Meie unustamatu näitering

Tallinna 10. keskkoolis, praeguses Nõmme gümnaasiumis on näitering olnud tugev traditsioon läbi aegade. Kõigist seal osalenutest ei saanud näitlejaid, aga kõik võtsid kooli näiteringist midagi kaasa. See oli omamoodi väärtuskasvatus.

Ajalugu legendides

Minu keskkooliaastatel (1962–1965) meenutati legendina, et 1946. a märtsis oli lavastatud õpilaste omaloominguline operett, kolme vaatusega „Odysseus”. Selle libreto autorid olid Vidrik Kivilo ja Kulno Süvalep, muusika autor Eino Tamberg, lavastajaks vist Marta Sillaots. Seda etendati ainult üks kord. Kuigi esietendus olnud väga menukas, ei pidanud haridusosakond ja parteikomitee nõukogude ajale vastavaks opereti sisu: sügavasti magama jäänud õpilase unenägu, milles Odysseus (Vidrik Kivilo) sattus koos sõbra Lysipposega (Eino Tamberg) 1950. aastate oludesse, mille kombetuses ta pettus ja kust põgenes pärast mitut seiklust kodumaale. Osaliste nimekirjas oli ka Erast Parmasto.

Minu mälestused 10. keskkooli näitemängudest algavad 1960. aastast, mil loodi pioneeride teater, mille esimest lavastust – teaduse ja tehnika arengule pühendatud malevakoondust – „Õhulaeval Lõbus 114” käisin vaatamas külalisena naaberkoolist. Lastelehes Säde kirjutasin siis: „Koondusel alustasime lendu Kuule õhulaeval „Lõbus 114”. Meie, kes olime laeva reisijad, pääsesime õhulaeva libedat treppi mööda. See valmistas palju lõbu /- – – / ja muutusime ise kosmonautideks. Teel nägime tähtede elanikke, kuulasime nende väikest kontserti, külastasime tähelagendikku ja kasvatasime ümber ühe reisija – lohaka ja valeliku Rüpeskäteste.”

See oli tollase koolipoisi Ingo Normeti esimene lavastus, lapsevanemate Tamara Vindi ja Ellen Tõkke kaasabil. Ingo jäigi hulgaks ajaks pioneeride teatri eestvedajaks. Suuremate näiteringiga tegeles põhiliselt Tamara Vint. Ta tegi seda imetlusväärse pühendumusega. Tal oli ju kolm last, Tõnis, Toomas ja Maara, seetõttu oskas ta õpilastega hästi suhelda ja neid igati innustada.

Kauaaegne kirjandusõpetaja Helju Viires käis aastatel 1961–1964 koos Tamara Vindiga täienduskursusel draamateatris. Seal õpetati siis paljut kooli näiteringiga seoses, nemad olid režissuuriosakonnas. Aga selletagi võis Vinti kutseliseks näitejuhiks pidada, sest ta õppis sõja eel teatrikoolis.

Viires mäletas, et 1965. a tähistati Eduard Vilde 100. sünniaastapäeva ja õpetajate näitering õppis ära „Pisuhänna”, mis sobis hästi kui väheste osalistega salongitükk. Kokku andsid õpetajad neli etendust koolis, õpetajate majas ja Juuru kultuurimajas.

Viires meenutas ka õpilaste esitatud Martti Larni „Neljandat selgroolüli”, mille stsenaariumi ta tegi. „Larnil oli palju otsest kõnet, päris hea oli teha. Väga vägev neljatunnine etendus tuli. Pahandust oli sellega ka. Vaatamas käis ju palju Nõmme elanikke. Ühe ususeltsi liikmed panid pahaks piiblirevüüd, kus kuus-seitse tüdrukut kankaani tantsisid, piibel käes. Haridusosakonda esitati kaebus, mis õnneks tasapisi sumbus.”

„Neljandat selgroolüli” mäletan nõmmekast pealtvaatajana minagi. See särtsakas näitemäng oli sõna parimas mõttes päris teater. Peaosa mängis Harry Gustavson, kes on mulle meelde jäänud ka andeka etlejana. Harryst saigi kutseline näitleja, kuid ta jäi põhiliselt sirmi taha riiklikus nukuteatris, kus ta palju aastaid töötas.

