Ilmatsalu kool kannab väärtuskasvatuse kooli tiitlit

Ilmatsalu kooli direktor Anu Köidam ei suutnud oma kõrvu uskuda, kui väärtuskasvatuse konverentsil paluti rändkarika vastu võtmiseks lavale just tema. Ilmatsalu koolile anti üle tiitel „Väärtuskasvatuse kool 2015”. See tiitel anti õpilaste individuaalsuse mitmekülgse toetamise, õpilasekeskse koolikultuuri arendamise ja väärtuspõhise juhtimise eest, ütleb Tartu ülikooli eetikakeskuse projektijuht Nele Punnar. Muuseas, väärtuskasvatuse konverentsil Tartus kandis oma kooli vormi kaks direktorit – Ilmatsalu ja Türi kooli juhid.

Kuid oma silm on kuningas, seepärast külastan Ilmatsalu kooli ja vaatan järele, kuidas seal väärtuskasvatus käib. Kooli akendest avaneb kosutav vaade ümbritsevatele põldudele ja metsatukkadele. Rahulik on ka koolimaja sees. See on ilus, avar ja kaasaegne hoone, kuigi ehitatud juba 1980. aastatel. Siis taipan: koolis on nii soe ja õdus õhustik, millist nõukaaja koolidest lihtsalt ei mäleta. Seintel on laste värvikirevad, hoole ja armastusega tehtud tööd, teise korruse fuajees harjutab üks väike tüdruk keskendunult flöödipala ja sealsamas nügivad üksteist itsitades teise-kolmanda klassi kutid. Keegi ei pahanda.

„Et kõik läheks hästi ja et oleks niisama äge edasi!”

Direktori kabinetti tulevad riburada Grete-Brigitte, Angelica Angel, Sandra, Kätlin ja Kristin Eliis. „Ma jätan teid nüüd omapäi,” ütleb direktor naerdes ja lahkub.

Tüdrukud, mis teile teie koolis meeldib ja mis võiks teisiti olla?

Tüdrukutelt ei ole vaja kaks korda küsida.

„Kool on kaasaegne ja näeb ilus välja.”

„Meie eelmise aasta loovtöö oli padjanurk, mille tegime kolmandale korrusele ja kus saab vahetundide ajal mõnusalt olla.”

„Seinamaalingud üle kooli on kõik õpilaste tehtud!”

„Me tunneme 9. klassis ka algklassilapsi.”

„Meil on vanast, Rahinge koolist praeguse koolini teatevõistlus – tüdrukud sõidavad rattaga ja poisid jooksevad.”

„Meil on DJ-de konkurss, valitakse kooli kõige parem DJ.”

„Me oleme hästi kokkuhoidev kool – õpilased hoiavad kokku ja ka õpetajad. Kui õpilasel on mingi probleem, siis õpetaja aitab nagu inimene.”

„Me peame kooli sünnipäeva. Meil on Playback-show, kus laulame ja teeme kuulsusi järele – enamik klasse osaleb, see on keset koolipäeva.”

„Sõbrapäeva õhtul on sõbradisko.”

„Nõiapäeval minnakse keldrisse ja loetakse hämaras jutte ja tehakse nõiateed ja kõik väiksemad on nõiad!”

„Mulle meeldib, et kõik tunnevad üksteist ja ka suuremad ja väiksemad saavad hästi läbi.”

Aga mis võiks teie koolis teisiti olla?

Grete-Brigitte: „Ma olen õpilasesinduses ja meil on idee, et enne esimest tundi võiks neil õpilastel, kes kodus süüa ei jõua, olla võimalus hommikusööki saada. Võib-olla tuleb see järgmisest aastast.”

Mida te oma koolile soovite?

„Et kõik läheks hästi! Et ei oleks suuri probleeme ja oleks sama äge edasi nagu praegu!” vastavad tüdrukud läbisegi.

Kuidas näevad oma kooli õpetajad?

Õpetaja Riina Näkk on üle 30 aasta olnud algklassiõpetaja. „Meil on selline kool, et hommikul kohe tahad tööle tulla ja tuled rõõmuga!” räägib õpetaja Riina. „See hommikune naer, mis on õpetajate toas, hoiab sind kogu päeva positiivsena. Meil ei ole vanusevahet ega distantsi õpetajate ja juhtkonna ja teiste kooli töötajate vahel. Ja kõikidega arvestatakse – kui sa oled haige või sul on mure, ei ole sa kunagi sellega üksi.”

Õppealajuhataja Tea Laas, kas teil on tõesti uksed kõigile avatud, nagu konkursitöös kirjutasite? „See on meie enda jaoks nii tavaline,” naerab Tea Laas. „On tõesti, nii minu kui ka direktori kabineti uks on kogu aeg avatud. Õpetajad käivad, kui on mingi mure, aga mõnikord ka siis, kui on parasjagu vaba tund. Lapsed teavad, et oma murega võib alati tulla. Nad teavad ka seda, et kui nad on midagi rääkinud, ei lähe see jutt nende seinte vahelt välja.”

„Meie eesmärk on tõsta esile iga õpilast,” ütleb direktor Anu Köidam. Näiteks antakse igal aastal välja kooli kalender, kuhu kunstiõpetuse õpetajad panevad sisse laste toredad ja erilised tööd. „Tänavuses kalendris on iga kuu juures ühe lapse luuletus,” räägib Köidam. Koolimaja seintel on laste tehtud suured seinamaalingud, mis on taustaks tundides valminud piltidele ja joonistustele – iga laps on rõõmus, kui tema töö on teistele näha.

