AIDA ehk pikk vastus

22. jaan. 2016 Hardo Pajula kolumnist - Kommenteeri artiklit

William James (1842–1910) on üks hiilgavamatest Ameerika mõtte- ja hingeteadlastest, kirjutas A. Kuks oma eessõnas 1920. aastal eesti keeles ilmunud William Jamesi vihikukesele „Kõned õpetajaile psühholoogiast”. Vabadussõda oli just äsja lõpule jõudnud ning Tartu ülikool alustanud oma tööd eestikeelse õppeasutusena.

Jamesi kõnede eestindamine oli alanud aga veelgi varem. Järelmärkuses kurdavadki toimetajad, et tõlke „keelelise puhtuse ja järjekindluse” „täielikku läbiviimist” takistas just pikk trükiprotsess. Olukorras, kus teaduskeel plahvatuslikult arenes, vananes tõlge tihti nädalategagi. Tänapäeval, mil Jamesi teosed on Amazonist sekundiga allalaetavad, on raske ette kujutada veel ühte kammitsat: „suureks paheks oli ka originaali puudus, mida milgi teel polnud võimalik saada, mispärast tuli tõlkida prof. Ivanovski venekeelsest tõlkest”.

Tolleks ajaks oli originaali ilmumisest möödunud juba kaks aastakümmet, selle ideeline nurgakivi – massiivne 1300-leheküljeline „Psühholoogia printsiibid” – oli trükivalgust näinud aga veel kümme aastat varem.

Minu juhatas selle hiilgava mõtte- ja hingeteadlase juurde Briti poliitikafilosoof John Gray, kes peab Jamesi 1902. aastal ilmunud „Usulise kogemuse mitmekesisust” parimaks raamatuks, mille üks filosoof siiani religioonist on kirjutanud.

Filosoofias peetakse William Jamesi pragmatisimi eestkõnelejaks – see mõttesuund moodustab nii „Usulise kogemuse mitmekesisuse” kui ka õpetajatele peetud kõnede ilmavaatelise selgroo. Pragmatistliku käsituse järgi saab iga õpetust, hüpoteesi ja teooriat hinnata vaid selle viljade järgi. Nii on metafüüsilistel aruteludel teispoolsuse atribuutidest tähendus vaid sedavõrd, kuivõrd need mõjutavad meie käitumist siinpoolses maailmas.

Psühholoogias seevastu peab pragmaatikust James inimest eelkõige „tegutsevaks olevuseks”, kelle vaimu põhiülesandeks on aidata tal „maapäälse” eluga kohaneda. Seetõttu ei poeta James oma loengutes sõnagi hariduse sisust, sest õpetaja tähtsaim ülesanne ei seisne mitte niivõrd teadmiste edasiandmises kui tema mõjus „laste tulevase ülespidamise pääle”. Seejuures – rõhutab ta – tuleb „ülespidamist” mõista kõige laiemas tähenduses, arvates sinna kõik käitumismustrid kõikides olukordades, kuhu „inimene elu pööristes võib sattuda”.

Pragmatistlik vaade inimloomusele juhatab Jamesi seejärel oma kõnede põhimaksiimini: ei ole tajumust ilma reaktsioonita, ei ole muljet ilma temale vastava avalduseta – „vaat’ too [on – H. P.] tähtis seadus, mida iialgi õpetaja unustama ei pea”. Tõeliselt omandatud on vaid see, millest saab edasise tegevuse vundament; seni, kuni me õpitud kontsepti ei kasuta, pole me temast ka õiget sotti saanud. Kuivõrd kõik algab meie esmastest loomuomastest reaktsioonidest, siis on õpetaja esimeseks ülesandeks lapse loomulike kalduvuste ja primaarsete impulsside tundmaõppimine. Seejärel juhib hea pedagoog õpilase sääraseid algimpulsse üksteise vastu välja mängides teda „hää ülespidamise” poole.

Järgnevalt kirjeldabki James meie sünnipäraseid impulsse ja instinkte: hirmu, armastust, uudishimu, jäljendamistungi, võistluskihku jne. Sissejuurdunud reaktsioonidest saavad ajapikku harjumused ja inimene pole lõppkokkuvõttes midagi muud kui omaenese minevikku järele aimav ja kordav „harjumuste salk”. Sellest tuleneb omakorda „kõige päält, et õpetaja esimeseks kohuseks peab olema sisendada õpilasele niisugused harjumused, mis oleksid temale ta kogu elu jooksul kõige kasulikumad”, kirjutab James ja jätkab samas: „Kasvatusel on inimese ülespidamise reguleerimise otstarve; ent harjumused just moodustavadki meie ülespidamise mateeria, [selle – H. P.] sisu.” Praktilises tegevuskavas tähendab see õpilaste kasulike harjumuste tagavara rikastamist; seda aga nii, et kasvatuse käigus omandatud kombed vastaksid iga õpilase eriomastele sünnipärastele impulssidele, ainult sel juhul muudetakse närvisüsteem lapse vaenlasest tema liitlaseks.

