Kool päästis mõisahoone
Raamat „Mõisast kooliks. Eesti mõisakoolide teejuht“ püüab anda ülevaate mõisakoolide ajaloost kuni tänase päeva tegemisteni.
Raamat on Eesti arhitektuurimuuseumi projekti „Tegus ja nägus mõisakool“ üks tulemustest. Tegu on Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) ja kultuuriministeeriumi toetatud projektiga, mille eesmärk oli Eesti mõisakoolide identiteedi ja koostöö tugevdamine ning mitmekülgne teavitustegevus.
Mõtestasime mõisakooli olemuse eri aspekte ning viisime ellu hulga põnevaid alaprojekte ja sündmusi, sh koolitusi, õppepäevi, koolidega koostöös valmisid mõisakoolide visuaalne identiteet, õppematerjalid, näitus ja raamat. Õige pea käivitub uus kodulehekülg, mis peaks peale mõisakoolide pakkuma huvi ka kõigile mõisahuvilistele. 1919. aasta maareformi tulemusel tekkinud mõisakoolide väärtus avaldub mitmes plaanis. Noore Eesti Vabariigi rahvakoolide olukord paranes mõisahoonete jagamisega valdadele hüppeliselt – koolilapsed pääsesid madalatest majadest õppima valgusküllastesse häärberitesse. Ligi 300 mõisahoones tegutsenud haridusasutustest on täna alles ca 69. Need on erilised kohad, kus ajalooline keskkond ei välista sugugi kaasaegseid õpitingimusi, kuid mille teadlik väärtustamine ja mõtestamine aitab muuta eriliseks nii koolikogemuse kui ka õppetegevuse sisu. Koostöös mõisakoolide õpetajatega kogusime ideid ja kogemusi, kuidas kasutada mõisa ja selle keskkonda õppematerjalina eri ainetes ja ainetevahelises lõimingus, mille tulemusena valmis õppematerjal „Mõis kui ammendamatu inspiratsiooniallikas“ (koostajad Elle Lepik, Jane Remm). Õppematerjal on kasutatav igas koolis ja igas ainevaldkonnas ning vabalt kättesaadav Koolielu portaalis.
Lisaks unikaalsele õpikeskkonnale on mõisakoolid ka kultuuripärandi hoidjad − kui mõisas säilis kool, säilis ka mõis ise. Kui esialgu kruviti korvpallirõngas saali ja krohviti seinad üle, et sakste eluruumid helgeiks ja asjalikeks õpperuumideks muuta, siis tihti just tänu paksule krohvikihile maalingud seal all säilisid ja ootasid ära ajastu, mil neid taas väärtuslikuks pidama hakati. Tänu mõisakoolide riiklikule ja EMP toetusprogrammile, aga ka paljudele mõisakoole haldavatele valdadele on suur hulk mõisamaalinguid taas avatud ja hooneid tundlikult restaureeritud.
Kolmas oluline väärtus, mida mõisakoolid toetavad, puudutab elu maal üldisemalt. Mõis on tihti piirkonna suurim hoone, mis koos kõrvalhoonetega mahutab endas peale kooli ka kohalikku raamatukogu, muuseumit, käsitöökoda, tantsusaali ja postkontorit. Mõisakool on piirkonna süda ja on selge, et kui kaob kool, satub ohtu ka piirkonna elujõud. Koolitusel „Mõisakoolide arendamine avatud külastuskeskusteks“, millest võttis osa enam kui pool mõisakoolidest ja üle 100 inimese, mõtisklesid mõisakooliga seotud võtmeisikud just nendel teemadel − tehti arenguplaane ja arutati, kuidas pakkuda kooli kõrval lisaväärtust nii kohalikule kui ka külalisele kaugemalt.
Raamat „Mõisast kooliks. Eesti mõisakoolide teejuht“ on jätk näitusele Rotermanni soolalaos 2015. aasta suvel. Raamat võtab kokku kõik need loetletud aspektid ja püüab anda ülevaate mõisakoolide ajaloost kuni tänase päeva tegemisteni. Artiklite kogumikus mõtestavad koolimõisate lugu ja olemust lahti arhitektuuriajaloolane Sandra Mälk, muinsuskaitsja ja EMP mõisakoolide programmi koordinaator Riin Alatalu, kunstiajaloolane ja mõisauurija Ants Hein, Ruila koolijuht Tiia Rosenberg, luuletaja, lastekirjanik ja mõisakooli vilistlane Leelo Tungal ning Tõstamaa keskkooli õpilane Teele Tõnisson, kes võitis arhitektuurimuuseumi korraldatud jutuvõistluse „Minu mõisakool“.
Raamatu teise osa, mõisakoolide teejuhi eesmärk on tutvustada kõiki neid haridusasutusi, mis endistes baltisakslaste elumajades tänaseni tegutsevad ja tõestavad, et elujõuline on see kultuuripärand, mida kasutatakse. Sellega soovime ühtlasi meelitada lugejat, raamat kaenlas, Eestimaa pärandiradadele.