Vahur Laiapea püüab kaameraga inimeste saladusi

11. dets. 2015 Meeli Parijõgi Õpetajate Leht - Kommenteeri artiklit

Vahur Laiapea: „Olen teinud üle 30 filmi. Selliseid, mille lõpust tahaks oma nime ära kustutada, väga ei ole.” Foto: Urmas Sepp

Dokumentalist Vahur Laiapeal esilinastus äsja film Ukraina kriisist. „Ukraina fragmendid” jälgib Eestis annetustena kogutud humanitaarabi jõudmist Luganskisse.

Laiapea filmib nii Aafrikas ja Afganistanis kui ka Siberis ja Ukrainas. Tema filmide kangelased on näiteks mustlased, liivlased, leeprahaiged, erivajadustega missid, aga ka Arnold Rüütel ja Elmo Nüganen. Ja pole paika, kuhu teda filmima ei lubataks.

Mida sa esilinastusel tunned?

Esilinastuse ootamine tekitab tavaliselt stressi. Tead küll, et iialgi pole filmi, mis kõigile ühtmoodi meeldiks, ja ei tohigi olla. Mis kõigile meeldib, on ilmselt ebaõnnestunud film. Seal peab olema ka midagi, mis kellelegi vastukarva.

Kas tajud pimedas saalis publiku suhtumise ära?

Jaa, tunnen seda vaikuse järgi. Kas niheletakse või mitte. Kas vaikusehetked on seal, kus ma arvan, et peaksid olema. Aplaus ja vaikus enne seda ütleb väga palju. Olen auga välja tulnud, kui tunnen, et aplaus on ehe.

Oled sa filmitegemist õppinud?

Ainult töötades ja kolleegidelt. Kindlasti oleks hea omada filmialast baasharidust, aga arvan, et sel oleks ka pärssiv pool. Paljud filmid, ka dokumentaalid, mis koolitatud noortelt ekraanile jõuavad, on väga ühte nägu. Näen, et need noored ei julge oma intuitsiooni usaldada, teha midagi teistmoodi. Mina olen sellest õnneks vaba.

Kui kunagi Kanal 2-st koondamisteate sain, otsustasin pärast endaga öö läbi aru pidamist hakata ise telesaateid tootma. Produtsenditöö läks mul edukalt käima. Hakkasin kohe operaatoritega võtetel kaasas käima ning korraga tundsin, et tahan oma filmi teha. Et inimesed, kellele ma tööd annan, teevad seda küll hästi, aga ise teeksin teisiti. Hakkasin režissööriks. Emast filmi tehes mõtlesin, et keda ma ikka lasen teda filmima. Nii lisandus mulle operaatoritöö.

Mis on filmi tehes kõige toredam aeg: kas siis, kui saad eriti ägeda kaadri, või montaažis?

Need ongi kaks tipphetke. Esiteks, kui filmides tunned, et oled kinni püüdnud filmitava saladuse või midagi olemuslikku. See on võimas hetk. Ilus kaader on oluline küll, aga minu jaoks teeb kaadri väärtuslikuks selles olev psühholoogiline pinge. Kui filmis ei jagu pinget, hingestatust, siis see mind ei veena ega köida.

Teine ilus moment on montaažis, kui esimest korda materjali vaadates näed, et need hetked tõesti töötavad. Leiad veel midagi, mida võtte ajal ei tajunud. Tavaliselt see materjal, mis filmi jääb, saabki esimese vaatamisega tähistatud.

Kas nõustud, et sind inspireerib normist erinev?

Jah. Kuidas saakski luua midagi, kas või ükskõik mis kriteeriumite järgi kõige „keskmisemast” inimesest, ilma et leiaksid temas üles külje, mis on saladus teistele ja võib-olla ka talle endale.

Filmiekraanil ei ole kunagi inimene, keda filmin, vaid minu loodud portree temast. Selle vastu eksivad isegi filmikriitikud, kes räägivad, et ekraanil on see või too inimene. Ka maalikunstnik ei tõsta ju maalitavat pildiraami sisse.

Kui inimesel on silmatorkav eripära, näiteks omapärane maailmanägemine, siis on ka natuke lihtsam teda huvitavana portreteerida ja avada. Võib-olla isegi kiirem ja odavam, võib-olla saab siis filmi teha väga väikese rahaga, nagu minu puhul sageli, või hoopis rahata. Galina Grossmannist filmi tegemiseks ei saanud ma sentigi, aga hea sõber Jaan Toomik peab seda mu parimaks filmiks. Igatahes kõnetas see inimesi.

