooniliste õppimismeetoditega. iPadid aitavad iseseisvalt õppida. Internetis on palju võimalusi peaaegu kõike õppida, kui ainult osata seda teha.

Seega, kas õpetajad peaksid õppima, kuidas õpetada õppimist?

Õpetajate roll muutub. Neist saavad õppimise ja õppimistehnikate kujundajad, see tähendab, et nad aitavad õpilasel leida materjali, õpetavad mitmel moel õppimist. Õpetajad testivad ka ennast rohkem, aitavad leida motivatsiooni.

Tulevikus sõltuvad õpetajad vähem õpikutest. Õpetajad hakkavad tegema rohkem koostööd, looma koos õppematerjale eri õpilasrühmadele.

Millal võiks õpilane hakata nutikaid tehnoloogiaid kasutama?

Eesti kohta ma ei tea, aga kuna paljudes riikides hakkavad lapsed nutikaid tehnoloogiaid kasutama enne oma esimest eluaastat, tähendab see, et nad oskavad enne kooliminekut neid kasutada. Paljudel on isiklik iPad enne esimest koolipäeva. iPade ei tohiks koolides kasutada terve päeva ja igas õppeaines, aga kui kool ei kasuta iPade üldse, võib juhtuda, et lastele ei meeldi enam koolis käia.

Hiljuti tunti muret käekirja kvaliteedi languse pärast. Kui koolides kasutatakse nutikaid tehnoloogiaid, kas samal ajal peaks pakkuma kirjatehnika tunde, et lapsed saaksid käekirja harjutada?

Sellel mündil on kaks poolt. 20 aasta pärast ei kirjutata enam palju käsitsi, sest käsitsi kirjutamine tundub ebamugav ega ole kuigi tõhus. Ma arvan, et käsitsi kirjutamine võib kaduda, sest juba praegu kirjutab arvutiprogramm sinu eest, kui sa teksti suuliselt esitad.

Teisest küljest arendab kirjutamise õppimine aju teatud osi ja ei oleks hea, kui inimesed ei oskaks enam üldse kirjutada. Seega tuleb lastele kirjutamist edaspidigi õpetada, aga mitte enam nii mahukalt kui praegu, pean silmas ilukirja, vaid just kirjutamisoskust. Me peame ka käsitsi kirjutama või leidma teisi viise, kuidas arendada motoorikaga seotud ajukeskusi.

Oleme kuulnud kollektiivsest õppimisest ja meeskonnaõppimisest. Kuidas saab neid tehnikaid kasutada õpetajate pädevuse tõstmiseks?

Kui rääkida tänapäevast, siis, nagu ma enne mainisin, on õpetaja muutunud eelkõige kujundajaks. Koolidirektor saab õpetajate pädevust tõsta, kui organiseerib õppimisgruppe, mis aitavad õpetajatel õppida kujundamist. Õpetajad saaksid kokku ning aitaksid üksteisel aidata omakorda õpilasi. Kui minevikus oli õpetamine üksildane töö, mille puhul õpetaja istus oma õpilastega suletud ukse taga, siis tulevikus muutub õpetamisel üha tähtsamaks koostöö teiste õpetajatega. Näiteks võivad nad õpetada kahte rühma korraga, nii et üks õpetaja keskendub ühele õpilasele korraga, samuti võib koostöö korral muuta õpetatavate rühmade suurust. Koolijuhtidel on võimalus organiseerida õpetajate senisest suuremat koostööd.

Paljudes kohtades kasutatakse professionaalse õppekogukonna mõistet. See tähendab, et õpetajatele antakse piisavalt aega, et nad saaksid koos õppida, üksteisega rääkida, arutleda selle üle, mida nad peaksid arendama, mida nad sooviksid oma töös proovida, mida uuenduslikku kasutada, kuidas kas või nutitehnikaid koolis kasutada. Seega on professionaalse õppekogukonna kontseptsioon väga tugev ning koolijuhid võivad seda soosida, kui pakuvad õpetajatele aega ja kohta, kus grupitööd teha. Hea oleks, kui koolijuhid ise koostöös osaleksid, võimaldaksid õpetajatel grupitööd teha, organiseeriksid neile hubase koha, varustaksid neid näiteks hea kohviga ja ütleksid: „Ma toetan teid, ma aitan teid.”

