Spetsialist: õpilase keelebarjäär kaob ühe-kahe aastaga

11. dets. 2015 Meeli Parijõgi Õpetajate Leht - 1 Kommentaar

Innove keelekümblus­keskuse peaspetsialist Ave Härsing käis Eesti koolijuhtidega oktoobris Berliinis tutvumas sealse pagulaslaste õpetamise kogemusega.

Ave Härsing, mida on Eesti koolidel Berliini koolide kogemusest pagulaslaste integreerimisel ja õpetamisel õppida?

Saksamaa on „vana” immigratsiooniriik. Mind huvitas, kuidas lahendatakse järsult ja mitmekordselt suurenenud vajadus õppekohtade, õpetajate ja teadmiste järele just nüüd, Euroopa Liidu rändekriisi haripunktis.

Tore oli tõdeda, et meiega kohtunud pedagoogid ei näidanud üles hirmu olukorra ees – nad olid kogenud, et lapsed kohanevad koolides kiiresti ja mõne aasta möödudes on juba „kohalikena” toeks uutele tulijatele.

Reisil osalenutele jättis sügava mulje Saksa kooli ettevalmistusklasside, tere-tulemast-klasside süsteem, tihti nimetati tere-tulemast-klassiks ka umbes aastast perioodi, mil laps osales intensiivselt keeleõppes ja samas käis eakaaslastega vähem keeleoskust nõudvates tundides.

Uussaabujaid teistest lastest eraldi koolitada sakslased ei soovitanud, oma kogemuse najal tõdeti, et see pikendab sisseelamisaega ja kohanemist. Samal põhjusel soovitati hoiduda sisserändajate koondamisest üksikutesse koolidesse või piirkondadesse. Eakaaslaste ja kohalike lastega koos õppides sulandub laps kõige kiiremini uute normide ja väärtuste maailma.

Sisserändajate arvu suurenedes pööratakse Saksa koolis keeleõppe kõrval üha enam tähelepanu uue ühiskonna väärtuste, normide ja korralduse õpetamisele. Lapsed tulevad eri taustsüsteemidest ja hulk saksa lastele enesestmõistetavatest, kodust kaasa saadud tõdedest ei pruugi pagulaslastele omased olla. Koolides on aine „sotsiaalne õppimine”, mis neid teemasid hõlmab. Arvan, et see on midagi, millele võiksime Eestis ennetavalt, mitte tagantjärele mõelda.

Eesti õpetajad valutavad küll südant, kuidas tulijatele keel selgeks õpetada, aga tegelikult oleme sakslastest oma kogemuse võrra rikkamad. Oleme aastaid õpetanud eesti keelt lastele, kelle emakeel see pole, ja selle tegevuse käigus on ka tõhusad võtted selgunud. Saksa koolis ei ole saksa keele emakeelena õpetamisele alternatiivi – pärast sisseelamis­aastaid õpivad kõik seda emakeelena. Meil on 20-aastane eesti keele teise keelena õpetamise kogemus.

Eesti kool liigub ka kaasavama hari­duse suunas. Kuulsime Saksa­maal mitmes sõnastuses, et mitmekesisus klassiruumis valmistab ette mitmekesisuseks elus. Et vajaduste märkamine ja erisustega toimetulek koolis annab suurema võimaluse tulla toime täiskasvanuna. Erisust, pingutust nõudvat pidasid Saksa õpetajad ressursiks. See mulle Saksa koolide juures meeldis – olukorra enda kasuks pööramine.

Nägime, kuidas koolides oli kiirelt muutuva olukorraga toimetulekuks palju abi koostööst: koolisisesest ja õpetajatevahelisest, aga ka kooliväliste asutuste ja inimestega, lapsevanemate ja õpilastega. Palju tuge saadi vabatahtlikust liikumisest, kodanikualgatusest. Mitmest kohtumisest jäi kõlama, et ainult oma jõududega praegusest olukorrast üle ei käiks.

Saabujate vähesuse ja ilmselt ka keelebarjääri tõttu ei pöörata meil eriti palju tähelepanu vanematele (meil on üldse kombeks lapsevanemaga ühendust võtta pigem mure kui rõõmu puhul). Saksa kool on vanematest teinud liitlased, neid kutsutakse kooli esinema, tundidesse kaasa tegema. Nende teadmisi ja oskusi rakendatakse ka laste maailmapildi avardamiseks.

Kui valmis Eesti koolid pagulas­laste tulekuks on?

Ma ei näe erilist vahet meie koolidesse igal aastal saabuvate kümnete välispäritolu laste ja nn pagulaslaste vahel – igal juhul on nad lapsed ning igal juhul vajavad nad rohkem tähelepanu ja tuge.

Kogemus näitab, et kui palju õpetajaid ka ei koolitaks, on kool ikka nii valmis, kui valmis saab olla millekski, mida veel kogetud ei ole. Ligi 40 kooli Eestis on välismaalt saabunud õpilaste õpetamist kogenud, kes vähem, kes rohkem – nemad kujutavad kindlasti ette, mida selline laps klassiruumi kaasa toob. Paljudel koolidel Eestis on kogemus teise kodukeele ja kultuuriga lastega.

Minu kaheksa-aastane töö uussisserändajaid õpetavate õpetajatega on näidanud, et hirmul võivad päris pirakad silmad olla. Mõne aja möödudes muhelevad õpetajad oma hirmude üle ja kiidavad õpilasi.

Uussisserändajate õpetajatele on mul paar valguskiirt tunneli lõpus varuks. Esiteks räägivad nendega töötanud õpetajad oma lastest erilise soojuse ja rõõmuga – lapsed on püüdlikud, teevad tihti rohkem tööd kui mugavustsoonis eesti lapsed ning nii õpetajad kui ka lapsed tunnevad rõõmu iga edusammu üle. Ja need edusammud on hästi nähtavad.

Saksamaalt sain kinnituse, et süürlased, keda meile 2016. aastal oodatakse, on haridusele orienteeritud ning nende perekondades väärtustatakse õppimist ja toimetulekut. Eesti õpetajad, kes on uussisserändajatega töötanud, leiavad sellest kogemusest palju kasulikku oma tavatöö mitmekesistamiseks. Palju meie uussisserändajate lapsi alles õpib, aga on juba ka edulugusid põhikooli ja gümnaasiumi lõpetanutest.

Keelebarjäär ei tähenda rumalam olemist, see on vaid barjäär, mis ühe-kahe aastaga olematuks alaneb.

Autori reis toimus koostöös MTÜ Mondoga osana Euroopa Komisjoni poolt rahastatavast projektist Media4Development. Reisi korraldust kaasrahastasid Eesti välisministeerium ja haridusministeerium.

 

Meeli Parijõgi


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Spetsialist: õpilase keelebarjäär kaob ühe-kahe aastaga”

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!