Tiina (Eneken Aksel (Priks)) ja
Margus (Peeter Tulviste) „Libahundis”. FOTO: ENEKEN AKSELI ERAKOGU

Mälupildid proovist ja lavalaudadelt

Kui ma juba ise 10. keskkooli läksin, sai minust selle vahva näiteringi liige. Mäletan, et ühes proovis istusin taluteenijana klaverikaanel, klaveri kõrval noris sulasepoiss Peeter Tulviste lakka ehalepääsu. Pidime olema tõsised, mõtlema välja dialoogi ja mängima oma stseenikest nii, et kõik pealtvaatajad naeraksid.

Mari Lill-Tamm oli niisugustes proovides andekas improviseerija. Eriti on ta mul meeles seoses Moliere’i „Naiste kooli” etendustega. Tal oli vanatüdruku osa, milles ma teda dubleerisin. Et tal aga hea mänguisu oli, siis ei tulnudki mul dublandina lavale astuda. Olin sellega väga rahul, sest mulle ei meeldinud vanatüdruku suus mustaks tehtud hambad. Tundusin endale niimoodi väga inetuna, aga Marit grimm ei häirinud – tema nautis mängu ilu.

Koos Arvo Pillega olime peaosades Ludvik Aškenazy raamatu põhjal tehtud näidendis „Armunud kastis”. Tüdrukuke-memmeke ja poisike-taadike tegutsesid suure osa lavaloleku ajast kastis, aga ümberringi kees värvikas elu. „Armunuid kastis” mängisime vist paar-kolm korda.

Eneken Aksel (Priks) mängis Tamara Vindi käe all Tiinat Kitzbergi „Libahundis”. Ta oli selles rollis kaunis ja lennukas. Marguse rollis oli Peeter Tulviste. Pärast teatrikooli lõpetamist Moskvas Vahtangovi teatri juures esines Eneken meie draamateatri laval, filmides, reklaamiklubis.

Andekas oli Jüri Niin, kes hiljem mõnda aega oli Viljandi Ugalas. Ingo Normetist on saanud kuulus lavastaja ja näitlejate õppejõud, Olav Neuland oli filmimees. Insener ja orienteerumissportlane Uku Annus, kes minu mäletamist mööda oli kooliajal peaosas Mati Undi „Hüvasti, kollane kass!” etenduses, rääkis näiteringi kohta: „Et leida end rollis, pidime kasutama mitmesuguseid teid. Otsisime mõnikord tüdimuseni. Igapäevastes tegemistes ja võistlustel on kunagi omandatud tööoskusest rohkesti kasu. Ja veel: klassis, tunnis polnud kunagi sellist mahvi peal. Tegid, mis tegid, kolme ikka said. Aga näiteringis midagi kehvasti teha käis au pihta, sest see oli esinemine avalikkuse ees.”

1964. a oli Juhan Liivi 100. sünniaastapäev. Näiteringi tüdrukud esitasid Tamara Vindi eestvõttel Nõmme rahvale tema luulepõimiku nii koolisaalis kui ka Tähe tänava kõlakojas. See oli esinejatele suur elamus, luuletused on senini peas.

Ilus tava oli koolisaalis vana-aastaõhtul näiteringiga koos olla, pidu pidada (laua ja tantsuga ning omatehtud etüüdidega), uusaasta hakul aga vaadata, kuidas koolionu Jaanus püssist rakette taeva poole laskis.

