Truudus ja need teised tunded

18. dets. 2015 - Kommenteeri artiklit

Jõulukuus 1939 ilmus üks A. H. Tammsaare kõige viimastest artiklitest – „Truudus”. Just oli trükist tulnud romaan „Põrgupõhja uus Vanapagan”, kus Jumal saadab Kuradi maa peale lunastajaks – välja selgitama, kas inimesel on üldse võimalik õndsaks saada. Ja kui ei ole, siis on inimene ebaõnnestunud ja tuleb tagasi kutsuda. Oli väga külm talv. Euroopas ja Soomes käis sõda, Vene väed olid Eestis sees.

Usk, lootus, armastus

Tammsaare kirjutab, et truudus on üks neid inimlikke voorusi, mida ülistavad luuletajad, usukuulutajad, ajaloolased, riigimehed ja moraali­õpetajad: „Sellepärast, kui tahame end tõelikult aidata, peame kasvatama sisemist veendumust, et ainuke meie õige pääsetee on truuduses oma maa, oma rahva, oma keele, oma kultuuri, oma omapära vastu. Kui meil see tõetundmine puudub, siis ei või meid keegi aidata, sest me oleme nagu hunnik liivateri, mida tuulepuhang lennutab, või nagu suits, mis hajub ilmaruumis.” Kust tema need sõnad üles leidis, mis kehtivad eriti nüüd? Tammsaare ajal teati veel, mis on voorus. Praegu on kadumas isegi vooruse mõiste. Kui keegi võtaks näiteks väärtuskasvatuse kontekstis rääkida voorusekesksest kasvatusest (mis on ometi olnud eesmärgiks läbi aegade), seostuks see paljude jaoks heal juhul voorusevöö temaatikaga.

Öeldavasti põhinevat riikide ja oletatavalt siis ka sekulariseerunud inimese käitumine suuresti kolmel emotsioonil: alandus, hirm ja lootus. See kolmik kõlksub otsapidi kokku kolme jumaliku voorusega (usk, lootus, armastus), aga ainult otsapidi. Alandus ja hirm tekitavad viha ja lootusetust, mis kumbki on halb abimees. Alandus usu asemel, hirm armastuse asemel, jääb ainult lootus. Mis ütleb Paulus: „Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm, aga suurim neist on armastus” (1Kr 13:13).

Praegu räägitakse aina väärtustest, väärtuskasvatus on ka religiooniõpetuse oluline osa. Vahest oleks siiski põhjust rääkida pigem vooruspõhisest kasvatusest? Eesti roomakatoliku kiriku piiskop Philippe Jourdan on öelnud, et see väärtuskasvatuse jutt on hea iseenesest, aga veidi liiga ebamäärane. Sest tegelikult ei tea me kunagi täpselt, millest me räägime, kui räägime väärtustest. Väärtuseks võidakse nimetada asju, mis ei pruugi olla kuigi suur väärtus. Kasvatuse kontekstis tuleks eelistada pigem voorusi väärtustele. Ei ole väärtusi, kui ei ole voorusi (vt ka ÕpL 04.09).

Euroopa tsivilisatsioon on muutunud Philippe Jourdani sõnul liiga materialistlikuks ja vaimsed väärtused teisejärguliseks: „Materiaalsed väärtused ei ole halvad ega valed, aga oht on, kui need väärtused muutuvad peamiseks – see, mida noored otsivad elus. Sekulariseeerumine ja relativism on probleem. Oleme kaotanud palju oma väärtustest. Üritame varjata seda, mis on olnud meile varasemalt tähtis, sh kristlus. Vooruste kasvatus aitab inimest – noort inimest või täiskasvanut – elada praktiliselt ja konkreetselt väärtuste järgi. Väärtused vajavad tugevust ja konkreetsust, mida voorused neile annavad.

Voorused väljendavad, missugune on inimene päriselt ja milliste takistustega igaüks kokku puutub. Kuulus prantsuse filosoof René Descartes ütleb, et moraalsus on teadmise küsimus: kui piisavalt selgitada, mis on õige ja mis vale, hakatakse käituma moraalselt õigesti. Kuid lähtuda tuleb siiski inimese olemusest, mitte teooriast. Pole mõttekas arvata, et asjade seletamisega muutub inimene heaks. Ka revolutsionäärid väidavad, et inimene on sündides puhas, ent traditsioonid rikuvad teda, sh kirik ja religioon. Kõik revolutsioonid on olnud verised, sest nad lähtuvad inimese kontseptsioonist, mis ei ole reaalne.”

