Tarmo Valgepea: „Tahame sulatada klaasseina rahvuste vahelt”

Sügisel avatud Jõhvi riigigümnaasiumi tulnud vene noortest pole enamik suuteline nõutud 60% aineid eesti keeles koos eestlastega läbima. „Kui minu kõrgushüppe tulemus on 2.20 ja Ivanil 2.05, aga trennis pannakse latt minu järgi, saan mina edasi areneda, kuid tema lööb kogu aeg peaga vastu latti. Kui kaua ta siis vastu peab? Millalgi lööb käega,” ütleb gümnaasiumi direktor Tarmo Valgepea, kunagine Eesti kõrgushüppe rekordi omanik.

Kui oktoobris Jõhvi gümnaasiumi külastasin, oli osa mööblit ja tehnilisi vahendeid alles äsja kohale toodud ja töömehed liikusid ringi. Kuidas on lood praegu?

Meie kliimas on tähtsaim, et katus on pea kohal ja majas soe (naerab). Aga tegelikult pole see 21. sajandil enam peamine. Liiga tihti loen artikleid, kuidas kool ei saanud õigeks ajaks valmis, aga küll kuidagi saame hakkama. Mul on nulltolerants selle suhtes – konkreetsed inimesed pidid ju vastutama. Kui nad ei teinud oma tööd ära, kas nad töötavad oma kohal edasi? Midagi on väga mäda Eesti riigis. Kõik ju teavad, et kool algab 1. septembril. Aga meil ollakse harjunud, et koolisüsteemis jäävad asjad pidevalt hiljaks. Erasektoris võid oma raha eest nii toimida, kuid riigi raha eest ei tohi. Ma pole päri, et Eesti riik vaatab sellele läbi näppude.

Meie kooli puhul oli tegu riigi, kohaliku omavalitsuse ja RKAS-i ning EAS-i segatellimusega. Ent keegi peab protsessi juhtima nii, et asjad toimiks.

Kui tihti rusikaga lauale lõite?

Mis see aitaks? Mina saan käituda vastavalt volitustele, mis mul töölepingu ja kooli põhimääruse alusel on. Mul puudusid kangid! Suhtlesin inimestega ja püüdsin mõjutada.

Tamme gümnaasiumis oli sama teema. Koondamislaines tuleks nüüd vaadata, kes olid ametimehed, kes toime ei tulnud, ja saata nad erasektorisse õppima. Aga ei julgeta midagi teha. Käsi-peseb-kätt-süsteem toimib – kui võtad endast rumalama alluva, siis sinu taburet ju säilib.

Kas praeguseks on gümnaasiumi töö täiesti käivitunud?

Istun juba kolmandat nädalat puhkusel ja süda on rahul, sest tean, et süsteem töötab. Inimestel on eesmärk, nad on motiveeritud ja tegutsevad, sõltumata sellest, kas direktor on majas.

Kas kõik õpetajad on olemas?

Inimeste leidmine on lõputu protsess. Koolisüsteemi üks häda on levinud arvamus, et inimesed peavad püsima ainult ühe koha peal. Ei pea. Liikumine teatud aja takka on normaalne. Kuidas saab õpetaja rääkida õpilastele väljakutsetest ja muutuvast maailmast, kui ta ise on kogu aeg ühes ametis? See on raamatujutt, mida keegi ei usu.

Ei julgeta midagi muuta. Suurte süsteemide puhul kardetakse, et äkki läheb täitsa tuksi. Ei lähe. Moti­vat­­sioon ju on, inimesed tahavad targemaks saada, uudishimu on selle mõõtja. Lapsevanemad võitlevad selle eest, et lapsed saaksid parema hariduse. Iga riik tahab, et kodanikel läheks siin päikese all hästi. Motivatsioon hoiab süsteemi elus, mitte maha pandud raudtee. Mängigem selle sees julgemalt.

Praegu räägitakse ministeeriumide ametnike koondamisest. Miks peab haridusministeeriumis üldse nii palju ametnikke olema? Et valmistada ette dokumente – need on ju vahendid asja parandamiseks –, tuleks luua hoopis meeskondi, kaasates koole. See on mitu korda odavam ja siduv, kui inimesed tunnevad, et osalevad Eesti hariduspoliitika kujundamisel. Ametnikud teevad agenda valmis ja küsivad alles siis, mida sellest arvatakse.

Mina teeksin ministeeriumi niimoodi ümber, et seal voolaks päris veri, mis on hariduses tegelikult, aga mitte siniveri.

