Elamata elud
Väikestele lastele meeldib muinasjutte kuulata. Nad teavad, et lõpuks jõuab prints oma printsessi juurde ja nad elavad elu lõpuni õnnelikult.
„Kus on minu prints?” küsis mu kolmeaastane tütretütar. – „Küll ta su üles leiab, kui sa suureks kasvad,” vastasin, aga hinge jäi kõhklus. Mis siis, kui prints on tegelikult kärnkonn ja jääbki konnaks?
Nägin minagi 20. jaanuari „Pealtnägijas” lugu kahest alaealisest tüdrukust ja nende kärnkonnadest. Kas need noored tüdrukud saavad aru, et nende elu kaunimad hetked on juba tuulde lennanud? Et igal asjal on oma aeg ja seks ei ole laste mänguasi?
Rohkem kui 2000 aastat tagasi kirjutas Seneca: „Sa eksid, mu Lucilius, kui arvad, et meie sajandile on omased toretsemine, kombelõtvus ja muu, mida igaüks oma ajale ette heidab: need vead on inimeses, mitte aegades. See aga on lõpuni viidud õnnetus, kui häbiteod mitte ainult ei rõõmusta,vaid isegi meeldivad, ning ravimi jaoks kaob koht seal, kus kunagised pahed on muutunud kommeteks.”
Komblus
Komblus tähendab ühiskonna nõutavaid käitumisnorme, mis muutuvad koos ajaga.
Inimene on aastatuhandeid harjunud toetuma otsustamisel ühiskonnas valitsevatele seadustele ja harjunud mõtlema, et mis seadusega on lubatud ning ühiskonna poolt aktsepteeritud, on hea. Seadused näitavad, mis on riigi tasandil väärtusteks.
Me kõik oleme oma aja lapsed, sealt võtame oma lähtearusaamad ja väärtushinnangud. Kõlblust on raske järgida, kui ühiskond surub peale oma ideaale: rikkust, võimu, kuulsust ja naudinguid.
Riigi seadused, elukorraldus ja avalik arvamus võivad ja saavad pakkuda piisavalt seda, mis suunaks ja tugevdaks inimeste kõlblust. Tundub, et järjest liberaalsemaks muutuvad seadused töötavad pigem vastupidises suunas. Näiteks seadusemuudatus, mille järgi võivad alaealised aborti teha ilma vanemate nõusolekuta.
Kõlbeline eneseteadvus
Inimene on sündides vaimselt tühi, õpetab Uku Masing. Sündides oleme puhtalt bioloogilised olendid. Inimese vaimne maailm peab tema elu jooksul tekkima, seda ei ole meile sünnipäraselt kaasa antud. Meie valikuvabadus seisnebki selles, et me võime kogu oma elu mööda saata, jõudmata inimese tasandile. Me võime elada kui loomad, juhindudes looduslikest instinktidest ja kohandudes oludega. Kuid me võime saada ka inimesteks. Kõlbeline eneseteadvus avab inimesele vaimse vabaduse maailma ning on määravaim jõud inimese elus.
Schumacheri arvates on igas inimeses peidus maailma hierarhiline struktuur. Arenemine kulgeb madalamalt astmelt kõrgemale, kusjuures erinevused normaalsete inimeste tunnetusmeeltes (nägemine, kuulmine, maitsmine, haistmine ja kompamine) on väikesed. See tähendab, et madalamatel astmetel on inimesed küllaltki sarnased, ent kõrgemate tasemete − mõistuse ja kõlbluse – erinevused on indiviiditi väga suured. Kõlbeline eneseteadvus on pigem potentsiaal kui aktuaalsus ja selle saab iga inimene ise välja arendada. Inimeseks saamise tee kulgeb enesetunnetusliku arengu kaudu.
Mida enam bioloogiline mina end välja elab, seda enam jääb kängu kõlbeline mina. Liiga suure vabadusega võetakse noorelt ära tugi, mis peitub kindlais nõudeis. Näiline vabadus võib inimese hukutada enne, kui ta elama on saanud hakata.
MAIE TUULIK
Kahju elust,
mis saab juured vanemate ja kooli tegematajätmistest uute põlvkondade kõlbelise eneseteadvuse kujundamisel. Siis saab kasvada põlvkond, kes kõige muu olulise ees vabadust ja väärtushinnangud võivad kasvada kiiva. Kui ei ole piisavalt oskusi ja tuge laste kasvatamisel emast, vanaemast ja lähedastest, läheb sööti varem hästigi haritud põld.
Ja tuge olgu sellel “maaharimisel” ikka ka isast, vanaisast …, kuigi nendest on ikka aina puudust tunda päris mitmesugustel põhjustel.
Tänan, Maie Tuulik, väga asjakohase kirjutise eest.