Sisserände tagajärg: õpetaja on järsku A ja O

11. dets. 2015 Piret Suidt Kreekas elav ja töötav saksa keele õpetaja - Kommenteeri artiklit

Laste ja noorte lõimimisest räägitakse Saksamaal iga päev. Mis ootab kodumaalt põgenenud ja mitu kuud teel olnud lapsi ja noori Saksamaal?

Küllap on nii mõnelgi veel silme ees sügisel nähtud uudislõigud Müncheni raudteejaama saabuvatest sõjapõgenikest ja neid ülevoolavalt tervitavatest baierlastest. Sakslaste vaimustunud ja südamlik vastuvõtt liigutas ja ehk ka üllatas kogu Euroopat.

Nüüd, vaid mõni kuu hiljem, levivad meediakanaleis pildid põlevatest pagulaskeskustest Saksamaa eri paigus ja islamivaenulikke vaateid esindava Pegida-liikumise (Patriotische Euro­päer gegen die Islamisierung des Abendlandes) meeleavaldustest Dres­denis. Jõulumeeleolus Baierimaa pealinnas ei tervita enam keegi rongidega saabuvaid põgenikke, neid polegi kesklinnas näha. Elu on justkui tavapärasesse rütmi pöördunud.

Saksamaal on migratsiooniga harjutud. 2015. aasta on aga eriline, sest prognooside järgi võtab Saksamaa sel aastal vastu peaaegu miljon põgenikku. Õpetajate ametiühingu (GEW) hinnangul on nende seas 300 000 koolikohustuse eas last ja noort. Kuueteistkümnest liidumaast pindalalt suurimal, Baieri liidumaal on lõunapoolse asendi tõttu põgenike vastuvõtmisel eriline roll. Sel aastal on seal esitatud kõige rohkem varjupaigataotlusi. Oktoobri lõpus oli 54 412 inimest asüüli taotlenud.

Kõik lapsed kooli!

Föderalistlikul Saksamaal kuulub haridus­elu liidumaade pädevusse. Piir­konniti on erinevused päris suured ja see puudutab nii seadusandlust kui ka haridusasutuste struktuuri. Saksamaal on 16 erinevat kooliseadust ja 16 plaani, kuidas saksa keelt mitte oskavaid lapsi ja noori võimalikult valutult Saksa haridussüsteemi lõimida.

Baieri liidumaa pealinnas Münche­nis on elanikke natuke rohkem kui Eestis (1,4 miljonit). Linna territooriumil asuvate koolide tegevust juhib kooliamet (Staatliches Schulamt). Pagulaslapsed on Münchenis võrdsed kõigi teiste linna elama asunud lastega, kes ei oska riigikeelt. Last kooliametis registreerides pole lapse päritolu oluline.

„Meie jaoks ei ole vahet, kas lapse isa on jalgpallur, diplomaat või põgenik. Meid huvitab lapse vanus, elukoht ja riigikeele oskuse tase,” selgitab Müncheni riikliku kooliameti juhataja Alexandra Brumann. Müncheni koolides ei ole ka eraldi pagulaslaste klasse. „See oleks pagulasi diskrimineeriv olukord. Me ei taha neid teistest eraldada. Kõige olulisem kriteerium klassidesse jagamisel on ikkagi keeleoskus,” täiendab Brumann.

Münchenis käivad lapsed elukoha lähedal asuvas koolis. Ka pagulaslaste jaoks on oluline püsiv elukoht. Kui see on leitud, registreerivad lapsevanemad lapse lähimas koolis ja kui koolis on nn üleminekuklass (Übergangsklasse), milles on vaba koht, siis saabki laps seal õpinguid alustada. Ja kool teavitab uuest õpilasest kooliametit.