Muutusi ei saa teha, kui ennast ei muuda. Näita ise ette, siis julgevad ka teised muutuda. Lamba järgi ei minda, vaid seistakse kohapeal ja näksitakse muru. Kui oled julge ja hakkad liikuma, teevad seda sinu järel ka teised. Nad pole enam lambad, vaid näljased hundid. Kes keelab meil suuri muutusi teha? Eesti on väike riik, kompetentsus ja inimesed tööturul on olemas.

Mille poolest erineb riigigümnaasiumi juhtimine munitsipaalkooli omast?

Kohaliku omavalitsuse ja kooli vahel võib olla kahtemoodi suhteid – usalduslikke ning mõisa ja moonaka omasid. Ministeerium on eeldatavalt kompetentsem kui kool. Kuid ministeeriumi ja kooli suhe pole orgaaniline. Ministeerium on konkreetne ja täpne bürokraatlikes asjades, aga kas see tee arendab kõige paremini Eesti haridust? Sisuga tegelemiseks pole neil agendat. Kuidas viia koolide kaudu ellu hariduspoliitikat, mille oleme dokumentides vastu võtnud? Senine kogemus näitab, et väga palju sisulisi asju vajab töökoosolekuid, diskussioone, selle tulemusel saab bürokraatiasse elu sisse puhuda. Kas neil pole jaksu, aega või ülesannetki, seda ma ei tea.

Milles tahaksite riigigümnaasiumi juhina ministeeriumilt rohkem nõu?

Tähtis küsimus on meie haridussüsteemis mitte-eestikeelne õpilane. Selle protsessi tulemuslik ja eesmärgistatud juhtimine on Eesti riigi strateegiline küsimus. Pagulaste teema on sellega võrreldes marginaalne.

Ministeerium proovib oma koole mitte mingil juhul eristada munitsipaalkoolidest. Neil oleks justkui piinlik anda tuge, mida munitsipaalkoolid ei saa. See on vale lähenemine.

Kui ministeerium oleks ilma oma koolivõrguta, peaks ta suhtuma kõigisse koolidesse ühtemoodi. Aga koolipidaja rollis tuleb aidata saavutada oma koolidel tulemusi ja panustada jõuliselt oma oskusteabe, ressursi, raha ja mobiilsusega eelarve koostamisel.

Ministeerium ütleb, et kui raha on vähe, siis peab koolipidaja juurde panema. Aga miks ta ise ei pane? Ministeerium ei peaks kartma eristuda, ta peaks olema teenäitaja. Ent bürokraatia kardab erisusi ja tahab standardeid, sest neid on väga lihtne järgida. Süsteemides pole pioneere.

Mis on esimese poolaasta jooksul Jõhvi riigigümnaasiumi direktorina enim hämmastanud?

Hämmastav on see, et vene põhikoolist meile tulnutest pole enamik võimeline õppima 60% ulatuses eesti keeles samal tasemel kui eesti õpilased. Midagi on väga mäda. Ja see jätkub, ma pole näinud, et olukorra muutmiseks midagi tehtaks. Selles pole süüdi laps ega vanem, küsimus on süsteemis.

Kui lähen trenni ja minu kõrgushüppe tulemus on 2.20, aga Ivanil on 2.05 ja latt pannakse minu järgi, mis välja tuleb? Mina saan edasi areneda, aga tema lööb peaga kogu aeg vastu latti. Kui kaua ta siis vastu peab? Millalgi lööb käega. Koolis on sama situatsioon. Nõue on, et 60% ulatuses peab vene laps õppima samal tasemel ja sama kiiresti kui eestlane.

Mida siis teha, et vene laps saaks põhikoolis eesti keele praegusest paremini suhu?

Õppimine ei tohi olla vastumeelne. Inimene omandab võõrkeelt puberteedieani efektiivselt. Kui mul oleks võõrkeelne laps, paneksin ta kohe teises keeles suhtlema. Jutul, et ta ei omanda siis emakeelt, pole alust. Kui ta saab õppida emakeeles täismahus kirjandust ja keelt ning kodus suhelda emakeeles, saabki ta kätte selle, mida on vaja teises keelekeskkonnas elades.

Juudid elasid üle mitmed režiimid, sest rääkisid kodus emakeelt. Sünagoogis räägiti emakeelt, nad säilitasid oma kultuuri ja keele. Sellest on piisanud. Pole mingit kartust, et venelane unustaks oma emakeele.