„Harjumuste säädustele” järgneb kõne ideede assotsiatsioonist. „Teie õpilased …,” arutleb James, „on igal juhtumisel väikesed assotsieerivad mehanismid, ja nende kasvatus seisneb neis teatud assotsieerimise püüete organiseerimises: muljeid nende järeldustega, neid järeldusi reaktsjoonidega, ja reaktsjoone – nende resultaatidega, jne. lõpmatuseni.” Mida avaramad on säärased assotsiatsioonide süsteemid, seda paremini on inimene oma ümbrusega kohanenud. „Kasvatus on, pääasjalikult,” jõuab ta siinkohal veel ühe olulise järelduseni, „õpilase vaimus kasulikkude assotsiatsjoonide süsteemi loomine.”

Väärt õpetaja suunab lapse sünnipärased huvid oskuslikult vormitud assotsiatsioonide kaudu üha ebaisikulisemate teemade poole: „Iga asi, mis pole mitte huvitav iseenesest, võib saada huvitavaks, kui ta assotsieerub mingisuguse asjaga, mis juba pakub huvitust.” Ja kõiki huvitab alati esmajoones nende eneste saatus. Et „igaüks, kes kõneleb huvist, peab paratamata kõnelema ka tähelepanust,” siis järgnebki kõnele huvist loeng tähelepanust (tahtelisest huvist).

Jamesi järjestikused kõned huvist ja tähelepanust tõid vihiku keskel minu isikukoodiga assotsieerimismasina ekraanile järsku Alec Baldwini kehastatud müügipealiku David Mamet’ samanimelise näidendi järgi vändatud kinopildis „Glengarry Glen Ross”. „A-I-D-A,” müristab äripolkovnik kiiruga kontorisse kokkuaetud kinnisvaramaakleritele, „Attention, Interest, Decision, Action. – Do I have your attention? Interest – Are you interested? I know you are, because it’s fuck or walk. You close or you hit the bricks. Decision – Have you made your decision for Christ? And Action.” (Eesti k: „Tähelepanu, huvi, otsus, tegu. – Kas te pöörate mulle tähelepanu? Huvi – Kas te olete huvitatud? Ma tean, et olete, sest te kas saate hakkama [siivas tõlge – H. P.] või kaote minema. Te kas müüte või põrutate vastu seina. Otsus – Kas te olete otsustanud, jumal hoidku? Ja tegu.”)

Tähelepanelik lugeja on siinkohal juba ilmselt märganud, et Baldwini mängitud kangelase pedagoogilis-empaatilis-multikultuurilis-hämagolooline ülespidamine jätab pisut soovida. Aga filmi tegevus toimubki kinnisvarakontoris, mitte perekonnaõpetuse viimaseid avastusi tutvustavas looduslootunnis või mõnes vohamaläinud jätkusuutlikkusministeeriumis.

Baldwini kangelane tõi assotsiatsioonide salapäraseid radu omasoodu mällu pildi mu keskkooliaegsest otsese kõnemaneeriga lollofoobilisest matemaatikaõpetajast Ado Pajost, kes praegusel munakoortel kõndimise ajastul istuks suure tõenäolisusega Jõhvi vanglas oma teist eluaegset. Ometi on mul olnud pikas perspektiivis põhjust tema ebaordinaarsetele õpetamismeetoditele väga tänulik olla.

Tõsiasi, et Virumaa Teataja nimetab Ado Pajo nüüd legendaarseks, on aga võimalik ainult tänu sellele, et tema karjäär lõppes kaua enne seda, kui praegu euroopalike väärtuste asjatundjate poolt õhtumaa ülimaks paleuseks ülendatud moegrimassid Maarjamaale jõudsid. Kui praegu kehtiva mõõdupuu järgi oleksid Ado Pajo omaaegsed pedagoogilised trikid täiesti vastuvõetamatud, siis on asi palju rohkem tänastes viltukasvanud arusaamades kui legendi isikuomadustes või kasvatuslikes võimetes.

Paju Ats oli ulakas õpetaja ja me austame tema mälestust vististi kõige paremini nende sõnadega, mis William Jamesil oli öelda normist hälbivate laste kohta: „Olge aga kannatlikud ja käige sõbralikult ümber nende õpilastega, kes enesest vastuseandmisel haledat isikut kujutavad. Võimalik, et selles pikas vastuses, mis meid elu ise sunnib andma, need lapsed nimelt vormeeruvadki lõppude lõpuks paremaks tüübiks, võrreldes ladusa ja kergesti reprodutseerivaga; võimalik, et nende püüded osutuvad sügavamateks, nende kombinatsioonilised võimed vähem ordinaarseteks, ja selle tagajärjel ka kogu nende vaimne koosseis enam väärtuslikumaks.”

Mina võin ainult oma kogemuse baasilt väita, et selles pikas vastuses, mis elu mind on andma sundinud, on akronüümil AIDA olnud kordades olulisem osa kui mistahes ladusalt reprodutseeritud ideoloogilisel sõnamulinal.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!