Kas võiksite tuua näiteid maailmast: mida on õpetajad sel viisil õppinud? Kuidas on nende koostöö organiseeritud?

Madalmaades ja ka Ühendkuningriigis tegeldakse projektidega, mida kutsutakse õppetunni õppeks. Õppetunni õppegruppides tuleb rühm õpetajaid kas enne või pärast tunde kokku ja läbib kolm faasi. Kõigepealt seisavad nad tahvli ees. Istuda selles projektis ei tohi. Õpetajad hakkavad joonistama ja mõtlema õpilaste peale eraldi ja ka õpilaste rühmade peale. Nad mõtlevad, mida nad soovivad muuta ja kuidas soovitud tulemust koos saavutada. Seejärel proovib väljapakutud lahendust üks õpetaja oma õpilastega, teised õpetajad vaatavad. Nad ei vaata õpetajat, vaid õpilasi ‒ kuidas nende lahendus töötas, mis ei toiminud, mida võiks teha paremini, ja nii algab ring uuesti. Selline õppegrupi praktika on praegu Madalmaade algharidusastmes väga levinud ning seda hakatakse rakendama ka gümnaasiumi- ja kutsehariduses. Praktika on üsna uus, aga kuna algharidusastmes osutus õppetunni õpe edukaks, võtab üha rohkem koole selle omaks.

Kuidas saada üle õpetajate hirmust õpilaste vaatlemise ees?

Töötab vaid see, kui öelda, et õpetaja asemel vaadeldakse ainult õpilasi. Teised õpetajad ei arutle selle üle, mida õpetaja hästi ja mida halvasti tegi. Nad vaatavad, kas nende lahendus andis häid tulemusi ja aitas õpilasi. Kui mitu korda õpilaste vaatlemist organiseerida, muutub see õpetajate jaoks lihtsamaks.

Kui mõned Eesti koolid hakkaksid kasutama uusi viise, mida eespool arutlesime, kuidas muutuks koolitöö organisatoorselt?

Ausalt öeldes tundub, et vahel tähendab see, et kodus töötamise asemel töötaksid õpetajad rohkem koolis. Alguses võtaks see palju aega, kuid edaspidi võivad õpetajad aega hoopis võita just koostöö ja motivatsiooni suurenemise tõttu. Koostöö ei tähenda seda, et koolis peab viibima ka nädalavahetustel, aga koostööd tehes peab viibima samas ruumis. Grupis töötamine arendaks ka õpetajat ennast, sest õpetamine võib muutuda efektiivsemaks.

Milline on kool 20 aasta pärast? Kas hindamissüsteem on muutunud?

Hindamisel usutakse senini, et ainus viis õpilasi motiveerida on panna hindeid. Minu arvates peaks me hindamissüsteemi muutma. Esiteks peaks hindama harvemini kui praegu. Hindeid peaks panema vanemas kooliastmes, minu arvates ei ole algkoolis hindeid vaja.

Ma arvan, et peab jälgima pigem seda, mis toimub õppimisprotsessi ajal, andma õpilasele tagasisidet. Ma ei eeldagi, et hindamissüsteem kaob, aga me saame seda muuta. Usun, et 20 aasta pärast on koolid palju paindlikumad. Olulise osa õppetööst moodustab virtuaalne õpe, samuti kasutatakse rohkem nutikaid tehnoloogiaid, õpitakse visuaalselt, näiteks filmide abil. Paremini on kombineeritud iseseisev õpe ja õpetaja õpetatav. Arvan, et õpilased, kes suudavad rohkem iseseisvalt õppima, peaksid selle võimaluse saama, nii saab õpetaja keskenduda neile, kes iseseisvalt nii edukalt hakkama ei saa. Arvan ka, et tulevikus õpitakse üha enam katseliselt, näiteks muuseumis.