Individualistid on sotsiaalselt aktiivsemad, kui võiks arvata
Individualistid on varem arvatust sotsiaalselt aktiivsemad ja suurema sotsiaalse kapitaliga, sedastab TÜ sotsioloogia ja sotsiaalpoliitika doktorant Mai Beilmann.
Juba 19. sajandil kardeti, et aina leviv individualism viib inimestevaheliste suhete nõrgenemiseni ja vähendab ühiskonna sidusust, kuid tegelikult see nii ei ole. Mai Beilmanni sõnul võibki olla keeruline mõista, kuidas individualistlikumad inimesed saavad sotsiaalsemad olla, sest palju oleneb sellest, kuidas määratletakse individualismi: „Tavaarusaama järgi on individualistlik inimene omakasupüüdlik ja mitte just kõige meeldivam tegelane. Individualism aga tähendab seda, et igaühel on õigus ise oma eesmärke seada, tegutseda ja valida. Kollektivism tõstab esiplaanile pigem rühma eesmärgid ja heaolu, suurendab grupivastutust. Väga lihtne on mõelda, et inimesed, kes seavad grupi harmoonia esiplaanile, on suhtlusaltimad ja loovad rohkem sotsiaalseid suhteid. Jäetakse aga arvesse võtmata, et nad teevad seda ainult oma rühmas.”
Varem on uuringutega palju tähelepanu pööratud individualismi ja sotsiaalse kapitali seostele ühiskonna tasandil, Mai Beilmann uurib koos juhendaja Anu Realoga aga üksikisiku tasandit. Oluline on meeles pidada, et iga inimene kannab mingil määral nii individualistlikke kui ka kollektivistlikke väärtusi ja tal võib olla üht rohkem kui teist.
Seosed sotsiaalse kapitali, individualismi ja kollektivismi vahel on indiviiditasandil mitmetahulisemad kui ühiskonnatasandil, mistõttu on teema ühtviisi põnev, aga ka väga keeruline, kinnitab Mai Beilmann: „Kollektivistlikud väärtused soodustavad usaldust kinnise rühma sees, samas individualism soodustab suhtlemist väljapoole oma lähikonda, aidates seega luua ühiskondlikku sidusust. Seesugune rühmale keskendumine võib tekitada ka onupojapoliitikat, sest eelistatakse n-ö omainimesi ja see ei soodusta rühmaüleseid suhteid.” Samas ei tähenda individualistlikud väärtused automaatselt seda, et inimesel on palju sotsiaalset kapitali. Tähtsamad sotsiaalse kapitali pidepunktid on näiteks sotsiaalne usaldus ehk usaldus ka nende inimeste vastu, kes jäävad lähiringkonnast välja. Oluline on ka võrgustik, ühelt poolt see, kui palju on inimesel enda lähiringis toetavaid suhteid, teisalt see, kui lai ja mitmekesine see ring üleüldse on, kellega suheldakse.
„Laiema võrgustikuga inimesed saavad rohkem teavet tööpakkumiste kohta, sest väga palju olulist teavet liigubki inimeselt inimesele. Paraku on leitud, et sotsiaalne kapital teenib palju paremini neid üksikisikuid, kes juba niigi hästi hakkama saavad, sest reeglina on sotsiaalset kapitali rohkem neil, kel on ka rohkem majanduslikku jm kapitali. Rohkema sotsiaalse kapitaliga inimesed on õnnelikumad, nad on tervemad ja leiavad kergemalt ka tööd.” Inimesele on olulised aga nii individualistlikud kui ka kollektivistlikud väärtused ja omadused, sest need soodustavad võrgustike teket ja inimeste ning rühmadega suhtlemist.
Kõrge sotsiaalse kapitaliga inimesed osalevad rohkem kodanikuühiskonna tegevuses ja sellistes ühiskondades on haridustulemused üldiselt paremad ning ka demokraatiatase kõrgem, kinnitab Mai Beilmann. Kui vaadata aga diktatuuride poole, siis lagundab seesugune valitsemisvorm sotsiaalset kapitali väga edukalt: „Näiteks on palju uuritud Nõukogude Liitu ja seda, kuidas nõukogude võimu all olnud riigid toibuvad sellest siiani. Nende inimeste sotsiaalseid võrgustikke lagundati ja seeläbi kadus ka inimestevaheline usaldus. Neid on varem sunnitud millestki osa võtma, organisatsioonidega liituma ja seetõttu nad ei taha seda enam teha.”
Eestis langes 1990. aastate alguses sotsiaalse usalduse tase, kuid 1990. aastate keskpaigast praeguseni on see jõudsalt kasvanud. Eesti on silmapaistev, sest kui võrrelda meie sotsiaalse usalduse taset teiste riikidega, siis Euroopa sotsiaaluuringu andmetel oleme üks usaldavamaid rahvaid Euroopas ja ka maailmas. „Euroopas on kõige usaldavamad riigid Rootsi, Taani, Soome, nende järel Holland, Island ja Šveits ning Eesti. Üldiselt on Nõukogude Liidu kogemusega Ida-Euroopa riigid usalduse astmikul tagapool koos Lõuna-Euroopa riikidega. Seega oleme ses osas meie oma n-ö eeskujuriikidele hästi järele jõudnud.”
Samas on inimeste osalus kodanikuühiskonna organisatsioonides Eestis madalam kui Skandinaavias ja Lääne-Euroopas. Ka on inimestevahelised suhtlusvõrgustikud väiksemad või ei suhelda omavahel nii palju. Seda võib aga selgitada sellega, et diktatuuris elanud inimesed ei tahagi ühingutes või kodanikuühiskonnaga seotud üritustel osaleda.
Küsimusele, kas uued tehnoloogilised vahendid ja nutiseaded ei tõuka meid seesuguse individualismi poole, mis meid üksteisest eraldama hakkaks, vastab doktorant Beilmann, et kindlasti muutub see, kuidas inimestevahelised suhted toimivad: „Mingil hetkel võib see hakata meie väärtusi mõjutama, samas ei tohiks väärtused teooria järgi väga kiiresti muutuda.”
Täispikkuses on artikkel ilmunud ajakirjas Universitas Tartuensis 1/2016.