Loetelud: nauding lugeda ja kirjutada
Mäletan, et kui vaatasin lapsena Joachim Knauthi näidendil põhinevat lavastust „Kuidas kuningas Kuu peale kippus”, vaimustas mind kõige rohkem Peeter Volkonski laul „Tisleri kastitorn” Aare Laanemetsa esituses. See sisaldas loetelu kastidest, mida plaaniti kasutada Kuuni ulatuva keerdtrepi ehitamiseks: „Postikastid, pommikastid, / pommikastid, kommikastid, / saapakastid, seebikastid, / seebikastid, beebikastid,” ja nõnda edasi.
Mäletan, et mõni aeg hiljem joovastusin samatähenduslike sõnade loeteludest Karel Čapeki „Üheksas muinasjutus”. Seeasemel et nimetada kedagi lihtsalt rumalaks, kirjutas tema „rumal, loll, narr, juhmakas, tobu, tola, tölplane, saabas, puupea, pastel, tohmakas, totter ja käpard, see ogar, pöörane, hull, nupust nihestunud ja puuga pähe saanud, juhm, jahupea, tohman, sõge, totakas, tolvan ja opakas, see napakas, arutu, taipamatu, nürimeelne, arulage ja vaimust tagasi”. Siis, veel hiljem tulid ohjeldamatud loetelud Rabelais’ loomingus.
Mäletan ka, et poisikesena valdas mind asjade kogumise tuhin. Ma kollektsioneerisin marke, münte, postkaarte, raamatuid, järjehoidjaid, kive ja taimi, tundes rõõmu selle kõige lõputust korrastamisest ja ümberkorrastamisest. Niisiis, nagu näete, olin juba lapsest peast väga kiindunud kõikvõimalikesse loeteludesse – sest ka kollektsioonid pole midagi muud kui esemete käega katsutavad loetelud – ja ümbritsesin end nendega samamoodi, nagu John Fowlesi Frederick Clegg ümbritses end liblikatega (lühikest aega kogusin ka neid) ja Mozarti don Giovanni naistega (ei, neid ma ei kogunud).
Enamik minu ainelisi loetelusid tolmub nüüd maakodu pööningul, aga kirjanduslike loetelude vastu tunnen senini aktiivset huvi. Pole juhus, et ka seesinane artikkel on alanud loeteluga: loeteluga loeteludest, mis mulle lapsepõlvest eredalt meelde on jäänud. Ühtlasi usun, et loeteludel on – ka lastekirjanduses – täita mitu olulist funktsiooni.
Üks neist funktsioonidest on kirjeldada kirjeldamatut, osutada objektide suurele, vahel lausa lõpmatule hulgale, tekitada „jätkuvuse peadpööritav efekt”, nagu ütleb Umberto Eco oma essees „Minu loetelud”. Võtame Volkonski kastiloetelu; selle eesmärk pole ju täpselt sedastada, kui palju ja mis sorti kaste Kuuni küündiva torni püstitamiseks vaja on, vaid näidata, et eesmärgi täitmiseks kulub hoomamatu hulk igat masti kaste.
Sama ülesannet täidab maiuste loetelu David Walliamsi „Hirmus õudses hambaarstis”: „Nähtavale tuli tohutu kuhi värvikirevaid maiustusi. Seal oli šokolaadi ja šokolaadi ja veel rohkem šokolaadi. Iiriseid ja marmelaadikomme. Lutsukomme ja närimiskomme. Puuviljakomme ja piparmündikomme. Suus sulavaid komme. Krõmpsuvaid komme. Kihisevaid komme. Plahvatavaid komme.” Sellegi loetelu eesmärk ei ole objekte ammendavalt üles lugeda, näidates, millised maiustused olid esindatud ja millised mitte, vaid luua üldine kujutluspilt maiusasjade paljususest, külluslikkusest.
Üks kirjanduslike loetelude funktsioone on ka mingi omaduse või tunnuse võimendamine. Just sellest sihist on kantud Čapeki kuhjumid. Ennistise näite puhul on selge, et samatähenduslike sõnade pealtnäha ebaratsionaalse loeteluga on tahetud öelda, et keegi pole mitte lihtsalt rumal, vaid ikka eriliselt, väga-väga rumal. Mäletan, et mõtlesin lapsena, kui ammendav, kui ära- ja paikapanev selline loetelu on, saades ühtlasi aru, et mina ja mu vend, pöördudes teineteise poole lihtlabase ja selgelt ebapiisava atribuudiga „lollakas”, oleme Čapeki tegelaskujudega võrreldes alles sõimamise embrüonaalses faasis. Kuid sõimusõnade kumulatsioon võib osutada ka karakteri kontrollimatule loomusele (tuletagem meelde kapten Haddocki kuulsaid raevusööste „Tintini” koomiksites).
Oluline on kirjanduslike loetelude korrastav funktsioon. Siin ühtib nende eesmärk praktiliste loetelude (sisseostude nimekiri, telefonikataloog) omaga: anda millestki lihtsalt parem ülevaade, aidata midagi paremini meeles pidada, pakkudes korrastavat süsteemi. Tavaliselt on sellised loetelud meelespidamise lihtsustamiseks paberile talletatud. Ent meenutagem õpetlikku juhtumit „Bullerby lastest”: Liisa ja Anna ei viitsi oma ostude loetelu üles kirjutada ning unustavad esimesel korral pärmi, teisel kampriõli, kolmandal suhkru ja neljandal tähtsaima – jupi kõige paremat suitsuvorsti, kuigi nad sellest terve poetee laulnud on.
Nõnda, kirjandusteostes leiduvate praktiliste loetelude ja nendega seotud õpetlike juhtumite kaudu, valmistub laps eluks argises maailmas, mida teatavasti lausa lämmatavad igat laadi praktilised loetelud: lisaks ostunimekirjadele ja telefonikataloogidele näiteks telekavad, tunniplaanid, restoranimenüüd, sõnaraamatud, CV-d ja nekroloogid; kaks viimast on põhimõtteliselt ju inimese elu saavutuste ja kõrghetkede loetelud.
Ja viimaks tähtsaim: loetlemisest ja loeteludest, olgu nende lugeja või kirjutajana, saadav nauding. See nauding võib olla seotud huumoriga, sest paljud kirjanduslikud loetelud on oma ootamatuses, kohatuses ja absurdsuses kohutavalt naljakad. Võtame juba tuttava kastiloetelu, mis annab justkui mõista, et peale kommide ja seebi saab kastidesse paigutada beebisid (mispuhul peaksid kastid mõistagi helikindlad olema). Või siis Valekilpkonna õppeainete loetelu raamatus „Alice Imedemaal”: sugemine, vana ja uus pajalugu, reograafia, kringliskeel, sõimlemine, musuõpetus, ilupugemine, rehkenduse neli tehet ehk kiitmine, nahutamine, jorutamine ja pragamine ja nõnda edasi. Siin põhineb nali keelemängul, tavanimetuste moonutamisel nii, et need saavad uue, konteksti arvestades jabura tähenduse.
Kuid loeteludest saadav nauding võib olla ka puhtalt esteetiline, johtudes rütmi, see tähendab vormi või sisu või mõlema kordumise ilust – või siis pelgalt üksteisele järgnevate sõnade hüpnootilisest kõlast, nagu täheldab Eco, resümeerides napilt, kuid kaunilt: loetelud, see on nauding lugeda ja kirjutada.