Kas internetis tegutseb deemon?

22. jaan. 2016 Meeli Parijõgi - Kas internetis tegutseb deemon? kommenteerimine on välja lülitatud

Margo Teder. FOTO: VAT Teater

Veebis peituva salapärase jõu üle arutlevad VAT Teatris 27. jaanuaril esietenduva noortelavastuse „Web demon” loojad dramaturg Mihkel Seeder ja lavastaja Margo Teder – mehed, kes on näinud nii neti helgemat kui ka tumedamat poolt.

Mihkel, olete päris jubeda loo kirjutanud.

MS: See on kirjanikuks olemise suurim rõõm, et saab paberil läbi elada asju, kuhu ise ei taha sattuda või mida ei julge teha. Mina kardan hirmsaid asju. Nüüd peavad teised selle läbi elama.

Web demonis” kaob noor tüdruk korraga internetis ära ning teda asub otsima vana kooli netipolitseinik.

MS: Detektiiv. Ta on minu vaimusilmas justkui mustvalgetest krimifilmidest välja astunud tüüp, kes istub suitsustes baarides ja kasutab tihti sama räpaseid meetodeid kui kurjategijad, et nad kinni püüda. Ta on mees, kes seikleb piiri peal.

Algidee tuli VAT Teatri töötoas ühelt Viimsi kooli 4. klassi tüdrukult, kelle nime kahjuks ei tea. Tegime kirjutamisharjutusi ning mõtlesime välja põnevaid lugusid, mis noori huvitaks. Me kõik teame kummitusi. Kummitusel on see häda, et ta on piiratud tavaliselt ühe hoonega. Aga nüüd ronis üks eriti tark kummitus internetti. See lõi nii Margol kui ka mul pirni peas põlema. Mingil määral ongi see lugu kummituslikust jõust või olendist, kes kuskil netis terendab.

Korraldasime ka üle-eestilise ideekonkursi kooliõpilaste seas teemal „Minu kohtumine netideemoniga”. Oli ootuspäraseid vastuseid, näiteks netideemon kui internetikiskja, pedofiil või raha välja petja, aga ta võis olla ka mütoloogiline olend või salasõber, kes mõistab sind ja kutsub endaga kaasa toredamasse, põnevamasse maailma … Mulle meeldis, et noored ei näinud sõnas „deemon” ainult negatiivset ja vaid reaalset inimest, vaid tekkis mõte, kas ka netis kui inimeste loodud keskkonnas võib olla mingi sõnulseletamatu vaimne pool või jõud.

Masinal on hing sees.

MT: Internetil tundub küll olevat. Kirjatöödest jäi mulle aga silma lugu, kus oli lepingu teema, Fausti teema. Tänapäeval sõlmivad vanemad lastega lepingu – võid olla internetis päevas näiteks kaks või kolm tundi. Seal oli vastupidine leping internetiga ehk veebideemoniga – kui sa oled 12 tundi internetist eemal, hakkavad hirmsad asjad juhtuma. Ja hakkasidki.

MS: See on metafoorne viis kirjeldamaks nähtust, mis ei levi enam ainult noorte, vaid ka minust vanemate seas: nutitelefon on käe külge kinni kasvanud. Aga selle pisikese aknakese kaudu olen ma ühenduses terve maailmaga. Kui mina avan ukse siitpoolt, siis ma ei tea …

Kui palju uksi avatakse teiselt poolt.

MS: Jah, me ei ole enam kunagi üksi. Ja märkamatult oleme sellest sõltuvuses. Seda kirjeldasid noored mitmel moel. Mõned kirjeldasid seda kui väga ohtlikku asja, sõltuvuse vormi, teised rääkisid, millised võimalused see annab – minu füüsiline keha on lumises ja külmas Eestis, aga mõte võib olla näiteks Puerto Rico rannas või Tokio kalaturul.

Mis noortega töötubades toimus?

