Inglise keel – kes oskab, kes ei oska?
On üldlevinud arvamus, et eestlased oskavad võõrkeeli. Eriti hästi arvatakse meid oskavat inglise keelt, mis on jõuliselt tunginud igapäevasesse keelekasutusse ja põhjustanud ka koduvillase eesti-inglise segakeele Estinglish’i tekke. Värskeim tõestus selle kohta, et Eestis osatakse hästi inglise keelt, on EF EPI (English as Foreign language Proficiency Index) 2015. a raport (http://www.scribd.com/doc/289390476/EF-EPI-2015), mille järgi on Eesti maailma inglise keelt väga hästi oskavate riikide klubis, olles Rootsi, Hollandi, Taani, Norra, Soome, Sloveenia järel 7. kohal 70 riigi seas. Oleme rõõmsad, tubli saavutus! Tuju tõstab seegi, et ainsa haridusasutusena on raportis ära märgitud Tallinna ülikool oma tudengite võõrkeeleõpet toetava tegevusega. On oluline meeles pidada, et nimetatud raport koostatakse täiskasvanute internetipõhiste inglise keele paigutustestide tulemuste põhjal.
Kuidas on aga lood noorte inglise keele oskusega? Kõige esinduslikum statistika sellele küsimusele vastust otsides põhineb riigieksamitel, sest juba paar aastat on võõrkeele riigieksam kõigile gümnaasiumilõpetajatele kohustuslik, mistõttu on tegemist väga usaldusväärsel valimil põhinevate andmetega (vastav analüüs on kättesaadav SA Innove kodulehel, www.innove.ee). Kahjuks ei ole selle statistika järgi gümnaasiumilõpetajate tulemused nii head, nagu võiksime eespool toodud positiivsest näitest eeldada. Nimelt jääb tervelt viiendiku tulemus riikliku õppekavaga sätestatule alla: 2014. a 21% ja 2015. a 22% inglise keele riigieksami sooritanu tulemus ei küündinud nõutud minimaalse tasemeni, milleks on Euroopa keeleõppe raamdokumendi iseseisva keelekasutaja tase B1. Kui eeldada, et enamik õpilasi valib kohustuslikuks võõrkeele-eksamiks oma esimese võõrkeele (A-võõrkeel), siis tähendab see keskmiselt kolm inglise keele tundi nädalas kümne aasta jooksul. Kui sellises mahus õppe järel jääb viiendiku õpilaste tulemus ikka vaid algaja keeleoskaja tasemele, on midagi kusagil väga valesti.
Mida mõõdame?
Püüdes analüüsida, mis võiks olla sellise kehva tulemuse põhjus, tuleb esmalt vaadata, kas mõõtevahend, st inglise keele riigieksam ikka mõõdab seda, mida ta mõõtma peab. Siinkohal julgen võõrkeele testimise teooria ja praktikaga mõnevõrra kursis olevana väita, et inglise keele riigieksam on parimaid rahvusvahelisi testimispraktikaid järgides professionaalselt koostatud eksam, mille tulemusi võib pidada usaldusväärseteks. Kui tahta inglise keele riigieksamit siiski kritiseerida, on endiselt probleemiks eksami suuline osa, mille vabatahtlik salvestamine põhjustab hindamisel paratamatult teatud subjektiivsust, mis on aga pigem tõstab kui alandab eksamitulemusi.
Seega lähtume eeldusest, et statistika on õige ja viiendik inglise keele riigieksami sooritajatest ei ole oma õpingute jooksul jõudnud algaja keeleoskaja tasemest kaugemale. Selle tulemuse põhjused on mitmetahulised, alates õpilaste madalast õpimotivatsioonist kuni vajakajäämisteni õpetamises. Jättes siinkohal kõrvale õppijate eripära (alati on olnud üksikuid õpilasi, kelle õpimotivatsiooni ei suuda tõsta ka klassi ees tiritammi tegev õpetaja ükskõik milliste nüüdisaegsete metoodiliste võtetega!), keskendume õpetamisele.
Vastavalt riiklikule õppekavale, mille täitmist omakorda kontrollib riigieksam, peab võõrkeele õpetamine arendama õpilase suhtluspädevust, st suutlikkust ennast selgelt, asjakohaselt ja viisakalt väljendada, arvestades olukordi ja mõistes suhtluspartnereid ning suhtlemise turvalisust; ennast esitleda, oma seisukohti esitada ja põhjendada; lugeda ja eristada ning mõista teabe- ja tarbetekste ning ilukirjandust; kirjutada eri liiki tekste, kasutades korrektset viitamist, kohaseid keelevahendeid ja sobivat stiili; väärtustada õigekeelsust ja väljendusrikast keelt ning kokkuleppel põhinevat suhtlemisviisi.
On selge, et nõutavat suhtluspädevust ei saa arendada vaid „chalk, talk and textbook” (eesti „kriit, kõne, õpik”) meetodiga, mis eeldab õpiku kaanest kaaneni läbiõpetamist lootuses, et kõik, mida õpetaja tunnis õpetab, õpilased ka omandavad. Sellised naiivsed unelmad, kui inglise keele õpetajatel on neid üldse kunagi olnud, on loodetavasti jäänud eelmisesse sajandisse. Samas on uuringud näidanud, et Eesti inglise keele õpetajad on oma õppetegevuses üsna konservatiivsed ja eelistavad traditsioonilisi õpetamismeetodeid. Olukorras, kus viiendik inglise keele riigieksami sooritanud õpilastest jääb pärast aastatepikkust keelõpet vaid algaja keeleoskaja tasemele, on inglise keele õpetajatel ehk siiski põhjust endalt küsida, mida saaks paremini teha.