See on poliitiline otsus. Aga jänestega on selliseid asju raske arutada. Jänestega ju jahile ei minda, neid jahitakse. Kahjuks on meie poliitiline eliit olnud selle koha pealt jänesed. Nüüd ongi nii, et neid endid jahitakse, nad peavad kogu aeg vabandama ja otsima vastuseid, miks ei saa, pakkuma pseudolahendusi, sest keegi ei julge põhilahenduse juurde minna.

Kuidas te oma gümnaasiumis mahajäänuid järele aitate?

Saame oma õpetajaid täiendavalt koolitada, et nad õpiksid meetodeid ja võtteid. Saame tõsta õpilaste motivatsiooni. Iga lisatund, mis nad võiksid võtta, suurendab õpilaste koormust, nad väsivad ära, piir tuleb ette. Ei saa öelda, et hakka nüüd kõvasti õppima. Kui hakkame gümnaasiumis keeleõpet tagant tõukama, tekitame vastupidise efekti ja õpilasel jookseb juhe kokku.

Pakume oma koolis võimalust juurde õppida, aga ega meil raha selleks ole. Riigigümnaasiume rahastatakse samamoodi kui teisi. Iga lisasendi taotlemisel saan ministeeriumist tavaliselt eitava vastuse – pole ette nähtud.

Meie ei saa luua lisatundideks ka MTÜ-d, nagu teevad munitsipaalkoolid. Riigigümnaasiumile on see keelatud.

Kas vene lapsed käivad ainetundides siis eraldi?

Me ei saa eesti ja vene lapsi kokku panna, sest nad ei saa õppida samal tasemel. Loome separeerimise. See tekitab eristumist ja niimoodi mõtlevadki nad pärast kooli, et ehk hoiame omade hulka. Tegelikult peaksid noored õppima koos, see oleks integratsioon.

Hea meel on näha, et vabal ajal suhtlevad noored üha rohkem. Räägivad omavahel segapudru keelt. Rääkigu või hiina keelt, peaasi et suhtlevad. Suhtlemine tähendab üksteisele silma vaatamist. See on saavutus, mis teeb suurt rõõmu.

Mis veel rõõmustab?

Meie maja on fantastiline! Arhitekt Maarja Nummert on loonud uskumatu teose. See on Eesti pärl, ma ei ole Põhjamaadeski midagi sellist näinud.

Rõõmustab, et sain juba puhkusele ja organisatsioon töötab ilma juhita. Mina ei sega neid ja nemad mind.

Rõõmustab põnev kooliväline tegevus. Hirvo Surva hakkas meie kooli baasil looma noorte meeste koori, et meeskooridel oleks järelkasvu.

Õpilased, vanemad ja õpetajad korraldasid heategeva kontserdi, et korjata raha Daniel Levi kevadiseks kontserdiks. Niisugune tegevus pole raamatute ja klassiruumiga seotud, inimesed loovad midagi.

Mäetaguse põhikool, mida enne Jõhvi tulekut juhtisite, oli üle Eesti tuntud nii uuenduste kui ka õpetajate keskmisest suurema palga poolest.

Ametisse asudes ütlesin õpetajaile, et nende palk on kaks korda väiksem, kui peaks olema, ja hakkan seda tööandjale tõestama. Seda ka tegin. Algul oligi tähtis, et ütlesin välja oma seisukoha.

Poliitikute jutt palga tõstmisest mõne protsendi võrra on naeruväärne. Öelgu ausalt, et praegu pole poliitilist võimekust ja tahet otsustada palka tõsta, aga ärgu mõnitagu.

Mäetaguse vald oli nõus maksma rohkem, palgad olid vahepeal Eesti kõrgeimad, see polnud eesmärk omaette, vaid normaalne. Kõigil õpetajail peaks olema selline palk. Kuidas saavutada olemasoleva rahaga soovitud eesmärk, on ökonoomika küsimus: kui palju on vaja õpetajaid ja koole, milliseid õpetajaid ja koolijuhte. Mäng tuleb ümber teha.

Meil on väga häid inimesi, kes töötavad mingi aja ega jõua rohkem. Inimesed vajavad uusi väljakutseid. Kui spetsialist erafirmas saab palga X ja kooliinimene X jagatud kahega, siis saategi sellise tulemuse, nagu on.

Mäetagusel algatasite mitu kooliuuendust.

Mind kuulati koolis alguses nagu tulnukat – ise pole õpetajaks õppinud, aga tuleb õpetama. Ma ei proovinudki õpetada, vaid infot kätte saada, selle ära sünteesida ja uuesti lauale panna. Nende enda toormaterjalist pakkusin toitu.

