Esimest korda klassi ees
Õpetatud agronoomi ja legendaarse põllumajandusajakirjaniku Heino Laiapea essee „Esimest korda klassi ees” eristus Õpetajate Lehe esseekonkursil teistest maalähedase teema ja käsitluslaadi poolest.
Valtu põhikooli kuuendale klassile tosina aasta eest (selle sajandi alguses) antud bioloogiatund põllul oli mulle esimene ja seni ainus kord õpetajana laste ees seista. Värina ja kartuseta – need ju minu kodukooli õpilased, kuigi kaks põlvkonda nooremad.
Kas nii lühiajalise õpetajana on mul üldse voli koolmeistrite lehes sõna sekka öelda?
Tollel vihmasel sügispäeval armsa punase koolimaja juurde jõudes oli mul tunnikava mõttes valmis. Õpetajad Anne ja Luule jäid hoobilt ootamatu pakkumisega „bioloogiatund väljas” nõusse.
Alustasin tundi: „Siin lasteaiaesisel platsil oli samasugusel märjal sügisel 1962. aastal Teetsi kuivati …” Kolhoosil polnud suuri kuivateid ja vili veeti siia paksu kihina. Kartulivõtmismasin segas, et terad kuumaks ei läheks. See oli esimees Tenno Teetsi mõte nii teha.
Kuulajate hulgas on kolhoosiesimehe Tenno Teetsi lapselaps. Endamisi mõtlen, et Teets andis meile koolis bioloogia- ja geograafiatunde. Rääkis mitte sellest, mis õpikuis, vaid oma reisidest Kesk-Aasiasse, sealsest kliimast ja loodusest.
Kooliraamatust pidime ise lugema, mis õppekavas vaja. Et mina seda ei teinud, oligi mul ainus kolm lõputunnistusel geograafias. Teetsi räägitud Kesk-Aasia looduspildid on aga praegugi silme ees.
Kolhoosi nimi oli tollal Tee Kommunismile.
Teel sihtmärgini – nisupõllule – tutvustan heintaimi ja umbrohtusid ikka nii, et igale lapsele taim pihku. Mõned naljakamad ladinakeelsed nimed lisaks. Nisupõllul uurisid noored juba huviga, miks teradel idud tipus ja juured all. See on ikaldus ja suur kahju põllumehele. Valitsus aga ei taha sellest aru saada. Tundub, et tänastel õpilastel juba koidab.
Ka selleks, et ajalehe jaoks tehtud põllufoto kaudu natukenegi mõjutada ministrite mõtlemist, saigi õpilased siia nukrale põllule toodud.
Põikame kuivatisse, kus poistel uudistamist küllaga.
Heinapõllul räägime, mis on viljavaheldus, eemalt näeme veiseid ja hobuseid ning tunneme sigala lõhna. Märkamatult on jäänud veel loetud minutid vahetunnini. Lahkume vana kaalumaja juures üksiku rikkaliku saagiga õunapuu all.
Maalastel on veel kohaliku õuna isu. Ja siis ongi õppurid läinud. Järgmisse tundi.
Mida andis see 2 km pikkune ringkäik?
Loodan, et lapsed said midagi teada keskkonnast, mis neid iga päev ümbritseb. Mõne uue taimenime. Samas oli see nii loodusloo-, kehalise kasvatuse kui ka ajalootund.
Ehk mäletab mõni tänastest õpilastest aastakümnete pärast, kuidas nisuteral põllul jalad all olid. Nii nagu minu koolikaaslased mäletavad, kuidas õpetaja Tenno Teets tunnis konna lahkas.
Ei olnud õppeprogrammid sel ajal ja pole need ka nüüd nagu aamen kirikus, millest raudselt kinni pidada.
Ja see „aamen kirikus” on ju lihtsalt väljend, mis ammugi ei kehti.
Tubakas või male
Mõnda asja ma tänases koolielus ei mõista. Maailmas on üks ennetusprogramm. Meil kannab see nime „Suitsuprii klass”. Eesti osaleb selles 14. korda ja tänavu 900 klassiga. Miks peab pahest hoidumist kuidagi esile tõstma ja selle eest preemiat jagama? Needsamad klassid võiksid vabatahtlikult malet mängima õppida. Oleksid saanud Paul Kerese 100. sünniaastapäeval 7. jaanuaril 2016 klassides ühiselt maletada. Loomulikult suitsetamiseta.
Kui 900 kampaaniaklassist teeb seda 12 protsenti, on see 100 klassi.
Või hoopis loodusesse minna. Nii maletajad kui ka kõik teised.
HEINO LAIAPEA