Valutu sulandumise võtmeisik on klassijuhataja

11. dets. 2015 Sirje Pärismaa Õpetajate Leht - Kommenteeri artiklit

Tartu Aleksandr Puškini kooli tuleb igal aastal endistest liiduvabariikidest pärit lapsi. Et koolis õpitakse 40% aineid eesti keeles, asuvad ka uussisserändajad keelt hooga õppima.

Õppealajuhataja Tatjana Kodase sõnul on viimastel aastatel hakanud võõrsilt lapsi senisest intensiivsemalt tulema. 26-st viimase viie aasta jooksul saabunust on sel aastal tulnud üheksa. Kõige rohkem lapsi on Venemaalt, eriti Pihkvast ja Petserist ning Ukrainast. Õppureid on tulnud aga ka Lätist, Leedust, Kasahstanist, Aserbaidžaanist, Armeeniast, Dages­ta­nist ja Bulgaariast.

Igaühele lähenetakse individuaalselt. Esmalt selgitab kool välja, kui kauaks pere tuleb, kus laps on varem õppinud. Õnneks on kõigil olnud dokumendid. Haridussüsteemid erinevad riigiti ja vajadusel tehakse teste. Iga õpetaja otsustab ise. Kui on selge, mitmendasse klassi võib laps minna, kaasatakse klassijuhataja. „Tema on võtmeisik, et laps sulanduks kiiresti ja valutult ega tekiks konflikte,” lausub Kodas. Mõnikord on tal vaja teha põhjalikku eeltööd. Näiteks ühe poisi eesnimi oli meie mõistes tüdruku oma ja perekonnanimi sisaldas venekeelset ebatsensuurset sõna. Et klass ei hakkaks esimesel kohtumisel uue õpilasega naerma ja laps ei saaks traumat, rääkis klassijuhataja eelnevalt lastega ja selgitas kultuuride erinevust. Tulemuseks oli see, et klass võttis lapse väga hästi vastu ja ta kujunes peagi kõigi lemmikuks.

Mõnikord selgub, et lapse teadmised on lünklikud ja ta ei koge seepärast eduelamust. Vaja on jääda klassikursust kordama. Siis räägitakse olukord vanematega läbi. Stressi tekib ka põhjusel, et laps tuleb tundmatusse kultuuri, harjumatusse kliimasse ega taha siin harjuda. Kooliaasta algul tuleb ju kohe kogeda meie sügist ja pimedust. Mõni laps on seepärast isegi nutnud. Õpetajail tuleb ka sellistele muredele lahendus leida.

Igaühele määratakse individuaalne õppekava. Kindlasti vajab laps seda eesti keeles, sest koolis õpitakse 40% aineid eesti keeles. Mõnikord tuleb individuaalne õppekava määrata ka inglise keeles ja matemaatikas. Enamasti oskavad tulijad vene keelt. Kõik siiski mitte. Nendega on õpetajad ja kaaslased suhelnud algul inglise keeles.

Õpilased mentoriks

Õppealajuhatajal tuleb klapitada individuaal- ja rühmatunnid. Eesti­keel­setes ainetundides püüavad õpetajad õpilast igati aidata. Algul antakse neile kasutada ka venekeelne õpik. Kaasõpilased võtavad heal meelel endale mentori rolli ja aitavad uustulnukat igati.

„Suurt rõõmu teeb, et seni on õpilased meie kooli kiiresti ja valutult sulandunud. Kohanemisprotsess pole olnud pikk,” kiidab Kodas.

Hea meel on ka selle üle, et vanemad on koostööaltid ja meie haridusega rahul. Tulevad ise kooli ja küsivad, kuidas lapsel läheb. Märksa sagedamini kui „tavaõpilaste” vanemad.

Eesti keelt õpitakse kümblusmeetodil. Alustatakse suhtluskursusega, järk-järgult tulevad sõnad. Individuaaltunnis õpitut rakendab õpilane eesti keele rühmatunnis ja saab kaasa rääkida omal tasemel. „Eesti keele õpetajate sõnul on see efektiivsem kui üks ühele õpe,” lausub Kodas. „Meie kooli õpetajaist on enamik läbinud lõimitud aine- ja keeleõpetuse kursused ja valdavad seda metoodikat. See hõlbustab tööd uussisserändajate lastega.

Kui laps tuleb esimesse klassi, on väga lihtne, sest terve klass alles alustab eesti keele õpingutega ja ta saab õppida koos nendega.

Eesti keele tundide arv sõltub lapse arengust. On neid, kes kolmandal aastal ei vajagi enam individuaaltunde. Esimesel aastal on kaks individuaaltundi, lisaks veel neli rühmatundi ja seitsmenda tunnina suhtluskursus.

„Lastevanemad soovisid suurendada eesti keele tundide arvu ja tegime oskusainete arvelt suhtluskursuse. See on kogu klassile korraga ja kogu põhikooli ulatuses,” märgib Kodas. Uussisserändajad osalevad kohe ka oskusainete tundides, mis on eesti keeles.

Kolme aastaga keel suhu

Võõrsilt tulnud on enamasti usinad õppurid. Eelmisel õppeaastal lõpetas põhikooli noormees, kes tuli Puškini kooli seitsmendas klassis. Ta sai kolme aastaga eesti keele nii selgeks, et tegi eksami B1-tasemele. Teised õppisid selleks üheksa aastat! „Kahju on, kui pered lahkuvad Eestist juba mõne aasta pärast. Oleme panustanud ja tahaks ka vilju maitsta!” ütleb Kodas.

Mõnikord on kool kokku puutunud vanemate hoiakuga, mis pärsib eesti keele õpet. Ühe pere kolm last õppisid eesti keelt koos. Poiss oli tubli, alati tundides kohal, tüdrukud kippusid puuduma. Hiljem vanematega kohtudes selgus, et nad ei pidanud tüdrukute keeleõpet vajalikuks. Ütlesid, et nagunii lähevad mehele, oluline, et oskavad süüa teha. „Selline asi kurvastab,” sõnab Kodas. Ja pere polnudki pärit meist väga erinevast kultuuriruumist.

Uustulnukatel püüavad õpetajad silma peal hoida mitte ainult tunnis, vaid ka vahetunnis ja jälgida, et nad oleksid kaasatud teiste õpilaste tegevusse. „Kindlasti on oluline lapsega rääkida ja küsida, kuidas tal siin läheb, uurida klassikaaslastelt ja õpetajatelt. Toetada on vaja last, vanemaid ja klassikaaslasi,” lausub Kodas.’

Sirje Pärismaa


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!