Kui elukohale lähimas koolis ei ole üleminekuklassi või on seal kohad täis, pöördub kool kooliameti poole ja kooliamet otsib õppeasutuse, mis ei asu õpilase elukohast kaugel ja kus on vaba koht. Täiskasvanud saatjata Saksamaale saabunud lapsed, kes on 15-aastased või nooremad, saavad eestkostja, ja kuna nad on koolikohustuslikud, hakkavad nad nagu kõik nende eakaaslased, koolis käima. Noortele alates 16. eluaastast ei kehti koolikohustus (Vollschulpflicht kestab üheksa kooliaastat ja lõpeb, kui noor saab 15–16-aastaseks). Neil on võimalik õpinguid jätkata kutseõppeasutuses.

Baieri liidumaal kehtiva kasvatus- ja õppetöö seaduse (Bayerisches Gesetz über das Erziehung- und Unter­richtswesen) järgi peavad pagulaslapsed kooli minema kolm kuud pärast Münchenisse saabumist. Oluline on püsiv elukoht, see võib olla nii ühiskorter kui ka eraldi korter. Kui see on olemas, ei pea kolm kuud ootama, vaid võib lapse kohe kirja panna ja kooli saata.

Keeleõpe üleminekuklassides

Münchenis oli õppeaasta alguses 98 üleminekuklassi. Iga liidumaa nimetab Saksamaale saabunud saksa keelt mitte kõnelevatele lastele ja noortele mõeldud klasse omamoodi: Vorschule, Auffang­klasse, Willkommensklasse. Ale­xan­dra Brumanni sõnul õpib Mün­cheni üleminekuklassides praegu 1821 õpilast (1.–9. klassis). Alates septembrist on 423 õpilast juurde tulnud ja kõige rohkem on lapsi tulnud Afga­nistanist, Eritreast, Süüriast ja Iraagist.

„Üleminekuklasside eesmärk on saksa keele õppimine ja samas tehakse kindlaks, kus õpilane kooliteed jätkata võiks. Meil on olnud ka õpilasi, kes on läinud üleminekuklassist põhikooli (Realschule), üksikud ka gümnaasiumi,” täpsustab Brumann. „Klassijuhataja otsustab iga õpilase puhul individuaalselt, millal on õige aeg üleminekuklassist tavaklassi minna. On neid, kes on ülemineku­klassis pool aastat, teised jäävad kaheks aastaks.”

Vahel lastakse õpilasel tavaklassis kõigepealt uudistada ja proovitundides osaleda, et oleks näha, kuidas ta hakkama saab. Õpetajale annab nõu koolipsühholoog või kooli juhataja.

Õppetöö toimub ka ülemineku­klassides tavapärase õppekava alusel. Algkoolis on näiteks 27 tundi nädalas ja neist kümnes tunnis õpitakse saksa keelt teise keelena. Ka vanemates klassides on nädalas kümme tundi saksa keelt. Samas täiendavad õpilased ka teistes ainetundides oma saksa keele oskust, sest õppetöö toimub kogu aeg saksa keeles ja keelt kasutatakse aktiivselt.

Peale üleminekuklasside on esimese ja teise klassi õpilastele ka saksa keele tugiõppe klassid (Förderklasse). Kõigi jaoks on nn põhiklass, kus kohtuvad saksa keelt kõnelevad lapsed ja algajad keeleõppijad. Keeleõpe toimub eraldi rühmades.

Algajad keeleõppijad õpivad tugiõppeklassis 14 tundi nädalas saksa keelt, teised põhiklassi õpilased on samal ajal teistes ainetundides. Põhiklassis õpivad kõik õpilased koos ainetundides, kus keeleoskus ei ole väga oluline, nagu näiteks kehaline kasvatus, kunstiõpetus ja muusika. Kolmandas klassis jätkavad kõik õpilased õpinguid sama õppekava alusel põhiklassis ja diferentseeritud õpet enam ei toimu. Selle variandi eelis on kergem lõimumine, sest lapsed ei pea pärast kahte kooliaastat klassi vahetama. Samas saab seda mudelit rakendada vaid kooliaasta alguses neid lapsi kaasates, kes on selleks ajaks registreeritud.