Kuidas sa leiad inimesi ja teemasid, millest filme teha?

Eks kogu aeg on antennid väljas. Vahel juhtub, et ajalehest inimese kohta lugedes tundub ta huvitav, sõidan kohale, saan temaga tuttavaks ja loobun filmi tegemisest, sest inimene ei köida mind.

Praegu tahan minna uuesti Afganistani, et teha filmi endistest Nõukogude sõduritest, kes kunagi vangi langesid ja kellest said moslemid. Neil ei olnud teist valikut, kui nad tahtsid ellu jääda. Võib-olla nad ka sõdisid oma endise armee vastu. Hiljem lõid pered, said lapsed, neist said sisuliselt afgaanid.

Kui palju neid Afganistanis on?

On nimetatud arvu 200, aga minul ja mu afgaani sõbral on praegu kontakt kolmega, kes on andnud filmimiseks nõusoleku. Ma ei tunne neid, aga eeldan, et seal on film peidus. See on suur muutus inimeste elus, mille taga on suur traagika, identiteedi ja usu, võib-olla ka rahvuse muutus.

Sageli ei tea just välismaal tehtud filmide puhul väga palju ette, mis kohapeal saab. Näiteks „Ukraina fragmentide” puhul sain viimasel hetkel peategelase Inna kontaktid ja nõusoleku minna temaga sinna, kuhu läksime.

Filme rahata ei tee. Kui vaba sa oled filme tehes?

Ega mult filme tellitud ole. Välis­ministeerium, kultuurkapital ega ükski riiklik rahastaja ei ole dikteerinud, milline film peab tulema. Valik, millele on võimalik rahastust saada, seab küll teatud piirid. Aga vabadus nende raamide sees on olemas. Ma ei tunne, et raha mind ahistaks või ei võimaldaks luua selliseid filme, nagu tahan.

Oled filmimees nagu orkester: produtsent, režissöör, operaator, stsenarist … On see sinu vaba valik?

Täiesti. Selle taga on nähtud ka, et püüan kokku hoida, ei taha meeskonda palgata. Alguses töötasin meeskonnaga aastaid. Aga meeskond, kes võimaldab võib-olla saavutada tehnilises mõttes paremat kvaliteeti, pärsib asju, mida ma tahan ja reeglina suudan üksinda saavutada. Seda just võttel olles. Seal on oluline üks ühele olemine filmitavatega, väga lähedale pääsemine, see, et sind ruttu omaks võetakse – keemia ja psühholoogia. See on huvitav, kuidas sa võttel kohandud ning käivitub professionaalne empaatia filmitavate suhtes.

Sinust saaks ilmselt hea diplomaadi.

(Noogutab.)

Suudad pidada edukaid läbirääkimisi, nii et sind lubatakse filmima igale poole.

Enamasti küll. Olen filminud nii sünnitusi kui sisuliselt ka surma. Kuidas elu algab ja lõppeb ning kõike, mis vahepeale jääb. Arvan, et empaatia ja intuitsioon on mind väga aidanud nii elus kui ka filmitegemises.

Olen näinud palju väga kalleid, väga suure meeskonnga tehtud filme, mis jõuavad võib-olla ka kaugetele festivalidele, aga mille juures tajun empaatia puudumist. Näen seda tehniliselt perfektsena, aga hingetuna. Selliseid filme on ka Eestis palju tehtud.

On sul ette tulnud, et filmimise ajal kästakse kaamera käest panna?

Seda juhtub väga harva. Üks kord oli Ghanas, kui inimesed ilmselt ebausust kartsid, et filmimine viib hinge ära. (Jutt käib filmi „Päike on hea laps” võtetest. M. P.) Kui nüüd Kanal 2-le kliinikumisarja tegin, siis üks anestesioloog keelas filmida, kuidas ta hakkas lapsele anesteesiat tegema. Ma oleks seda teinud hästi delikaatselt, aga saan aru, et ta kartis, et võin ületada mingeid piire.

Kus on sinu jaoks see piir?

Väliseid kriteeriume ei ole. Kui tunnen, et inimene on haavatavas või ebamugavas olukorras. Samas kui inimene arvab, et mõne koha võiks filmist välja jätta, sest ta ei osanud enda arvates midagi hästi sõnastada või teha, siis sageli ta pärast näeb filmis, et see koht oli oluline ja hea. Perfektsus pole alati parim. Ka filmi võib jõuda, et inimene ei tee midagi parimal moel, aga see on ikkagi huvitav ega riiva kedagi.

Aga oled sa ise pannud kaamera käest, et liigutuspisarat pühkida?

