Heljo Mänd: „Hoidsin endas kirjutamise tuld”

Esimese luuletuse kirjutas Heljo Mänd 12-aastaselt. Sellest ajast peale on ta kogu aeg kirjutanud. Foto: Tiina Vapper

Veebruaris tähistab 90. juubelisünnipäeva armastatud kirjanik Heljo Mänd. On imetlusväärne, et Mõmmi-lugude, „Karu-aabitsa”, „Toomas Linnupoja”, „Väikeste võilillede” ja väga paljude teiste lastele ja täiskasvanutele mõeldud lugude ja luuletuste autor, kellelt ühtekokku on ilmunud 150 teost, kirjutab ka praegu iga päev. Jaanuari lõpus on temalt oodata mitut uut raamatut.

Mitu raamatut teil juubeliks ilmub?

Kolm kindlasti, võib-olla isegi viis. „Elukaarel” on juba trükikojas, selle annab välja kirjastus Sinisukk. Raamat räägib Nõmmel asuvast Kaare tänavast, kus on aegade jooksul elanud palju tuntud inimesi: presidendid Lennart Meri ja Arnold Rüütel, kirjanikud August Jakobson ja Uno Laht, keeleteadlane Elmar Elisto, helilooja Gennadi Podelski, kunstnik Tiiu Pallo-Vaik, kes elab siin praegugi, ja palju teisi. Mina olen siin elanud varsti 60 aastat ja enamikuga neist kokku puutunud. Kirjutangi oma tähelepanekutest selle tänava ja nende inimestega seoses. Teine raamat, mis Sinisukalt ilmub, on täiskasvanute luulekogu „Polaarmaja”. Veel ilmub lasteraamat „Südamekauss”, mis on minu esimene koostöö kirjastusega Petrone Print. Selle raamatuga alustab kirjastus uut väikelastele mõeldud sarja. Mul paluti välja valida mõned lood enda jaoks kõige hingelähedasematest raamatutest ja kirjutada igaühe juurde lühike põhjendus, miks ma selle kirjutasin. Seal on nii proosapalu kui ka lasteluulet. Kaks raamatut ootab trükijärge TEA kirjastuses: need on „Mõmmi laulupidu” ja üks luulekogu täiskasvanutele.

Kirjutate viimasel ajal palju täiskasvanute luulet. Miks?

Olen alati tahtnud täiskasvanutele kirjutada ja luule ongi mu lemmikžanr. Kui ma kirjutama hakkasin, oli nõukogude aeg ning minu laad ei olnud vastuvõetav – see on lüüriline, natuke lapsemeelne, lihtne. Tollal pidi kirjanik kirjutama ka poliitilist luulet, aga mina ei ole kunagi olnud poliitiline ega ajakajaline. Kui sündisid lapsed, kes tahtsid, et ma neile ette loeksin, hakkasingi lastele kirjutama. Kuna see õnnestus, soovitas abikaasa mul oma asju ka avaldamiseks anda. Esimesed luuletused, mis ma ajalehte Säde viisin, võeti kohe vastu. Ma pole kindel, kas ma vastasel juhul oleksin oma toonast arglikkust arvestades julgenudki uuesti proovida. Need luuletused on ka mu esimeses raamatus „Oakene”, mis ilmus 1957. aastal. Esimese täiskasvanute kogu väljaandmine 1961. aastal läks väga raskelt. Käsikiri lükati mitu korda tagasi, leiti, et peaksin kirjutama ka paar ühiskondlikku luuletust, aga ma ei saanud sellega hakkama. Abikaasa tuli mulle appi. Ta oli kunstnik ja ka kirjanduslikult andekas. Ühe luuletuse kirjutasin siiski ka ise, praegu ajab see naerma, aga tookord oli mul selle pärast kaua aega piinlik. See kõneles sea­talitajast, lihtsast tööinimesest.

Teine põhjus, miks olen hakanud luulet eelistama, on see, et murdsin paar aastat tagasi paremal käel luu ega saanud kirjutada. Kuna mul on pidev vajadus kirjutada ja ma olen harjunud kirjutama käsitsi, et kõik tuleks läbi südame, pidin õppima vasaku käega kirjutama. See polnud lihtne. Sain aru, et proosat ma vasaku käega kirjutada ei suuda, luuletusi küll. Arvan, et see periood tuli mulle väga kasuks. Värsid läksid lühemaks ja mõte tihedamaks, mu luuletused muutusid paremaks.

Olite ilmselt tundliku loomuga juba lapsena.

Jah. Veetsin kõik lapsepõlve suved vanaisa-vanaema väikeses talus Jõhvi lähedal Sompas. Seal polnud ühtki teist last, nii et mul jäi omaette palju aega mõelda ja unistada. Pealegi olin lapsepõlves sageli haige ning ema poolt väga hoitud. Kuna ema üks vend suri noorelt, kartis ta ka minu pärast. Neljandas klassis olin kolm kuud voodis ega käinud koolis. Arst kahtlustas paratüüfust, mistõttu koolikaaslased ei tohtinud mind vaatamas käia, hiljem selgus, et mul oli harilik kopsupõletik. Tagantjärele ei teagi, kas see oli õnn või õnnetus.