Üleminekuklasse avatakse vaid koolides, kus on piisavalt ruumi. Bru­manni sõnul on Münchenil oma eelised, sest linnas saavad õpilased tasuta ühistransporti kasutada ja kui lähimas koolis sobivat klassi ei ole, saab lihtsalt teise kooli sõita. Palju raskem olevat olukord maal, kus ei ole võimalik üleminekuklasse avada, sest õpilasi, kes selles klassis õpiksid, on väiksemates külades vaid neli-viis, ja siis tuleb kaugemal asuvasse kooli sõita.

Keeleõpetajaid napib

Kõigil õpetajatel, kes üleminekuklassides töötavad, ei ole saksa keel teise keelena õpetaja kvalifikatsiooni. Kuna saksa keelt teise keelena on õpetatud juba aastaid, jagavad kogenumad õpetajad oma teadmisi noorematega, samuti korraldatakse täienduskoolitusi ja töönõustamist, mida toetab ka Müncheni linn. Seda vajavad eriti pedagoogid, kes õpetavad traumeeritud lapsi. Tavaliselt püütakse koolis avada kaks üleminekuklassi, et õpetajad saaksid üksteist aidata ja kogenum kolleeg nooremale nõu anda.

Brumann rõhutab: „Müncheni jaoks ei ole olukord uus, uus on vaid kiiresti kasvav õpilaste arv. Süsteem on paigas ja töötab, viimase viie aasta jooksul on lihtsalt üleminekuklasside arv kahekordistunud.”

Saksamaa elanikkond on kultuuriliselt ja rahvuslikult väga kirju. Migratsioonist rääkides on oluline arvestada Ida- ja Lääne-Saksamaa erinevat minevikku. Lääne-Saksamaale kutsuti alates 1955. aastast arvukalt külalistöölisi (Gasterbeiter), kõigepealt Itaaliast, Hispaaniast ja Kreekast, seejärel Türgist, Marokost, Portugalist, Tuneesiast ja Jugoslaaviast. Peale raudse eesriide langemist tulid Venemaa sakslased (Aussiedler) endisest Nõukogude Liidust, Poola ja Rumeenia sakslased.

Münchenis oli kooliameti andmeil selle õppeaasta alguses riigikoolide süsteemi algkooliastmes (Grundschule) 48,09% õpilast migratsioonitaustaga, põhikoolis (Mittelschule) on see protsent kõrgem ehk 75,8%. Need arvud räägivad iseenda eest.

Müncheni alg- ja põhikoolides, kus õpilasi on klassis 25 või rohkem ja nendest üle poole on migratsioonitaustaga, võetakse põhiõpetajale appi teine õpetaja. Seni on Brumanni sõnul Münchenis lastest põgenike koolidesse jagamise ja täiendavate õpetajate leidmisega hakkama saadud.

„Kui õpilaste keeleoskuse tase on klassis väga erinev ja klassis on 23–24 õpilast, siis oleme püüdnud organiseerida järeleaitamistunde. Kutsume näiteks lapsehoolduspuhkusel olevaid kolleege viieks-kuueks tunniks tööle, et õpetajat sellistes klassides teise pedagoogi abil toetada,” selgitab Brumann. „Tegeleme nende probleemidega iga päev. Meile on migratsiooniga seoses juba aastaid lapsi juurde tulnud, sellepärast teame, mida teha. Keeruline on hakkama saada järjest suureneva põgenike arvuga, aga me alustasime õppeaastat ülemineku­klassidega, kus oli kohati viis-kuus õpilast. See tähendab, et meil oli võimalik jooksvalt vastavalt vajadusele uusi õpilasi lisada. Arvestasime sellega, et lapsi tuleb kogu aeg juurde.”

Saatjata alaealised

Saksamaale saabuvate põgenike seas on palju noori mehi. Münchenist põhja pool asub Regensburg, kus varjupaigataotlejaist on kõige rohkem põgenikke Süüriast, Afganistanist ja Iraagist. Linna saabunud noorukitele saksa keelt õpetav Albert Rogg ütleb, et tema keelerühmas pole pooleteise aasta jooksul veel tüdrukuid olnud.