Filmimise ajal ei saa endale liigutuspisaraid lubada. Mul ei ole juhtunud, et kaotaksin siis kontrolli emotsioonide üle.

Filmisin aastaid tagasi Tartus haiglalugude sarjas laste südamekirurge. Mida väiksemat südant nad opereerisid ja mida raskem oli lõikus, seda rohkem nad ajasid lõikuse ajal juttu ja ja rääkisid anekdoote. See oli nende viis mitte lasta pingel võimust võtta.

Samamoodi on filmides. Selle, mis sind puudutab, salvestad alateadvusse, aga filmimise hetkel näitad oma tundeid välja ainult niivõrd, kuivõrd see on oluline filmitavaga heas kontaktis püsimiseks.

Oled öelnud, et sind kaitseb kaamera. Kas läbi kaamerasilma vaadates on sinu jaoks vahet, mis selle taga sünnib?

Muidugi. Aga emotsioonid ei tõuse nii tugevalt esile, et see töötegemist mõjutaks. Alateadvus laseb need vabaks hiljem. Näiteks „Teisel pool pidalitõbe” filmimise ajal ei olnud tugevat hirmu, et võin nakatuda. Aga unes nägin aastaid hiljemgi korduvalt, et olen leepras. Nägin filmi peategelast unes veel kaks aastat tagasi, kui ta oli ammu surnud.

Millised on olnud kõige raskemad hetked, kus tulid mängu puhtfüüsilised piirid?

Ghanas sain võttel päikesepiste. Aasta tagasi Afganistanis oli kõige raskem. Olin samal ajal seljalõikuse järjekorras. Nende kahe nädala jooksul, kui ma seal liikusin, kaamera käes, tundsin sellist valu, mida on raske kirjeldada.

Tagasi tulles Istanbuli lennujaamas passikontrolli liikudes suutsin järjest astuda umbes seitse sammu, siis pidin kükitama.

Oled sa filmides tundnud ohtu oma elule?

Afganistanis Talibani kontrolli all oleva küla läbimine oli tõesti hirmus. Teejuht mu kõrval palvetas autos kõva häälega. Teele jäi Talibani kontrollpunkt, mis tihti pidas autosid kinni. Mehed olid automaatidega teeserval, aga meid õnneks ei peatatud. Ma ei suitseta, aga sinna külla minnes ja tagasi tulles küsisin autojuhilt suitsu.

Pere jooksis silme eest läbi?

Ma ei teagi, mis jooksis. Sel hetkel tegelesin palvetamisega. Sõber pöördus Allahi ja mina oma jumala poole, kes küll tõenäoliselt on üks ja sama.

Muistne rännumees palvetas selle jumala poole, kelle territooriumil ta parajasti oli.

Väga õige lähenemine.

Mida teed, kui kohalik näitab võtetel näpuga „Filmi seda seal!”?

Siis keerad kaamera korraks sinna ka, oluline on ju säilitada hea suhe, mitte solvata sellega, et ei kuula inimese häid nõuandeid.

Üldse on palju inimesi, kes arvavad, et ootan nende suuniseid, mis on filmimist väärt ja mis mitte. Kui nende mõte tundub hea, võtan selle vastu. Kui mitte, siis teinekord filmin viisakusest, aga tean, et ei kasuta seda kunagi.

Oled teinud üle 30 filmi. Millised neist on endale kõige südamelähedasemad?

Mul on neli last, armastan neid ühtemoodi. Sama on filmidega. Filme, mille lõpust tahaksin enda nime ära kustutada, väga ei ole.

Üks su filme on „Film minu emast”. Millise filmi saaks pealkirjaga „Film minust endast”?

Ema ütles, et talle väga meeldis, ning ka, et see film on samapalju sinust endast. Olen nõus, et kõik filmid, mis ma olen teinud, on filmid minust endast. Vahur Laiapea on minust teinud juba üle 30 filmi. Sellest piisab täiesti.

VAHUR LAIAPEA

• Dokumentaalfilmide režissöör, produtsent ja operaator.

• Lõpetas Tartu ülikooli eesti filoloogina.

• Õppis magistriõppes eripedagoogikat, uurimistöö teemaks viipekeel kurtide hariduses.

• Avaldanud monograafia „Keel on lahti. Tähendusi viipekeelest” (Eesti Keele Sihtasutus 2007).

• Töötanud Tartu mööblikombinaadis tislerina ning Porkuni kurtide koolis õpetajana.

• Filmistuudio Ikoon OÜ omanik.

• Esimese autorifilmi „Hing on sees” tegi 43-aastasena.

Meeli Parijõgi


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!