Jääda truuks põhimõtetele

Philippe Jourdan: „Iga inimese tegu on mingil moel seotud nelja inimliku ehk kardinaalse voorusega: arukus, tugevus, õiglus, mõõdukus. Neile vastanduvad teadmatus ehk ignorantsus, nõrkus, ebaõiglus ja mõõdutundetus. Teadmatus ei tähenda, et inimesel puudub igasugune teadmine, vaid et talle arusaadavad moraalsed printsiibid ei realiseeru – just arukus/tarkus aitab meil konkreetses olukorras langetada õigeid otsuseid. Iga laps vajab, et õiglus ja headus valgustaks tema südametunnistust. Tugevus ja nõrkus tähendavad, et inimene küll teab, mis on õige ja mis vale, aga ei talita selle järgi – ka iga laps peab õppima ületama nõrkust oma sees. Tugevus kui voorus väljendab seega mitte füüsilist, vaid moraalset tugevust – meelekindlust jääda truuks oma põhimõtetele. Mõõdukus pole sama mis askeetlus. Praegu, kus igal pool on palju stiimuleid ja ahvatlusi, tuleb mõõdukusele eriliselt tähelepanu pöörata. Tarbimise vaim on lausa uskumatu.”

Karl Kello

Usundiõpetuse mitu palet

Seadus eristab erakoolides antavat ühest religioonist lähtuvat usuõpetust ning pluralistlikust käsitlusest lähtuvat usundiõpetust munitsipaalkoolides. Siinne artikkel puudutab just viimast. Riiklik õppekava piiritleb aine eesmärgid ja sisu, jättes konfessionaalsed lähenemised erakoolide pärusmaaks.

Religioon on mitmetahuline nähtus, hõlmates ajalugu, õpetust, riitusi ja moraali, kunsti; haarates inimese kõiki meeli, mõjutades üksikinimest kui ka terveid ühiskondi, ristudes poliitika, majanduse ja inimgeograafiaga. Nõnda võimaldab see mitut lähenemist ka usundiõpetuses. Tehtud valikud peegeldavad ühelt poolt õpetaja isikupära ja haridust ning teisalt ka piirkondlikku erisust. Näiteks õpetaja, kellel on ajalooharidus, pöörab tihti suuremat rõhku muistsetele religioonidele; kunstiharidusega inimene aga läheneb ainesele klassikalise ja kaasaegse kunsti kaudu. On õpetajaid, kes lähenevad religiooni laiale fenomenile ilukirjanduses leiduvate religiooni käsitlevate motiivide vahendusel, ning teisi, kes kasutavad diskussiooni ergutajana katkeid filmidest. Algklassides ergutavad lood eri traditsioonidest reflekteerima oma väärtushinnangute üle ja kunst tiivustab looma ja ennast väljendama. Kirjeldatud erisused puudutavad niisiis aine sisu ja metoodikat.

Paradigmaatiliselt võib aga usundiõpetuses eristada kolme lähenemist:

• „võõra” religiooni kohta õppimine;

• „teise” religiooni uurimine;

• religioonist lähtuv enesearendamine.

Enamik õpikuid toetab eelkõige esimest lähenemist. Sellise käsitluse järgi on religioon uskumuste, normide, tavade ja institutsioonide süsteem, mille keskmes on jumalikeks, pühadeks või üleloomulikeks peetavad jõud ning inimese ja kõiksuse suhteid reguleerivad põhilised väärtused. Selline „võõra” religiooni õppimine annab kindla struktuuri, võimaldab religioone ja konfessioone üksteisest eristada. Religioone käsitletakse kui terviklikke ja suhteliselt muutumatuid nähtusi. Religioone vaadeldakse eelkõige väljastvaatleja pilguga, kasutatakse domineerivale kultuurile omast ning tuttavat mõtteraamistikku – Eesti kontekstis sekulaarset lähenemist.

„Teise” religiooni uurimisel leiab õpilane ennast religioonist ümbritsetud alal kogu selle autentsuses, vasturääkivuses, elavas ja muutlikus mitmekesisuses, nagu see elus ette tuleb. Ta on huvitatud eelkõige viisist, kuidas religiooni praktiseerijad sellest aru saavad, uurib religiooni selle sisemises mitmekesisuses ja autentsuses. Selles lähenemises kasutatakse õppimisel etnograafilisi meetodeid, külastades kohti, kus usku elatakse, ja kutsudes tundi külalisi, kes on valmis oma usust mõjutatud elust kõnelema. See võimaldab õppijail avardada arusaamu, panna tähele, kuidas inimesed oma igapäevases toimimises usulisi märgisüsteeme kogevad ja mõtestavad.

