Võõrsilt tulnuist saavad Lillekülas eestlased

11. dets. 2015 Sirje Pärismaa Õpetajate Leht - Kommenteeri artiklit

Lilleküla gümnaasiumi ühe klassi uksesildil on kiri: „Tere, sõber!” Just siin algab kaugetest maadest Eestisse saabunud laste esimene tutvus eesti keele ja kultuuriga. „See on pesa, kus lastel meeldib olla, esimene koht, kus nad hakkavad keelt katsetama,” lausub õpetaja Helje Pukk.

Õpetus käib keelekümbluse metoodika järgi ja ühtki teist keelt selgitamiseks ei kasutata. Abiks on pildimaterjal, kehakeel, emotsioonid, vastastikku tahvlile joonistamine. Kord joonistas üks itaalia poiss tahvlile juustu ja küsis, miks õpetaja ütleb lause lõpus iga kord „juust”. Viivu mõelnud, jõudis Helje Pukile kohale, et tal on kombeks lause lõpus öelda „just”.

„Mõni tuleb kohe kaasa, teine peab enne sulama ja muutub siis avatumaks. Kui ta on avatud, saan talle paremini läheneda,” kirjeldab Pukk keeleõppe algust. „Kiirem suhtleja hakkab koridoris kohe teistega mängima. Käib isegi söögitädidega rääkimas, sealt tuleb ka keeleoskus.”

Pukk on uussisserändajate lastele koolis kui teine ema. Lapsed tahavad temaga koolimajas kohtudes ikka endast märku anda ja tulevad rääkima. Tulevad needki, kel keel juba selge ja kes tahavad jutustada, kuidas neil läheb. Mõnigi on Eestis juba ülikooli jõudnud ja käib ikka õpetajat vaatamas.

„Lapsele tuleb aega anda, et keel paisu tagant valla pääseks,” sõnab Pukk. Kõige esimesed õpilased olid itaallased. Viis eri vanuses last korraga tunnis. Väga sõbralikud ja õpihimulised. Pere kutsus õpetajad kevadel tänutäheks koju õhtusöögile.

„Siis saime aru, et teeme õiget asja,” on Pukk heldinud.

Itaalia pere vanim laps jäigi Eestisse, ta on õppinud muusikaakadeemias ja töötab kitarriõpetajana.

Lisaks oma õpetajaile märkavad-aitavad uustulnukaid teisedki õpetajad ja kooli töötajad, samuti õpilased, sest kõik teavad, kui tuleb uus õpilane.

12 aastat kogemusi

Lilleküla gümnaasiumil on uussisse­rändajate laste õpetamise kogemust nüüdseks juba tosin aastat. Esimesed lapsed tulid 2003. aastal. Õppealajuhataja Anu Luure sõnul tehakse saabujatele mänguline test keeleoskuse kompamiseks. Aineteadmisi ei testita, vaid usaldatakse teiste riikide haridussüsteeme. Algusaastatel pandi tulijad klassi võrra tahapoole, aga enam mitte – et nad oleksid eakaaslastega koos.

Vahel pole ühtki ühist keelt ei vanemate ega lapsega, sest keegi ei oska ka inglise keelt. On vanemaid, kes saabuvad kooli koos tõlgiga.

Lastel hakkavad kohe keeletunnid, neile õpetatakse eesti keelt teise keelena. Uussisserändajad on eristaatuses kolm aastat. Esimesel aastal õpitakse eesti keelt kõige rohkem, 8–10 tundi nädalas, teisel aastal 4–6 tundi, kolmandal keskmiselt kaks tundi. Tundide arv sõltub sellest, kui vana laps on, milline on tähestik tema emakeeles, kuidas ta areneb.

Keelekümblusega samal ajal käivad uustulnukad kohe koos oma klassiga osas ainetundides (matemaatika, oskusained, loodusained). Seal on neil individuaalsed õppekavad. Algul laps kuulab-vaatab ja vastavalt oskustele hakkab kaasa rääkima. Õpetaja on abiks, koostab töölehti piltidega, siis järgneb juba õpikuga töötamine. Need on samad õpikud mis eestlastelgi.

„Keeleoskus areneb kiiresti, kui ei tõlgita,” täheldab Luure. „Sellepärast ongi ingliskeelsete lastega raskem, et meie omad hakkavad nendega inglise keeles rääkima.”

Esimesel aastal hindeid ei panda – et koolis oleks hea käia ja laps tahaks siia tulla. Kui lapsel on hea, hakkab ta arenema ja loeb ükskord ka eelmise klassi õpiku läbi. Alati, kui on võimalus, laseb õpetaja rääkida oma kodumaast. See meeldib kõigile väga. Kord oli koolis tuletõrjehäire. Jaapani poiss rääkis selle peale klassikaaslastele, et neil on maavärinaõppused. Mehhiko lapsed jutustasid, et nemad õpivad, kuidas rünnaku puhul varjuda.