Haiguse ajal olin üksinda kodus, vend oli koolis, ema-isa tööl. Ainsaks seltsiliseks oli nukk Miia, kellele pühendasin 12-aastaselt oma esimese luuletuse. Sellest ajast peale olen kogu aeg kirjutanud. Minult on paljud küsinud, kas ma tõesti pean nii palju kirjutama. Vastus on, et jah, ma pean, ma ei saa teisiti.

Kui keeruline on olnud end nelja lapse ja loomingu vahel jagada?

Olen mõelnud, et võib-olla seepärast ongi mulle elu lõpus antud aega ja võimalust palju kirjutada, et kui nad väikesed olid, kasvatasin oma lapsi ise, ainult üks neist on käinud lasteaias. Aga ma hoidsin kirjutamise tuld endas alles. Küllap aitas seegi, et seadsin endale väga väikesed eesmärgid. Olin õnnelik, kui sain päevas kirjutada kas või ühe riimi. Oleksin soovinud rohkem, aga elu ei võimaldanud. Kohe, kui võimalus tekkis, kirjutasin.

Kas olete mõne raamatu kirjutamiseks saanud inspiratsiooni ka oma lastelt?

Väga paljude. Ja mitte ainult lastelt, ka lapselastelt ja lapselapselastelt. Enamasti kirjutangi elust enesest. Praeguses lastekirjanduses on minu jaoks liiga palju väljamõeldist, tõsielu on jäänud väheseks.

Kes on teid elus kõige rohkem mõjutanud?

Minu Sompa-vanaema, keda ma väga armastasin. Ka temast olen palju kirjutanud. Vanaema oli ainult kaks klassi koolis käinud, aga tema tarkus oli määratu. Tema õpetas mind ajalugu hindama. Raamatuid vanaemal ei olnud, tal polnud rahagi, et neid osta. Aga ta lõikas ajalehest järjejutud välja ja talvel luges neid. Eriti meeldisid talle Mihkel Aitsami lood, neid andis ta suviti mulle ka lugeda. Samas oli vanaema ellusuhtumine asjalik ja praktiline nagu maainimestel ikka. Kui onu abiellus ja naise majja tõi, sain esimest korda aimu loomingust, mis ei väljendunud kirjutamises, maalimises või käsitöö tegemises, vaid armastuses lillede vastu. Ka onunaine on mind palju mõjutanud. Kui vanaema jäi nii vanaks, et enam ei jõudnud peenraid teha, ei istutanud onunaine ühel suvel ühtki kapsataime, vaid külvas terve pika peenra kresse täis. Kuidas need põlesid! Onu pere elas pööningukambris, mäletan, kuidas onunaine rinnuli aknalaual oma õitsvat kressipeenart imetles ja kutsus ka minu vaatama.

Ka teie koduaias on palju lilli?

Jah, istutasin neid igal kevadel tohutult palju, nii et kõik lõõskas. Viimasel ajal pole enam jaksanud. Kolm aastat tagasi juhtus ime – ämma istutatud pojengipõõsas hakkas alles nüüd, viiskümmend aastat hiljem õitsema. Esimesel aastal tuli üks, eelmisel aastal kaks ja sel suvel juba kolm õit. Nii et aed tegi mulle üllatuse.

Kust te oma elujõu ja rõõmu võtate?

Arvan, et elujõud on inimesele kõrgemalt poolt antud. Viimase mälestusteraamatu, mis veel avaldamist ootab, kirjutasin Liivalaia kodust, kus ma alates kuuendast eluaastast terve oma kooli- ja noorusaja elasin ja mis on mulle väga tähtis. See raamat algab tõdemusega, et on kolm ürgallikat, kust olen elujõudu ammutanud: Sompa, Liivalaia ja mu koduaed Nõmmel. Ehk on ka see mind hoidnud, et tahan ikka veel midagi head öelda. Headust on maailmas natuke väheks jäänud, iga killuke, mis juurde tuleb, on tähtis.

Mida te endale sünnipäevaks soovite?

Rahu. Tunnen üha enam, kui oluline see on.

Heljo Männi luuletused veel ilmumata kogust „Mahajäetud maastikud”

Maastikud ärkavad.

Hõõruvad silmi

nagu inimesed.

Just nagu ei usuks,

kuhu nad on sattunud.

Võõras koht ja aeg.

Hoiavad kramplikult

oma põllutööriistadest kinni.

Hõbemündid muistsetes leiupaikades

laulavad loitsulaulu.

***********

Minagi olen mahajäetud maastik,

mahajäetud maja,

otsin endale üürilist.

Mineviku rohelist hernevääti,

mis muudkui roniks minusse,

täidaks mu toad kaunade naeruga

ega kavatseks ka tulevikus

ussitada.