Lugemise jagatud mõnu
Kurta selle üle, kuidas praegune aeg lugemist ei soosi, on muutunud vaat et klišeeks. Tuntakse muret, et laste lugemishuvi aina väheneb, sihtgrupp kaob üha enamate helendavate ekraanide rüppe. Päris palju on täiskasvanuid, kes tunnistavad, et neil pole lihtsalt lugemiseks aega. Hullem veel, paljudes tänapäeva kodudes ei leidugi raamatuid. Niisiis oleks lugemisest saanud justkui intellektuaalse eliidi eksklusiivne meelelahutus. Säärases olukorras on õpetajate missioon laste lugema ärgitamisel suurem kui eales varem. Mida aga pealtnäha lootusetutes oludes teha?
Lood teadvuse kujundajana
Viimasel ajal on kirjandusteaduses hakatud tähelepanu pöörama sellele, kuidas kirjandus mõjutab inimese teadvust, ning avastatud, et ilukirjandusel on mõtlemise kujundamisel seni arvatust märksa olulisem roll. Lugude kaudu mõtestame või koguni konstrueerime meid ümbritsevat maailma. Kujutades lugude kaudu ette asju, isikuid ja kohti, mida me omal nahal pole kogenud, areneb kujutlusvõime.
Neuroteadustes ja filosoofias kasutatakse mõistet theory of mind, eesti keeli vaimu- või teadvusteooria. Seda on nimetatud ka mõtetelugemiseks ehk ettekujutuseks sellest, mida teised inimesed võiksid mõelda, arvata ja teada, ning et need mõtted, arusaamad ja teadmised erinevad mõnevõrra meie endi omadest. Sellistel oletustel põhineb kogu inimestevaheline sotsiaalne suhtlus ning see on seotud empaatiavõimega. Paljuski tänu kirjandusele õpime ennast teiste inimeste olukorda panema, aga ka kogema, et meie oletused kaasinimeste peas toimuva kohta võivad mõnikord osutuda ekslikuks. Seejuures tasub tähele panna, et ka paljukirutud nutiseadmed jutustavad lugusid, suhtlus sotsiaalmeedias võib aidata kaasa lapse eneseväljendusoskusele jms. Siiski on just kirjasõnal ning raamatute lugemisel täita täiesti eriline ja asendamatu kognitiivne roll. Lugedes saab detailidesse süveneda, lehekülgi tagasi lapata ja mõne koha üle lugeda. Samuti on lugeja pähe tekkivad kujutluspildid sügavalt individuaalsed erinevalt näiteks filmides nähtavast. Üks mu lastest sõnastas kunagi lugejaks saamise erilise kogemuse: järsku ma ei lugenudki enam tähti ja sõnu, vaid mu silme ette tekkis pilt, ja ma sain selle maailma sisse sukelduda. Kirjandusteoreetikute sõnul tuleb tõsiselt võtta ka käibetõde, et raamatust võib lugeja leida vastuseid oma probleemidele, lohutust, samastumist tegelastega.
Kooslugemine kui võti
Väidetavalt saavad kirglikud lugejad neist lastest, kelle vanemad palju loevad. Miks? Küllap on kõik omal nahal kogenud, kui raske on segada inimest, kes loeb parajasti põnevat raamatut. Proovige vaid tema käest midagi küsida või paluda, halvemal juhul ei pane ta küsijat tähelegi. Laps, kes peab oma vanema tähelepanu võitmiseks teda sõna otseses mõttes raamatu tagant ära sikutama, mõistab, et järelikult peab raamatus olema midagi väga erilist. Lugemismõnu on nakkav. See on kaasasündinud inimlik janu lugude järele.
Lugejaks saamisega kaasnevad muud olulised meetmed, nagu lapsele unejutu lugemine, üheskoos pildiraamatu sirvimine, lugemaõppimise soodustamine (aga mitte lugema dresseerimine – see ei tekita ju vähimatki lugemismõnu!). Mehaaniline tähtede kokku veerimine ei aita kaasa funktsionaalse lugemise tekkele.
Heakene küll, kooli jõuab aga hulganisti lapsi, kellel pole seni lugemisõnne ega -eeskuju olnud.
Siiski saab õpetaja olla innustajaks, kas või rääkides säravi silmi mõnest hiljuti loetud raamatust. Jällegi: isiklik vaimustus tõmbab kaasa. Õnneks on eesti lastekirjanduses praegu head ajad, ilmub palju põnevat, intrigeerivat ning ajakohast, mida lastega käsitleda.
Koolilugemise väljakutsed
Olen aru saanud, et lugemiskontrollid on jätkuvalt koolides populaarsed, nähtavasti selle tõttu, et see on õpetaja jaoks kõige hõlpsam viis kindlaks teha, kas raamat on ikka korralikult läbi loetud. Ent kindlasti ei tohiks see olla peamiseks kirjanduse käsitlemise viisiks. Toon näite elust enesest. Üks teine mu laps avastas kord, et järgmisel päeval toimub lugemiskontroll teosele, mida ta oli unustanud kätte võtta. Kodus seda polnud, raamatukogud aga kaugel. Mis siis ikka, laps guugeldas, leidis lugemiskontrolli valikvastustega testi ning luges selle hoolega läbi. Koolist naasis ta viiega, kuna õpetaja oligi üks ühele sama testivarianti kasutanud. Mida mu laps sellest juhtumist ikkagi õppis?
Laias laastus: kui matemaatikas on oluline, et õpilane on omandanud teatavad lahenduskäigud, võõrkeeles uued sõnad ja grammatikavormid, loodusainetes mõne mõiste või kontseptsiooni, siis mis on tähtis kirjanduse puhul? Kas raamatu lugemise mõte on, et lugeja teaks ning mäletaks, mis värvi olid Sipsiku juuksed või mitmendaks sünnipäevaks Sipsik Anule kingiti? Või on asi milleski muus? Näiteks miks tahtis vend Mart Anule isetehtud nuku kinkida? Või miks Anu oma kalli Sipsikuga mõnikord ikkagi hoolimatult käitus? Või kuidas ülepea mõista seda, et nukk raamatulehekülgedel kõneleb?
Sellistele küsimustele ei ole ega saagi olla ühte õiget vastust, kuid iga lugeja saab neid ise enda jaoks leida. Mõned raamatud meeldivad ühele, teise jätavad täiesti külmaks. Sageli võib mingi raamat lapsena üldse mitte huvi pakkuda, aastaid hiljem võib selle aga suureks üllatuseks enda jaoks avastada.
Eks olegi õpetajate ees suur loominguline väljakutse, kuidas lugemismõnu kaudu lapsi intellektuaalselt arendada. Saab teha rühmatöid, panna loetud teoste teemadel pilte või koomikseid joonistama, lavastada lühinäidend. Miks mitte filmida nutitelefoniga raamatu reklaamklipp? Kindlasti on veel hulganisti põnevaid viise raamatute ümber arutelu tekitada. Et aega pole? Kui kooliprogramm on üles ehitatud nõnda, et selles pole ette nähtud aega arendada õpilaste loovust, kriitilist mõtlemist ega intellektuaalset laadi naudinguid, on midagi väga korrast ära. Soovin õpetajatele kirglikke kohtumisi nii vanade kui ka uute lemmikraamatutega ning vaimustust, mida õpilastega jagada.