Ikka ainult noored mehed. Pen­sio­närist saksa keele pedagoog õpetab Regens­burgis juba teist aastat ilma saatjata Saksamaale saabunud alaealisi pagulasi.

Albert Rogg, kelle õpilased on 16–18-aastased, tutvustab tingimusi: „Kui ilma täiskasvanud saatjata noored siia jõuavad, siis asuvad nad koos teiste eakaaslastega noortekodusse (Jugendheim) elama. Seal on kasvatajad ja sotsiaalpedagoogid, kes nendega tegelevad ja neil kohaneda aitavad. Igale noorele määratakse eestkostja.”

Rogg õpetas eelmisel õppeaastal saatjata pagulasnoori kutsekoolis (Berufsschule), kus moodustati eraldi klassid. Regensburgi on viimasel ajal tulnud palju noori afgaane. Kõigepealt testivad õpetajad nende keeleoskust, et nad rühmadesse jagada.

„Enamik noormeestest on kirjaoskamatud ja paljud ei ole ka Afganistanis koolis käinud. Nemad kuuluvad esimesse gruppi. Need noormehed on n-ö topeltkirjaoskamatud, sest ei oska darit, st ei oska oma emakeeles lugeda-kirjutada, ega tunne ka ladina kirja. Noored, kes on Afganistanis koolis käinud, on meie traditsioonilise arusaama järgi kirjaoskamatud – ei tunne ladina tähestikku ega oska loomulikult ka saksakeelset kirja lugeda. Nemad kuuluvad teise gruppi. Kolmandas grupis on palju Süüria noormehi, kes on kodumaal koolis käinud ja tunnevad ladina kirja ning oskavad kirjutada, nemad õpivad ka saksa keelt kiiresti,” räägib Rogg oma õpilastest.

Keeleõpetaja kirjeldatud kursuste eesmärk on võimalikult kiiresti kirjaoskus omandada, et noormehed saaksid kutsekooli minna ja seal õppetöös osaleda ning ettevõttes ametit õppida. Keelekursused toimuvad kas kutsekooli ruumes või väljaspool kooli ja keeleõpetajad töötavad tihedas koostöös kutsekoolide pedagoogidega. Pagulasnoorte seas on noori, kes õpivad saksa keelt kiiresti ja saavad hea keeleoskuse baasil kutsekoolis õppima asudes Saksa n-ö tavapärases haridussüsteemis osaleda.

Üldiselt toimuvad saksa keele kursused iga päev, aga eri tasemel erineva koormusega.

Varem tohtisid keelekursustel saksa keelt teise keelena õpetada vaid kvalifitseeritud õpetajad, praegu ei ole aga piisavalt sellise kvalifikatsiooniga pedagooge ja sellepärast õpetavad nüüd saksa või ka inglise keele õpetajad, kes on läbinud täiendõppe. See kehtib aga vaid väljaspool kutsekooli toimuvate keelekursuste õpetajate kohta, kutsekoolides tohivad endiselt õpetada vaid vastava kvalifikatsiooni omandanud keeleõpetajad.

Väljaspool kutsekoole toimuvate kursuste õpetajad teenivad 20–25 eurot tunni eest, peale selle on aga veel palju erainitsiatiivil loodud keeleõpperühmi, kus õpetatakse tasu saamata.

Albert Rogg kirjeldab oma keelerühma: „Sellel õppeaastal õpetan ilma täiskasvanud saatjata Saksamaale saabunud afgaani noormehi, kes elavad kõik koos ühes suures noortekodus. Neid on 80 ja õppetöö toimub noorte majutusasutuses, ennelõunal saksa keel ja pärastlõunal järeleaitamistunnid. Õpilased on jagatud kuude gruppi vastavalt keeleoskuse tasemele. Neid õpetavad vaheldumisi üks-kaks õpetajat. Pedagoogid suhtlevad omavahel vahetunni ajal ja üks kord kuus toimub konverents. Pidev suhtlemine on oluline, et muutustele reageerida. Ikka ja jälle kaob mõni õpilane ka ära. On nad siis teel Rootsi, Inglismaale või Hamburgi, meie seda ei tea. Ja uusi õpilasi tuleb kogu aeg juurde.”