Ma polnud uuendaja, vaid rakendaja. Kui ma näen, millised on inimeste visioonid, siis ma realiseerin need. Kui põld on valmis, on vaja ära teha. Jalgpallimeeskond võib mängida ilusat mängu, aga kui ta ühtegi väravat ei löö, on tulemus kehv.

Mille poolest Jõhvi gümnaasium erineb teistest koolidest?

Kas just erineb, aga üks siht, mida tahame saavutada, on venekeelsete inimeste integreerimine eesti ühiskonda. See pole bürokraatlik termin. Tahame sulatada klaasseina, et üksteisesse hakataks suhtuma kui inimestesse. Siis pole neil enam piire ja avaneb hoopis teine maailm.

Tahame tõhustada õppetööd. See põhineb õpilase ja õpetaja motivatsioonil, nende sünergial. Liiprid on paigas, aga teid, mille vahel valida, on palju.

Kas ka Kohtla-Järvele mahuks riigigümnaasium?

Kui oleks minu otsustada, siis mina seda ei teeks. Meie koolis on 52% lastest valinud eestikeelse õppe ja 48% õpib 60% ulatuses eesti keeles. Emakeele järgi on õpilaste protsentuaalne jaotus umbes 65:35 vene keele kasuks.

Kui teeme teise gümnaasiumi samasse piirkonda, kes siis loob seal lääne kultuuriruumi? Küsimus on massiefektis. Võime luua kooli, aga mis seal toimuma hakkab?

Parem teeme ühe väga hea riigigümnaasiumi ja toetame munitsipaalkoole. Ida-Viru on eritsoon ja siin tuleb eesmärgi saavutamiseks luua erilahendusi. Ei saa minna sama mudeliga nagu Pärnus, Läänemaal või Tallinnas.

Aga meil ei julgeta otsustada. Nagu ütlesin – meil istuvad jänesed ümber laua. Nüüd tegeldaksegi tagajärgedega ja otsitakse minilahendusi. Tuleb teha erandeid. Kui ajalukku vaadata, siis Siber oli Nõukogude Liidule pärast Jermaki vallutust suur häda kaelas, aga ka kullaauk. Küsimus oli, kuidas seda hallata. Lahendus oli, et palgad tõsteti seal mitmekordseks. Kui juba N. Liidus saadi aru, et seda piirkonda tuleb käsitleda teistmoodi, mida meie siis siin ootame? Rahvuslik koosseis on Ida-Virumaal 80:20. Kes pole siin elanud, ei saagi aru.

Ma nimetan seda poliitiliseks argpüksluseks ning ka asjatundmatuseks ja rumaluseks. Ja siis kaitstakse end veel sildiga: peame kohtlema kõiki ühtemoodi. Ei pea! Peame kohtlema nii, et saavutaksime soovitud tulemuse.

Aga ametnikele meeldib hoida madalat profiili ja mitte vastutada. Võiks võtta siis juba roboti tööle.

Kui tihti mainite ära oma Ida-Viru tausta?

Käisin Kohtla-Järvel ühes venekeelses koolis õpilastega kohtumas, meenutasin neile, et elasin siinsamas ja olen sel koolimajal palli mängides vähemalt kaks akent sisse löönud. Oh, kus lastele meeldis! Lisasin, et palli saime alati kätte, aga vahele ei jäänud.

Kas teid viiski Ida-Virru tööle küpses eas tekkinud patriotism?

Kui Mäetagusele läksin, polnud motivatsioonitunne nii tugev, aga see on kasvanud. Tänu sellele, et kuue aastaga pole Ida-Virumaal tehtud jõulisi pingutusi selles suunas, et probleemidele lahendusi leida. Kuus aastat on pikk aeg, Teine maailmasõda kestis viis aastat.

Mina komistasin Mäetaguse kuulutuse otsa, tahtsin kooli tööle minna. Kool on koht, kus on võimalik midagi jõuliselt teha, noorte kaudu maailma mõjutada.

Lapsepõlvekodu kaob inimese meeltes vahepeal justkui ära, aga siis tuleb tagasi. Selline muutumine toimus minus, aga siit on läinud ju tuhandeid inimesi. Kuidas neid tagasi saada? Väga lihtne – peavad olema raha ja tingimused, missioon ja eesmärk.

Pooled juhtidest on siia sisse toodud, kohapeal neid pole, ajud voolavad välja. Kui juhtidele ei panustata, siis oleme loll rahvas. Kadedus, väiklus ja oma konna­tiigis istumine iseloomustab meid. Erksamad konnad lähevad ära.

