Keelekaste: Gerontoloogiline kurioosum
Televisioonis jooksis 1990-ndatel sari „Surematu”. Protagonist Duncan MacLeod on 400-aastane šotlane, kes on näinud nii mägilaste klannisõdu kui ka džässiajastu algust, töötanud nii Itaalia doodži alluvuses kui ka prantslaste Résistance’i heaks, osalenud nii Waterloo lahingus kui ka maailmasõdades.
Aga mõelge, kui Duncan MacLeodid oleksid päriselt olemas. Milline paeluv kujutelm! Ent hakka või uskuma, sest inimesed aina räägivad, et „emal on 50. juubel” ja „vanaisal on 75. juubel”, ja ajakirjanikud aina kirjutavad, et „Arvo Pärdil on 80. juubel” ja „Vello Salol on 90. juubel”. Gerontoloogiline kurioosum? Muidugi mitte, pelgalt laialt levinud keelelis-loogikaline viga.
Sest vaadake, juubel tähendab ju ümmargust tähtpäeva, ümmargune aga, vähemasti arvust ja hulgast kõneldes, nulli või nullidega, harvem viiega lõppevat. Nõnda on näiteks „vanaisa 75. juubel” lahtikirjutatult „vanaisa seitsmekümne viies ümmargune sünnipäev”. Ja kui vanaisal on seitsmekümne viies ümmargune sünnipäev, saab ta 75 x 5 = 375 aastat vanaks; seda juhul kui ta tähistab oma juubelit iga viie aasta järel. Kui ta on mõõtupidav mees ja peab juubelit iga kümnendi tagant, on tal vanust 75 x 10 = 750 aastat – peagu nagu Metuusalal. Ja kui leppida rangelt kokku, et juubel on iga 25 või 50 aasta järel, on vanaisa vanus absurdsed 1875 või 3750 aastat.
Küllap mõeldakse, rääkides kellegi 50., 75., 80. või 90. juubelist, ikka lihtsalt 50., 75., 80. või 90. sünnipäeva. Ja kui vanaisal on 75. sünnipäev, siis on tal 15. juubel, kui mööname, et juubel väärib tähistamist iga viie aasta tagant, või 3. juubel, kui mööname, et juubel on vaid iga 25 aasta tagant. Ja kui lepime kokku, et juubelite vahele jääb kümme või 50 aastat, siis 75. sünnipäeval vanaisal ülepea juubelit ei olegi.
Jonnakad keeleinimesed on aina püüdnud „juubeli” keeleliselt ja matemaatiliselt väära kasutust turmata, aga see tundub olevat üks neist võitlustest, mis toob meelde tuuleveskitega seotud kulunud kujundi. Nõnda sünnitab „juubeli” vale pruuk ka üha uusi anakronistlikke veidrusi. Näiteks räägiti möödunud aastal Tallinna trolliliikluse 50. juubelist – justkui oleksid trollid pealinnas vuranud juba 250, 500, 1250 või 2500 aastat tagasi. Ehk käisid keskkonnahoidlikumad bürgermeistrid tööle trolliga?
Vähemasti Eesti Vabariigi ümmarguse tähtpäeva lähenedes tasub meelde jätta, et me ei saa rääkida Eesti 100. juubelist (nagu praegu pidevalt tehakse), vaid 100. sünni- või aastapäevast, mis tähendab 20., 10., 4. või 2. juubelit. Öelda saab ka 100 aasta juubel, aga kindlasti mitte 100. ehk sajas juubel.
Teinekord aitab sõna väärkasutust vältida valgustatus selle päritolu osas. „Juubel” (varasemas pruugis ka „joobel”) pärineb usutavasti iidsest heebrea sõnast yōbhēl ‘juhtloom, jäär; jäärasarv’. Jäärasarve puhudes kuulutati juutide piduaasta algust, mil sõjategevus katkes, võlad kustutati, maa jäeti sööti ja orjad lasti vabaks. Heebrea kalender jagunes seitsmeaastasteks tsükliteks ja too piduaasta kuulutati välja iga seitsme tsükli järel ehk igal 50. aastal.
Kolmandast Moosese raamatust võime selle kohta lugeda: „… äralepitamis-päewal peate teie pasunat läbi kõige oma maa laskma hüüda. Ja peate wiiekümnendat aastat pühitsema, ja seal maal kuulutama lahtilaskmise kõigile, kes seal elawad, see peab teile joobeliaasta olema …” Pasun, mida „läbi kõige oma maa” peab hüüda laskma, ongi toosama yōbhēl, jäärasarv. Pikkamisi kandus selle, rõõmuaasta alguse sümboli nimetus metonüümiliselt üle kogu aastale endale.
Heebrea yōbhēl jõudis kreeka keele (iōbēlos) kaudu ladina keelde (jūbilaeus) ja sealt edasi juba teistessegi keeltesse. Kuid sõnadel on komme ajas ja ruumis rännates mitte ainult vormilt, vaid ka tähenduselt muutuda, ja nõnda on „juubelgi”, esiti juutide iga 50 aasta tagune hingetõmbeaeg, laienenud sisult mis tahes ümmarguseks tähtpäevaks.
Muuseas, etümoloogiliselt saab „juubeliga” samasse perre liigitada „juubeldamise” ja mõnede andmete järgi ka „joodeldamise” – Kesk-Alpides laialt levinud piinamisviisi.
[…] Priit Põhjala, Õpetajate Leht, 22.01.2016 […]
Väga kiiduväärne käsitlus – juba ammu on olnud hädasti tarvis tuua selgust totaalsesse “juubeldamisse”, mis ka päris tõsistel eestlastel mõnikord karikatuursel kombel enam ei piirdugi üksnes 5-ga või 0-ga lõppevate tähtpäevadega. Ülimalt oleks samuti vaja keelepruukijate jaoks veelkord avalikult ära klaarida, mis on “arv” ja mis on “number”, sest agarasti viljeldav segadus ületab juba ammu taluvuspiiri (nt igasugused “palganumbrid”!). Samuti nõuavad vahetegemist “lavastus” ja “etendus”, sest lugeda või kuulda “etenduse esietendusest” on päris võigas või naeruväärne, kui on selge, et lavastusega antakse nii- või naasugune arv etendusi.