„Vahel nad igatsevad oma kodumaa järele,” ütleb Luure. Neljandal aastal on õppur juba nagu tavaline eesti laps, tal pole enam eristaatust. Vajadusel võib ta õppida veel individuaalse õppekava järgi.

Headus aitab

Lilleküla gümnaasiumi 941 õpilasest 93 kodukeel pole eesti keel. Osa neist on jõudnud juba gümnaasiumisse. Kümnendas klassis on kaks itaalia last, kes on juba üheksandat aastat Eestis. Võõrsilt tulnud lapsed valivad samamoodi õppesuundi nagu eestlasedki. „Valikutrendid on samad, osa läheb ka kutsekooli ametit õppima,” märgib Luure.

Palju lapsi on Eestis vaid aasta-paar ja siis lahkub pere kas kodumaale tagasi või edasi teise riiki. Sõjapõgenike lapsi pole palju. „Algul on nad hirmunud, lennukimürin või vormiriides inimesed võivad neid ehmatada, aga see läheb üle. Tohutu headusega. Meie teeme kõik, et neil oleks siin hea,” kinnitab Luure.

Keeleõpetajaid on kaks, lisaks Helje Pukile ka Tiina Stamm. Nad kumbki pole eesti filoloogid, vaid algklassiõpetajad, kes on õppinud ja õpivad keelekümblust järjest juurde

„Kui esimesed lapsed tulid, otsisime maja pealt, kes hakkaks neid õpetama. Osa õpetajaid kartis. Ja meil ongi samad õpetajad jäänud. Nad ei õpeta ühelgi aastal samamoodi nagu eelmisel, vaid otsivad kogu aeg midagi uut,” räägib Luure.

Ta meenutab esimeste laste saabumist. Toona oli ta ise hirmunud ja üritas neist lahti saada, kuid haridusamet saatis lapsed Lillekülla tagasi.

„Mul on piinlik, et algul mõtlesin, miks nad siia tulid. Kuidas ma sain mõelda, et valin lapsi!” ahhetab Luure. „Mõistan, et sama võivad tunda praegu need õpetajad, kel kogemus puudub. Koolidel ongi suur hirm, et nad ei saa hakkama. Te saate hakkama! Eesti koolis on ju palju erivajadustega lapsi. Uussisserändajate erivajadus on keeleline ja see kaob kiiresti ära.”

Aastate jooksul on Lilleküla gümnaasiumis õppinud Kanada, USA, Mehhiko, Brasiilia, Lõuna-Aafrika, Jeemeni, Jordaania, Pakistani, Itaalia, Hispaania, Jaapani, Austraalia, Leedu, Läti, Norra, Islandi jt riikide lapsi. Õpetajad täheldavad, et väga kõrge motivatsiooniga on lapsed, kes tulnud rasketest oludest. Nad on tänulikud ja teavad, et peavad olema tublid. Tänulikud ja koostööaltid ning eesti kooli usaldavad on ka perekonnad.

„Eesti lapsed on tolerantsed. Laps on laps. Vahet ei tehta rahvuse põhjal, vaid selle põhjal, kas sa oled lahe sell,” ütleb Luure.

Jälgides meie ühiskonnas viimastel aegadel toimuvat, kool pisut pelgab, mis võib lastega juhtuda väljaspool koolimaja seinu. Luure räägib toreda loo kahest nende kooli tõmmust poisist, kes ootasid bussi. Vanem härrasmees läks uurima, kust poisid tulevad. Oli keeletu, kui kuulis sulaselges eesti keeles vastust: koolist!

Lapsed ongi sallivad, täiskasvanud pelgavad võõraid rohkem.

Usk ei sega

Kool kartis algul, et usulisel pinnal võib tekkida arusaamatusi. Õpilaste seas on olnud ka moslemeid. Pakistanist tulnud õpilased ütlesid algul, et meie WC-d on valesti, pärast aga kasutasid neid küll. Kehalises kasvatuses ei tahtnud üks moslemitüdruk käia. Algul jalutas õues, varsti pani spordiriided selga ja tegi kaasa. „Rahulikult peab suhtuma, ei tohi survestada,” ütleb Luure.

Moslemid küsisid algul ka, millal on sealiha menüüs, ega söönud siis. Aga pärast sõid kõike. Ekstra neile süüa ei tehta. Menüüs on kirjas, mida pakutakse.

Katoliiklased loevad söögipalvet. Eesti lapsed võtavad seda kui loomulikku asja ega tee numbrit.

Lillekülla on tulnud ka mulatte, kel üks vanem eestlane. Teatakse, et selles koolis on harjutud teistsuguste lastega.

Koolis on olnud head ajad, kui majas oli ka üks abiõpetaja. Praegu üritab kool ministeeriumile selgeks teha, et oleks vaja taas üks abiõpetaja palgata.