Peab olema julgust. Aga meil on pigem nagu „Libahundis” – näe, sel on juuksed mustad, ei ole ta ikka meie verd.

Eelistame Mari Tiinale?

Absoluutselt. See lööb välja, sellest on kahju. Kirjandustunnis ei ole vist Kitzbergi piisavalt õpetatud või ei saadud asjast aru.

—

Arvamusi Tarmo Valgepeast

Erki Nool

(sai kümnevõistlejana Tarmo Valgepealt nõu kõrgushüppe alal, praegu golfipartner):

Kui Tarmo mingi asja käsile võtab, sukeldub ta sellesse, hakkab pühendunult tegutsema. Heas mõttes maksimalist, kes endast ja samamoodi töökaaslastest kõik välja pitsitab. Persoon, kes meeldib väga paljudele, aga paljudele käib ka närvidele. Selliseid pühendunud koolijuhte ja õpetajaid võiks Eestis rohkem olla.

Mäetagusele minek oli natuke üllatav. Liikuda 100% uude valdkonda on päris julge otsus. See nõuab ka bürokraatiaga hakkama saamist, enda mina allasurumist. Kõva väljakutse. Mäetagusel sai ta suurepäraselt hakkama, aga kahjuks poliitilistest mängudest ei pääse.

Jõhvi riigigümnaasiumi käima vedamine on veel võimsam värk. Mõnus, kui inimesed julgevad elus teha kannapöördeid. Kindlasti oleks ettevõtluses olnud lihtsam läbi lüüa.

Liisa Pakosta

(kolleeg Tallinna linnavalitsuses ­töötamise ajast):

Tallinna abilinnapeana otsisin personaliotsingufirma vahendusel spordi- ja noorsooametile juhti. Valgepea võitis konkursi, mingit rolli ei mänginud tema kuulumine teise erakonda ega avalik kriitika senise mugavustsooni aadressil.

Ta seisis lausa raevukalt noorte õiguse eest liikuda ja kasvada terveteks täiskasvanuteks. Tegime uued sporditoetused, saimegi rohkem noori sportima. Ega ta istuva eluviisiga kolleegidele ka väga halastanud. Mul käskis kohe sportima hakata ja keelustas energiajoogi. Olen talle väga tänulik nii selle eest, mis noorte heaks ära tehti, kui ka hoolivuse eest kolleegide suhtes.

Allan Elerand

(sõber ja golfipartner, endine kõrgushüppaja):

Tunnen teda juba päris kaua. Kui ta midagi ette võtab, viib asja lõpuni. Hästi nõudlik enda ja teiste suhtes. Nagu spordimeestel ikka, on tal kõvasti tahtejõudu. Varem mängisime koos golfi rohkem, aga nüüd on ta kooliga seotud. Esimesel aastal, kui mängima hakkasime, õpetas tema mind. Nüüd on pigem vastupidi.

Meil on hea traditsioon, mille Tarmo sisse seadis: trenni sõpruskond saab senini igal jaanipäeval kokku. Juba üle kolmekümne aasta. Algul korraldaski Tarmo neid üritusi, aga nüüd teeme kordamööda. Kokkusaamistel enam kõrgust ei hüppa, oleme juba liiga vanad.

—

Sirje Pärismaa

Hetkel ainult üks arvamus teemale “Tarmo Valgepea: „Tahame sulatada klaasseina rahvuste vahelt””

1. Laine ütleb:

   20. dets. 2015, 13:08

   …hoidudes ülessulamise eest.
   Uue koolijuhi julge ettevõtmine on muljetäratav, suuresti julgustükk. Vaadates pilte kenast koolimajast, laululembusest ja loodetavasti ka spordihuvu kasvatamisest, aga mis peamine, edu kakskeelsuses taotluses on uut hingust.Mõttejulgus ja sihikindlus edu pandiks, võib uskuda konnatiigistumist, vaikelust ja püüdest lihtsalt “sile” välja paista loobumist.
   Isiklikult saan ütelda, et mõnigi asi võttis reaõpetaja naha sügelema.Teistest koolidest tulnutele on keerukamates ainetes õpilastel raske algul toime tulla, isegi emakeelsete koolide õpilaste puhul. Siinkohal olen olnud seda meelt, et koolide õppe(õpetuse) tase on küllaltki erinev mitmetest asjaoludest tulenevalt. See seab aineõpetusele gümnaasiumis eriti suure koormus ja ülesanded. Seda ka venekeelsete õpilaste osas, kelle õpetamisest on õpetajana kogemusi.Kahju, et uues koolis enam klassi ette ei saa astuda. Endine õpetaja.