Kolmanda lähenemise puhul kasutatakse eri religioonidest tulevat ainest mitte eesmärgina, vaid pigem hüppelauana, et otsida vastust enda jaoks olulistele küsimustele. Neutraalsus ja objektiivsus on üldhariduses kindlasti olulised, kuid kui õpitut kogetakse liiga neutraalse, umbisikulise, kiretu ja kirjeldavana, ei lähe see õppijatele korda. Budistlik kaheksaosaline tee, seitse katoliku sakramenti, viis islami alussammast – kui need sügavad teoloogilised kontseptsioonid pole seotud tähenduse küsimustega, jääb see noorte jaoks vaid mõttetuks faktipuruks. Ernst Nipkow soovitab religioonide õppimisel keskenduda selle asemel küsimustele, mis on olulised nii õpitud religiooni järgijatele kui ka noortele, kes seda õpivad. Taoline fookus laseb mõista religiooni nähtusena, mis tegeleb suurte ja oluliste elu­küsimustega.

Praeguseks on usundiõpetuse mõju uuritud Eestis mitmel tasandil – on tehtud nii üksikute koolide ja õpetajate kui ka üleriigilisi uuringuid. Lisaks on Eesti osalenud kolmes rahvusvahelises uuringus kooliõpilaste arusaamade kohta religioonist ja usulisest mitmekesisusest. Kõik need kolm lähenemist toetavad omal viisil hariduslikku eesmärki valmistada õpilasi ette eluks, saada hakkama üha kirjumaks muutuvas ja globaliseeruvas maailmas, kus kohtumine teise religiooniga ei ole enam pelgalt teoreetiline võimalus. Ilmselt võimaldab nende kolme kombineerimine parimal viisil omandada oskused usulises mitmekesisuses navigeerimiseks, oma maailmavaateliste tõekspidamiste üle reflekteerimiseks kui ka empaatiliseks suhtumiseks eri maailmavaadete ja religioonide esindajatesse.

Noorte hoiakud muutuvad

Läbi viidud uuringud ei toeta levinud arvamust, et usundiõpetus teeb õpilasi usklikumaks, küll aga muutusid noorte hoiakud ühelt poolt analüüsivamaks ja teisalt sallivamaks, pidades ühiskonnas olemasolevaid usulisi erinevusi mitte ainult normaalseks, vaid ka huvitavaks. Nende uuringute tulemusi on kajastatud eesti keeles nt Olga Schihalejevi arvamusloos Postimehes (16.07) „Usundiõpetuse võlud ja hirmud”; artiklites „Kas usundiõpetust peaks kartma?”, Ene Narusk (toim), Eesti piirkondlik areng. 2012. Tallinn: Statistikaamet, „Koolinoorte arusaam religioonist ja maailmavaatelisest mitmekesisusest”. Kristlik Kasvatus, 1/2011 ja mujal.

Olga Schihalejev

Tartu ülikooli religioonipedagoogika ­dotsent

Usundite uurimisest koolis

Olen usundiõpetuses uurimistöid juhendanud juba üle 15 aasta. Teemad on olnud mitmekesised, alates J. R. R. Tolkieni raamatute usundiloolisest taustast ja tänapäeva noorte libahundikujutelmadest kuni satanismi käskude analüüsini.

Seni pole ma veel tuvastanud sarnast mustrit uurimistöö teemani jõudmiseks. On õpilasi, kes tulevad oma kindla teema või teemadega, mõnel on teada laiem valdkond jne. Tavaliselt pakun ka omalt poolt välja neli-viis võimalust, mida koos arutame. Ning ikka juhtub, et uurimistöö kirjutamise käigus algne teema muutub.

Ühe kitsama valdkonnana on mind alati huvitanud õpilaste teadmised religioonidest ja nende usulised arusaamad. Olen sellel teemal gümnasistidele ka uurimistöö teemasid välja pakkunud. Esimesed andmed on olemas juba rohkem kui kümne aasta tagant ning nüüd saab uurida õpilaste usuliste seisukohtade muutumist ajas. Kirjeldatud valdkonnast pärineb ka tänases Õpetajate Lehes ilmuv Ilmar Uduste artikkel, mis baseerub tema uurimistööl.

Mõned huvitavad uurimused on sellest temaatikast lähtuvalt lähiaastatel plaanis. Näiteks sain mõni aeg tagasi endale materjali, mis lubab heita pilgu aastatetaguste Eesti koolilaste teadmistesse religiooni kohta. Nimelt viidi 1934. aastal läbi ülimalt põhjalik test, kus uuriti 1700 õpilase usuteadmisi. Plaan on seda testi väiksema arvu õpilastega korrata. Täitsa põnev, missugused on tänapäeva õpilaste teadmised, võrreldes umbes 80 aasta taguste õpilaste omadega.

Toomas Jürgenstein

Hugo Treffneri gümnaasiumi usundiõpetuse õpetaja


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!