Tänu Lilleküla kooli „pressingule” on ka seadusandlusse tehtud muudatusi. Näiteks põhikooli lõpetamisel hindamise kohta. Kui laps on olnud kuni kuus aastat eesti koolis, on tal õigus valida eesti keele eksami või eesti keele teise keelena eksami vahel. Kui on olnud kuni kolm aastat, siis lisandub valikusse ka eesti keele koolieksam.

Matemaatikaeksamil on õigus küsida tõlget emakeelde, selle maksab kinni omavalitsus. Lilleküla gümnaasium on seda võimalust kasutanud.

„Kõik erisused, mis kirjutame individuaalsesse õppekavasse, rakenduvad kõigil tasemetöödel ja eksamitel. See võtab ka õpetaja hirmud maha,” ütleb Luure.

„Me ei tea, mis siis juhtub, kui ühes koolis on mitukümmend araabiakeelset last. Kui on palju ühest rahvusest lapsi koos, hakkavad nad omavahel rääkima emakeeles ja see võib olla tüliallikas,” ütleb Luure. Ta kuulatab majas liikudes, mis keeles ühest rahvusest lapsed omavahel suhtlevad. On neid, kes vahepeal räägivad emakeeles, aga paljud kasutavad siiski eesti keelt – austusest kaaslaste vastu.

„Lapsed tulevad eri koolisüsteemidest, tohutu rangest väga liberaalseni. Tullakse ka kohtadest, kus koolis on levinud kehaline karistamine. Osa ei tee koduseid töid. Ühele Norra lapsele meeldib, et siin saab hindeid. Õpid ja saad kohe preemia. Autahvlid meeldivad paljudele. Anname neile aega siin kohaneda. Ja vaikselt, eestlasliku järjekindlusega painutame,” ütleb Luure. „Klassikollektiivi lisavad need lapsed vürtsi.”

 

Nõuanded õpetajatele:

Anu Luure:

Leia endas sisemine rahu. Teie kooli tuli tore laps ja see on vahva väljakutse.

Kasuta ära kõik seadusandlusest tulenevad võimalused (individuaalsed õppekavad).

Need lapsed ei hävita meie kultuuri ega keelt.

Helje Pukk:

Iga õpetaja teele võib sattuda selline õpilane. Võta kokku oma oskused ja teadmised.

Igast koolist võiks üks õpetaja õppida keelekümbluse metoodikat, et olla valmis.

Tunnis ei õnnestu alati kõike teha, mida planeerid, pead olema valmis ootamatusteks.

Laps tahab hellitusi, hoia komm või õun kotis.

 

KOMMENTAAR

Niharlsan Ananthan (16)

Lilleküla gümnaasiumi 8. klassi õpilane

Tulin Sri Lankalt Eestisse 2010. Saabusin siia kolm kuud enne kooli, leidsin sõpru ja õppisin juba natuke eesti keelt. Klassist leidsin kohe häid sõpru. Koolis olid mul väga head eesti keele õpetajad. Algul õppisin eesti keelt ka siis, kui teistel olid muud ained. Koolis õppis lapsi veel Inglismaalt, Ameerikast ja Mehhikost.

Kas eesti keel on raske? Ei oska öelda. Natuke. Häälduse sain teistega rääkides selgeks, grammatika oli natuke raskem. Ajalugu ja loodusõpetus olid alguses kõige raskemad.

Pole veel mõelnud, mis pärast põhikooli teen. Minu vend käib meie koolis viiendas klassis, ta on 12-aastane. Isa ütles, et jääme siia kindlasti nii kauaks, kui ma lõpetan gümnaasiumi.

Algklassides käisin kunstiringis, pikapäevarühmas, siis läksin kergejõustikutrenni.

Kodus õpime ja mängime, käin sõpradega õues. Parimad sõbrad on kõik!

Käin ka vanemate töö juures neil abiks. Isa on restoranis peakokk. Ema on abikokk.

Eesti toite söön, kodus neid ei tehta. Algul verivorst ei meeldinud, aga isa ütles, et pole hull ja ma proovisin. Kõige ilusam sõna on eesti keeles „ilus”. Isa õppis eesti keelt, tal tuleb eksam, ema veel õpib. Õpetan neid kodus ka.

Lätis, Saaremaal ja Hiiumaal oleme klassiga käinud ekskursioonil. Metsa oli saartel väga palju.

Kui siia tulin, nägin esimest korda lund. Külm oli. Käin suusatamas, õppisin siin suusatama. Lund olin varem näinud vaid filmides. Paksu jopet ja saapaid mul enne polnud.

Eestis mulle meeldib. Siin on head sõbrad, käime nendega vanalinnas ja kaubanduskeskustes. Koolis on hea käia. Mitte nii nagu Sri Lankal. Seal antakse rohkem õppida, ei jaksa kõike pähe õppida. Käisin seal neljanda klassini.

Siin on head inimesed.

Tamili keel on mu emakeel.

Vanaemaga räägime Skype’is igal päeval, ta elab Sri Lankal.

Oleme kristlased. Siin käime perega kirikus harva.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!