Roggi sõnul on just Baieri liidumaal palju üksinda põgenenud noori, sest praegu kehtivad seadused näevad ette, et noori ei jagata liidumaade vahel ära, vaid nad jäävad sinna, kus nad on Saksamaal esimest korda registreeritud.

Täiskasvanud põgenikud jagatakse liidumaade vahel ära (nn Königsteiner Schlüssel on kindel valem, mille alusel iga liidumaa jaoks vastuvõetavate põgenike arv kindlaks määratakse). „Kuna enamik tuleb lõuna poolt, kus neid Saksamaale edasi saadetakse, ongi noori põgenikke nüüd Baierimaal palju. Kohalik omavalitsus peab nende eest hoolt kandma ja neile majutuse leidma. Eelmisel aastal ei olnud see veel nii suur probleem, sest noori ei tulnud nii arvukalt. Neile leiti hea majutus, kus näiteks 15 noormeest elasid kõik omaette tubades ja nende eest hoolitsesid kasvatajad-tugiisikud ööpäev läbi. Selle aasta suvel tuli aga ühekorraga nii palju alaealisi, et see süsteem enam ei töötanud. Praegu on Regensburgis 300 saatjata alaealist pagulast ja puudu on majutuskohtadest, ei jätku kohti koolis ega ka inimesi, kes noorte eest hoolt kannaks. Sellepärast saadetakse nüüd noori meilt ka teistesse väiksematesse linnadesse.

Regensburg ei jõua enam üksinda alaealiste põgenikega seotud kulusid kanda. Ühe noore põgeniku peale kulutab linn umbes 3000 eurot kuus. Eks sellepärast saatsid Afganistanis ja Süürias elavad lapsevanemad oma lapse üksinda Euroopasse, sest on teada, et siin ta eest hoolitsetakse, teda ei saadeta maalt välja ning vanematel on õigus lapsele järgneda. Paljud, kes ütlevad, et on 17-aastased, on tegelikult juba 23–24. Olen Afganistanis õpetajana töötanud ja oskan nende vanust hinnata. Nad teevad end nooremaks, et alaealistele ette nähtud seaduslikku kaitset saada. Oleme arutanud, kas ei peaks vanust kuidagi teistmoodi kindlaks tegema hakkama. Aga seni on otsustatud, et see oleks ebaväärikas, ja usutakse seda, mida noor oma vanuse kohta ise ütleb. Mis tulevikus saab, ei tea,” selgitab Rogg.

Noored tahavad õppida

Raskustest hoolimata, ütleb Rogg, on tema õpilased väga motiveeritud ja tahavad saksa keelt õppida.

„Seda, et keegi jätaks ülesanded tegamata, veel juhtunud ei ole. Probleem on tekkinud siis, kui afgaane ja süürlasi pole olnud võimalik eraldi gruppidesse jagada. Afgaanid tahavad olla omaette ja süürlased samuti. Kui ruume on, siis püütakse seda võimaldada,” täpsustab õpetaja. Iga õpilane saab endale kingituseks saksa keele õpiku ja muud lisamaterjalid, õpikud on Roggi arvates väga head.

Albert Rogg kinnitab, et tema õpilasi motiveerib võimalus minna kutsekooli. Need, kes õpivad väga hästi, saavad kas õppeaasta alguses või poolaasta lõpus kutsekoolis õpinguid alustada, seal on pagulastele eraldi klassid. Kirjaoskamatutel noortel tuleb aga enne vajaliku keeleoskuse saavutamist kõvasti pingutada ja see võtab palju aega.