„Neljanda selgroolüli” lavastuses mängisid kaasa ka Toomas Vint ja Peep Annus. FOTO: TOOMAS VINDI ERAKOGU

Näitering kasvatab mitut moodi

1972. aastal, kui Tamara Vint töötas ENSV teaduste akadeemia majanduse instituudi vanemlaborandina, tegin temaga kunagisest näiteringi juhendamisest pikema intervjuu. Ta meenutas, et hakkas õpilasi juhendama siis, kui ta vanem poeg kooli läks. Esialgu ainult üht klassi, edasi juba kõiki klasse nende tegemistes, alates esimeste klasside õpilaste kooliperre vastuvõtmisest ning lõpetades abiturientide viimase koolikellaga. Seda tööd tegi ta aastate vältel niihästi Tallinna 10. kui ka 22. keskkoolis, olles veendunud, et näitering peab olema igas koolis ning sellesse kuulugu õpilasi esimesest klassist abituuriumini.

„Õpilastele tuleb end anda jäägitult. Õpetajad on mõnikord liiga kuivad, lisaks on nende koormus koolis ennegi suur. Kaldun arvama, et näiteringi peab juhendama inimene, kellel on selleks kutsumust. Ja see inimene peab omakorda tundma, et tema tööd hindab lisaks õpilastele ja publikule ka kooli direktsioon, et näiteringi asjades ollakse valmis alati kaasa aitama, et on ruume, kus töötada, et näiteringi juhendajat peetakse koolis o m a inimeseks. Näiteks neis kahes koolis, kus töötasin, oli õpetajaskonna suhtumine näiteringi diametraalselt erinev. See on väsitav töö ja nõuab innustust.

Ringijuhi tasu pole suur. Paljast armastusest asja vastu võib seda teha aastaid, aga mitte kogu elu. On ju näiteringi juhendaja ühtaegu pedagoog, kunstnik, organisaator, kostümeerija … Tema tagasihoidliku ametinimetuse taha võib mahtuda suur osa noorte esteetilisest kasvatusest, kokkupuudetest muusika, teatrikunsti, kirjanduse ja kujutava kunstiga, vaidlustest ja diskussioonidest, mida koolitunni napp aeg tihti ei võimalda. Areneb õpilase oma vaatenurk. Näiteringi juhendaja peab olema analüüsimisvõimeline, oma kontseptsioonidega. Õpilane peab aga nendeni ise juureldes välja jõudma. Ainult sel juhul on need õiged.”

Vindi arvates oli kasulikum pigem halvemini ettekantud väärtuslik teos kui natuke paremini esitatud tulevärgitsev sisutus. Sest: „Näitering õpetab analüüsima, täiendab. Seepärast ei paku puhtnaljakese, mingi kirjandusliku väärtuseta lavatüki esitamine mingit rahuldust. Vääriskirjanike kaudu õpib laps nägema mõtet, allteksti, mõistma kirjanduslikke fraase; ta lihvib oma keelt. Ja pole põrmugi ilmtingimata vaja mängida niisama hästi kui kutselises teatris.

Õpilastele läheneda on väga raske. Sageli seda raskem, mida andekamad nad on. Meeles on põhiliselt need, kes suurtes lavastustes kaasa tegid ja kellega kõige rohkem töötatud sai. Üllatusõpilasi oli palju; mõni avanes seal, kus enam millegi saavutamist ei lootnudki. Aga kõige hullem oli, kui näiteks õpetajaskond ei mõistnud, millist mängujõudu ja lavasarmi oli ühes inetu-pardipojalikus tütarlapses, ja keeldus teda soovitamast konservatooriumis lavakunsti õppima. Keeldujate hulgas oli ka klassijuhataja, kes tüdrukut õpetatud aastate arvu järgi kõige põhjalikumalt tundma pidi! Ometi on tütarlaps praegu armastatumaid kutselisi näitlejaid.

Paljude puhul ei ole üldse tähtis, et nad läheksid teatrikunsti õppima. See peab olema kutsumus. Nad on lihtsalt omandanud esinemis- ja väljendumisoskuse. Mõneti on nad muutunud tagasihoidlikumaks, mõistnud, et deklareerimine „ma-armastan-ei-armasta-seda-ja-teist” on ainult enesele sildi riputamine. Kui inimene tegelikult midagi teeb, pole silti vaja! Veel on nad aru saanud, et kellegi või millegi liigne jumaldamine tähendab enese tõkestamist. Need aga on teadmised, mida vajab iga töö.”

LINDA JÄRVE