MS: Tegime töötoa, kus tekitasime koos noortega nii-öelda simulaakrumi. Lõime internetifenomene, näiteks väikseid uudiseid ja pildikesi, mis muutuvad väga populaarseks ja jõuavad igale poole. Arutlesime, miks. Jagasime rolle: üks käitub internetis nagu targutaja, teine nagu tuntud internetitegelane troll, kolmas nagu kergeusklik … Noored suutsid nendes rollides luua 20–30 minutiga sadu kommentaare. Nägin, kui loomulik see nende jaoks on. Ja samas, kui tigedaks nad rollides üksteise suhtes muutusid. Pärast ütlesid paljud, et issand, ma ei tea, kust see tuli. Nagu deemon võttis meie üle võimust. See sidus meid järjest rohkem kuradilepingu ideega – kas tõesti väga kaua netis olles justkui kirjutatakse alla lepingule, mida pärast ei suuda enam ohjata.

Mihkel Seeder. FOTO: VAT

Mihkel Seeder. FOTO: VAT

Olen ka kommentaare lugedes mõelnud, mis deemon selle inimese sisse küll puges, et ta selliseks muutus.

MT: Päris elus kohates oleks ta ilmselt teistsugune.

MS: Siin on teemaks anonüümsus, mis on tähtis internetiarutluses üle maailma ja ka meie loos. Meil on üks keskkond nii-öelda tume veeb, dark web. See on krüpteeritud osa internetist. Inimesed, kes seal asju ajavad, on põhimõtteliselt anonüümsed ja neid pole võimalik tuvastada. Mitte nagu IP-aadressiga – võid küll Delfis anonüümse kommentaari kirjutada, aga kui sa ikka seal ähvardad pommi panna, siis on politsei sul väga kiiresti jälil. Väidetakse isegi, et dark web’is leiab aset umbes 90% kogu interneti aktiivsusest. Et Google suudab mõõta ainult 10 protsenti sellest, mis internetis toimub. See ehmatab mind. Ja miks nii väga otsitakse seda krüpteeritud osa? Tehakse midagi keelatut? Aga äkki on anonüümsusel siiski ka mingi muu oluline roll? Olgem ausad, dark web on eksisteerinud täpselt sama kaua kui tavaveeb.

Millises internetiosas pesitseb deemon?

MT: Veebideemoni panime elama loomulikult dark web’i.

MS: Oleme natuke tegelenud internetimütoloogia loomisega. Töötoad näitasid, et noored tulevad sellega väga hästi kaasa. Nädendit kirjutades kasutasin Tallinna 32. keskkooli teatriklassi noori ekspertgrupina, testisin nende peal oma mõtteid. Eks nad vahel vaatasid mind kahtleva pilguga, aga nii-öelda mütoloogia oli neile vastuvõetav.

Ühel tütarlapsel oli väga lahe ideekonkursi töö, kus ta kirjeldas nelja sõpra. Loo lõpus sai aru, et need olid neli sotsiaalmeedia keskkonda: Facebook, Twitter, Instagram ja Google.

Mismoodi ta neid kirjeldas?

MS: Nartsissistlik meesterahvast sõber, kellele meeldis kohutavalt ennast pildistada, endast rääkida. Ta oli pealiskaudne, ei viitsinud süveneda, vaid lendas kohe asjadele peale. See oli härra Instagram. Twitter kasutas ainult lühilauseid, rääkis mokaotsast, aga kui midagi ütles, oli see enamasti lööv ja läbimõeldud. Facebookil oli hästi palju sõpru, Google teadis kõike. Ma alguses ei saanud arugi, et need pole reaalsed tegelased.

Internetis on palju videosid, kuidas mõnel poisil paneb vanem strateegia­mängu konto kinni. Nad kaotavad täiesti mõistuse, sest kogu elu oli seal.

MT: See oli ju nende tohutu töö, nad olid aastaid ehitanud. Kas selles mängus saab ka kogu töö ära hävitada? See oleks kohutav.

MS: Saab. Aeg-ajalt juhtub, et tungitakse kontodele ja tehakse koletuid asju. Üks asi on arvutimängudes, aga teine tööasjades. Mul on sõber, kelle firma kasutab Dropboxi. Ühel hetkel keegi enam sisse ei pääse. Tuleb kiri, et kui soovite, et me uuesti avaksime, makske. See on väljapressimine.

Kuidas see jama lõppes?