Õnneks on linnas spordiklubisid ja palju organistsioone, kus pakutakse tegevust, aidatakse uue ümbrusega kohaneda ja keeleoskust parandada. Ka tudengid tegelevad aktiivselt noorte põgenikega. Pärastlõunal tulevad nad noortekodusse, kus tehakse koos midagi huvitavat. Paljud vabatahtlikud pakuvad abi. Tihti on abipakkujaid rohkem, kui neid rakendada saab. Kohalikud elanikud on väga avatud ning nendega suheldes omandavad põgenikud saksa keele kiiremini.

Praegu Regensburgi saabuvad alaealised põgenikud on nende õpetaja sõnul pärit maapiirkondadest, kus on olnud väga piiratud võimalused hariduse omandamiseks. Noored ei oska ka inglise keelt. Sellepärast on alguses raske nende elust üldse midagi teada saada või nendega lähemalt tutvuda. Keeletundides joonistatakse, et oma läbielamisi kirjeldada.

Albert Rogg rõhutab, et ei pea õigeks, kui noortega nende läbielamistest ei räägita. Õpetaja sõnul kirjeldavad noormehed detailselt oma põgenemist, sest nad on uhked, et läbisid selle tee üksinda ja jõudsid Saksamaale. Tema arvates ei tohi neilt võtta võimalust enda saavutuse üle uhkust tunda ja keeletundides saab igaüks oma lugu joonistades seda ka teistega jagada.

„Kuidas kasvava põgenikearvuga tulevikus toime tulla, on praegu raske öelda,” arvab Rogg. „Kui seni oli noori võimalik heades tingimustes majutada, siis praegu on olukord juba kriitiline. Noori suurtes majutusasutustes kuuekesi ühte tuppa paigutades pole enam head ülevaadet, millega nad tegelevad. Õpilased on tunnis sageli unised. Kui uurin, mis lahti on, saan teada, et nad on öö otsa nutitelefonist videoid vaadanud. Ma saan aru, et see on nende suhtlusvahend, aga kui oleks piisavalt kasvatajaid, saaks ehk siiski kontrollida, et nad öösel puhkaksid,” lisab õpetaja.

Kohalike suhtumine

Regensburgi elanike hoiak on üldiselt toetav. Linn on jõukas, tööpuudus on madal, aga tuleviku ees tuntakse sellegipoolest muret, arvab Rogg. Kas tulevikus jätkub töökohti ja kas suudetakse pagulastest noori mehi kohalikku ellu lõimida?

Need küsimused teevad Regensburgis inimesi murelikuks. On ka teada, et alaealistele sisserännanutele tulevad pered järele, mis tähendab, et alaealiste arv tuleb korrutada kolme või võib-olla isegi viiega, et saada nende inimeste koguarv, kelle integreerimisega lähiaastail intensiivselt tegelda tuleb. Ja pagulaste lõimimine õnnestub siis, kui nad õpivad riigikeelt ja neid ei jäeta omapäi, vaid neile pakutakse abi ja tuge.

Igasugune asjaajamine nõuab palju aega. Ametiasju ei saa aga noored puuduliku keeleoskuse tõttu ise ajada. Väga keeruline on sobivat elamispinda leida. Maakleritega ei ole mõtet rääkida, sest nad ei paku pagulastele üürikortereid, teab Rogg. Praegu aitab põgenikke palju vabatahtlikke abilisi, aga kui põgenikke tuleb järjest juurde, siis kas jätkub jõudu, et neid kõiki igapäevastes tegemistes nii kaua toetada, kuni nad juba iseseisvalt hakkama saavad. Palju on lahtisi küsimusi ja erinevaid arvamusi.

Regensburgi linnapea on Roggi sõnul põgenike suhtes positiivse hoiakuga ja korraldab reeglipäraselt linnaelanikele kogunemisi, et olukorda selgitada ja küsimustele vastata. Nendel kokkusaamistel on eri ametkondade ja parteide esindajad ning alati ka keegi politseist. Hästi mõjub see, kui politsei esindaja selgitab, et kuritegevus linnas ei ole kasvanud. Politseiniku jutt rahustab linnaelanikke palju rohkem, kui seda sama räägiks poliitik.