Mõistagi tunnustatakse tublisid õppijaid, olümpiaadidel osalejaid ja spordimehi. „Aga püüame igal veerandiaktusel märgata ja tunnustada kõiki lapsi, kes on midagi teinud. Näiteks eelmisel aastal ehitasid kolm kaheksanda klassi poissi kooliõuele rularambi ja vormistasid selle loovtööna. Tunnustasime neid toreda idee ja teostuse eest. Meil on eraldi oivikute tunnustamise üritus, kuhu on kutsutud ka tublide laste vanemad, vallavanem surub kõigil kätt.”

Mida teete siis, kui mõni pahandus juhtub? „Ikka on väänikuid ka,” möönab direktor, „aga meie kool on nii väike, et me märkame varakult, kui mõni mure tekib, ja saame sellega tegelda. Ma ei ole karistamise käskkirja välja andnud ei tea kui ammu. Räägime, ja see ongi ainus, mis aitab.”

Kuidas maalaps kooli jõuab? Direktor märgib, et Ilmatsalus elavad lapsed tulevad kooli jalgsi, aga on ka kaugemalt käijaid. „Seetõttu on meil kaks bussiringi, millega vallabussid lapsi veavad.” Mõnel päeval sõidavad bussid kolm korda: kell 13, 14 ja 15, sõltuvalt laste arvust ja huviringidest. Ilmatsalu koolis saavad algklassilapsed olla oma klassijuhataja juures kuni bussi tulekuni. Nii on õpetajatel süda rahul, sest nad teavad, kus nende õpilased on ja millega tegelevad. Kes tahab huviringis käia, on kuni bussi tulekuni seal. Sellega seoses pole sügisest alates Ilmatsalu koolis enam pikapäevarühma.

Mis kasu oli hea kooli konkursil osalemisest?

„Lühidalt öeldes, saime aru, mida tahame,” ütleb Anu Köidam rõõmsalt. Anu on erakordne koolijuht selle poolest, et ta on oma koolist välja kasvanud: kõigepealt õpilasest õpetajaks ja seejärel koolijuhiks. „Konkursitöö kirjutamine tuli väga õigel ajal: sügisel täitus mul direktoriametis neli aastat ja alles nüüd hakkan aru saama, mis koolis toimub ja mis on oluline,” lisab Köidam.

Konkursil osalemiseks kutsus direktor kokku töögrupi, kuhu kuulus kaheksa inimest. „Sel aastal küsisime nõu ka vanematelt, hoolekogult ja õpilastelt,” seletab Köidam. „ Hoolekogus arutasime, mis on meie kooli tugevused ja mida võiksime teistmoodi teha. Õpilastelt küsisime ka. Tegime viimasel koolipäeval ideelaada, andsime lastele paberi ja palusime paberi ühele poolele kirjutada, mis on koolis hästi, ja teisele, mida võiks veel paremini teha.” Anu Köidami sõnul oli konkursitöö kirjutamisest kasu ka seetõttu, et parasjagu oli sisehindamise aeg.

Tartus toimunud väärtuskasvatuse konverentsil ütles ettevõtja Toomas Tamsar, et oleks juba aeg üle saada hoiakust „õpetaja on püksata”. Ta pidas silmas seda, et koolist ja õpetajatööst kõneldes räägitakse peamiselt rahast, õigemini selle puudumisest. „See ei ole õpetajale väärikas kuvand,” nurises Tamsar. See selleks. Igatahes Ilmatsalus räägiti kooli väärtustest, lastest ja õpetajatest, ühistest ettevõtmistest ja tulevikuplaanidest.

„Sellises koolis tahaksin ma õppida,” mõtlesin koolimaja ust tasakesi kinni pannes.

Anu Köidam. FOTO: TIIA KÕNNUSSAAR

Et ei eksleks sihitult nagu siil udus

„Hea kooli” ja „Hea lasteaia” konkursid toimusid läinud aastal kolmandat korda. Uus konkurss kuulutatakse välja juba kevadel. Paberitööst kurnatud õpetaja või koolijuht võib nüüd ohata ja küsida: „Kust võtta aega konkursitöö kirjutamiseks? Ja üldse, milleks meile veel üks analüüs?!” Helen Toming, TÜ eetikakeskuse „Hea kooli” projektijuht mu provokatsioonile ei allu, vaid muigab: „Korraliku analüüsi kirjutamine, nii et sellest koolile ka kasu oleks, tahab harjutamist. Analüüsis pole tähtis mitte „mis”, vaid „miks” ja „kuidas”.”

No heakene küll, aga siiski. Koolidel on kohustus esitada koolipidajale sisehindamise aruanne, kas sellest analüüsist juba ei piisa?

Selgub, et ei piisa. Aruanne esitatakse ja võetakse teadmiseks, aga sinna see sageli ka jääb. „Kooliga seotud tahavad tagasisidet, aga kõik kurdavad, et ei saa – nii õpetajad, lapsevanemad kui direktorid,” märgib eetikakeskuse juhataja professor Margit Sutrop. Ilma adekvaatse peegelduseta võib aga juhtuda nii nagu nõukaaegses multifilmis „Siil udus”: sihitu ekslemine kulutab ülemäära jõudu ega ole sugugi inspireeriv.

„Konkursil osalejad saavad koolis tehtavale tööle toetavat tagasisidet koguni kahes voorus,” ütleb Sutrop. Kõrvalpilk on hea, see paneb sügavuti mõtlema nii oma kooli eesmärkide kui ka nende saavutamise teede üle. Nii on väiksem ka oht, et koolis võetakse ette ülemäära palju projekte ja koormatakse end üle.

TIIA KÕNNUSSAAR