MS: Neil oli õnneks kogu informatsioon talletatud. Aga neid lugusid on järjest. Vaat kuidas kasutatakse ära, et kogu materiaalne maailm on viidud virtuaalmaailma. See ei ole ainult mänguhullude või eluheidikute paik. Seal hoitakse suure firma kõiki olulisi materjale, meie isikuandmeid. Ja kel on oskusi, võib nendega pahandust teha. Ka meie mängime natuke sellega, kas see oli inimene või mingi muu jõud, kes pättusi tegi.

Mulle meeldis kirjutada krimkat. Minu jaoks oli see detektiivilugu, aga noored hakkasid tüdruku vastu huvi tundma: kes see tüdruk on, keda nad otsivad?

MT: Selle vastu hakkas ka lavastaja huvi tundma.

MS: Siis sain aru, et tüdrukule tuleb rohkem tähelepanu pöörata.

Kes see tüdruk siis on?

MT: Ta on tavaline teismeline tüdruk, kes tunneb, et teda on reedetud. Ja kui sa oled 14-aastane, siis need emotsioonid … Tüdruk kadus iseenda kodust arvuti eest.

Kui uudiseid vaadata, siis millegipärast 14–15-aastased kipuvadki kaduma. Ses mõttes ei tee me midagi originaalset.

MS: Meile räägitakse, kuidas igast liigutusest jääb jälg, ja samal ajal inimene haihtub. Kas keegi jätab midagi ütlemata? Dark web’is on palju kõhedust tekitavaid asju. See on teema, mis meeldib poistele rohkem, aga meie saadame sinna tüdruku. Arvan, et see saab olema põnev.

Loodan, et meie lugu mõjub kõige paremas mõttes provokatsioonina. Et hakatakse rohkem sellest teemast rääkima, rohkem märkama. Me ei anna üheseid vastuseid, vaid jätame mõlemad otsad lahti. Näiteks kas „paha poiss” dark web tohib eksisteerida?

MT: Või kas anonüümsus on vajalik? Ühtpidi võib seal olla narko­pesa, aga teisest küljest tahaks võib-olla vahel privaatsust.

MS: Tahaks selle teemaga tegeleda ka edaspidi, töötubades või kohtumistel, teemat edasi arendada ja rääkida asjadest spetsiifilisemalt.

Kas teil on juhtunud internetti kasutades midagi ebameeldivat?

MS: Minu jaoks on netis kõige ohtlikumad esiteks kohad, kus näeb suures koguses inimeste kõige sügavamaid fantaasiaid või sundmõtteid. Seal palju liikudes tekkib väärarusaam, et inimesed ongi selles suunas teel. Teiseks kohad, kus tehakse ekstremistlikku propagandat.

Ühtpidi olen tohutult uudishimulik ja teistpidi fenomenaalne argpüks. Püüan olla ettevaatlik, aga näen alatihti lugusid, kus on koledasti kõrvetada saadud: finantsiliselt, moraalselt, sotsiaalselt, psühholoogiliselt …

MT: Kas sina hoiad ikka teipi kaamera peal?

MS: Mina ei hoia, kaasa hoiab. Aga on öeldud, et sellest pole kasu, sest mikrofoni saab ikka tööle panna.

MT: Mikrofon pole nii hull.

MS: Ikka kuuldakse juttu. Ütled, et minu PIN-koodi number on …

MT: Et vanem inimene trükib oma pangakoode kõva häälega?

MS: Võimalik.

Kuidas end veebideemonist säästa?

MT: Hoolimata sellest, et oleme mütoloogilise loo teinud, peab reaalis hakkama saama ning eristama reaali virtuaalist. Internet pole põgenemistee reaalsusest, vaid kasutamiseks mõeldud.

MS: Midagi pole teha, nett on väga külgetõmbav. Aga kui sa lapsevanemana ainult ei keela, vaid lähed lapsega netti kaasa ja vaatate koos, siis äkki on nii võimalik rohkem saavutada?

Platform Shift +

Lavastus „Web demon” valmib Platform Shift+ projekti raames. Tegu on rahvusvahelise teatriprojektiga, kus osaleb üle kümne teatri kogu Euroopast. Eesmärk on luua tähenduslikku ja head näitekirjandust noorele vaatajale vanuses 14+. Sel korral on projekti keskne teema ­internet.