Roggi sõnul on Regensburgis hästi organiseeritud ka põgenike majutuskeskuste jagamine linnaosade vahel. Teadlikult ei ehitata suuremaid majutuskeskusi keerulise taustaga linnaosadesse, kuigi seal oleks odavam, vaid need asuvad kõikides linnaosades.

München ja Regensburg on põgenike vastuvõtmise ja laste koolidesse lõimimisega üldiselt hästi hakkama saanud. Kahe positiivse näite põhjal ei saa aga teha üldistusi kogu Saksamaa kohta. Kindlasti on ka olukordi, kus kõigile probleemidele lahendust ei leita. Hädaldavatest või protestivatest õpetajatest pole aga midagi kuulda olnud.

Kas nii on kõikjal?

Saksamaa liidumaist väikseim, hansalinn Bremen, on suutnud alaealiste vastuvõtmise osas suurte liidumaadega sammu pidada. Liidumaana on Bremen Saksamaal pigem murelapsena silma torganud: kõrge töötus (novembris 2015 kõige kõrgem töötuse määr liidumaade võrdluses) ja Bremeni õpilaste PISA uuringu tulemusi teiste liidumaade tulemustega võrreldes räägiti suisa katastroofist.

Samas on viimasel ajal just Bremenit pagulaslastega tegelemisel teistele eeskujuks seatud. Kiidetud on head strateegiat lastele keeleõppe organiseerimisel: koolieas lapsed hakkavad juba ajutistes majutusasutustes vahetult pärast Bremeni saabumist saksa keelt õppima, kiiresti on suudetud õppetööks vajalikke ruume ja õpetajaid leida.

Bremenis elav endine õpetaja Vera Miloradovic-Schroeder, kes on töötanud aastaid võõrkeelte peametoodikuna, ei pea põgenikele suunatud riiklikke programme piisavaks. Samas rõhutab ta, et haridussüsteemis proovitakse praegu uusi lahendusi. Palju on projekte, mille abil püütakse põgenikele nii keeleõppe kui ka muude suhtlusvormide abil kohalikke väärtusi ja käitumismalle vahendada ning saksa kultuuri ja eluviisi tutvustada.

Miloradovic-Schroeder teab oma kogemuse põhjal, kui keeruline on võõrana uuel kodumaal kohaneda ja kui oluline on hariduse omandamine. Kui Vera 1955. aastal 12-aastasena koos noorema vennaga Saksamaale tuli, oli tema gümnaasiumisse minek Osnabrückis, kuhu tema pere elama asus, suur sensatsioon, sest ta oli sel ajal ainus välismaalane, kes julges sellist sammu astuda (gümnaasiumi pääsesid vaid parimad).

Laste ja noorte lõimimisest räägitakse Saksamaal iga päev. Väga palju on saavutatud vabatahtlike abiga, aga abilised väsivad ega jõua samas tempos jätkata. Üha sagedamini avaldatakse arvamust, et nii edasi ei saa ja ühel hetkel ei suuda sakslased enam kõiki tulijaid aidata.

Saksamaal loodetakse endiselt, et ka teised Euroopa Liidu liikmesriigid hakkavad praegusest rohkem põgenikke vastu võtma. Räägitakse solidaarsusest ja selle kadumisest Euroopas. Keegi ei julge ennustada, mis saab edasi. Samas on aga märgata, et Saksamaal on hakatud palju tõsisemalt põgenikepoliitikaga tegelema, ühiste väärtuste üle järele mõtlema ja jõutud äratundmisele, et saksa keele oskuseta pole sisserändajatel Saksamaal võimalik uut elu alustada.

Sellepärast pööratakse järjest rohkem tähelepanu koolide õppekorraldusele ning õpetajaharidusele. Õpetaja on sattunud ootamatult tähelepanu keskpunkti ja tema arvamusega arvestatakse. Minu arvates on õpetajad selle tähelepanu ära teeninud.

Piret Suidt


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!