Mobiiliajastul aitab pärismaailmaga sidet säilitada kunst
Ökoloogilisel kriisil on mitu mõõdet, tõdeb professor van Boeckel. Käimasolev liikide suur väljasuremine on kuues omataoline, seekord põhjustatud peamiselt inimtegevusest. Isegi kui temperatuuri tõus suudetaks hoida kahe kraadi piires, oleks globaalse soojenemise mõju määratu. Polaarjää sulamine võib viia sündmuste ahelani, mida kutsutakse positiivseks tagasisideks. Metaani vallandumine igikeltsa sulamise tagajärjel võimendab globaalse soojenemise mõju, järgnevateks kriisideks, sh näiteks rändekriisi tohutu kasv, pole me sugugi valmis. Kui toidu tootmine põuaaladel muutub võimatuks, kui palju inimesi suudab siis ülejäänud maad üleval pidada?
Depressioon on normaalne reaktsioon
Jan van Boeckel: Mõeldes neile kriisidele, valdab inimest kergesti depressioon. Mu ökoloogist sõber Schumacheri kolledžist Inglismaal on öelnud, et kes maailma olukorda ökoloogilisest perspektiivist hinnates depressiooni ei lange, peaks ilmselt pöörduma psühhiaatri poole. Kummaline küll, aga seis on sedavõrd sünge, et depressioon on sellele normaalne reaktsioon. Praegu tuleks oma meeled vahest isegi osaliselt sulgeda, et üldse suuta oma eluga toime tulla. Psühholoogia teooriates kasutatakse sellist mõistet nagu psüühiline tuimenemine – rasketes stressiolukordades, näiteks vangistuses, on meelte tuimestus üks ellujäämismehhanisme: et elimineerida halbade uudiste juurdepääs väljastpoolt. Nii reageerivad paljud inimesed ka kliimamuutusele omamoodi eitusega ega teadvusta, et tegu on möödapääsmatu kriisiolukorraga ja tegutseda tuleb kohe. Poliitiliste otsuste perspektiivist on selline eiramine kahjulik.
Kuid teiselt poolt – muretsedes päevad-ööd, mida kliimamuutused endaga 20 aasta pärast kaasa toovad, võib hulluks minna. Mis pole just kõige kasulikum edasielamisviis. Minu üks huvi on – kirjutasin sellel teemal ka artikli –, et kui töötada piirimail, kus ühel pool on meelte avamine ja maailmas täiel määral kohalolu, mitte millegi ees väljalülitamine; teisel pool aga maailm, mis on nii tasakaalust väljas, et pole mõttekas oma meeli avada, võib ilmneda suuri probleeme. Tekkinud pinget ei ole lihtne lahendada. Leian, et just kunstil on siin väga tähenduslik roll, kuivõrd kunst võimaldab elada teatud mõttes määramatuse olukorras, teadmatuse ja paradoksidega. Kui õppija täidab tavapärast mitmikvalikuga testi, kus õige vastus on kas A, B, C või D, on tegu üks-või-teine-olukorraga. Peab otsustama ühe vaatenurga kasuks. Aga kunsti puhul saab öelda: mõlemad vaatenurgad võivad olla valed või õiged, võib-olla ei pea kohe valima – veel on aega ebakindlusega toime tulla. Arvan, et praegu on see väga tervislik seisukoht – mitte olla sunnitud tegema liiga kiireid otsustusi emma-kumma kasuks.
Kunstiakadeemia visioonikonverentsil rääkisid sa nomofoobiast …
JvB: Leidsin selle termini kas New York Timesist või Washington Postist – „no-mo” tuleneb no mobile’ist (pole mobiiltelefoni – toim). Seda kasutatakse uue nähtuse või sündroomi kohta (mis pole vahest mitte küll päris haigus, aga sümptomid on täiesti olemas), mida iseloomustab hirm sattuda liiga kaugele oma mobiiltelefonist. Ei suudeta loobuda võimalusest kontrollida WhatsAppis või Facebookis või kus tahes, kas on laekunud uusi sõnumeid. Iga hetk oodatakse mõnda sõnumit ja kui selle saabumine maha magada, jäädakse kardetavasti millestki olulisest ilma. Ootel ollakse isegi öösel. Lisaks, mida küll artiklis ei mainitud, saab kontrollida, kas sõnumit on loetud, ja kui sellele ei vastata teatud aja jooksul, võib see näidata huvipuudust. Selline sotsiaalselt soovitav käitumine siis … Võidakse öelda, et asi on suhteliselt süütu – inimesed lihtsalt kasutavad mobiile, mis selles halba on? Mõnus ajaviide – ootad bussi või istud rongis, näpid oma mobiiltelefoni. Tegelikult võib see aga tähendada, et asume keset suuri kultuurilisi muutusi, mida me veel päris täpselt ei mõista. See võib olla uus sõltuvus – nagu ollakse sõltuvuses alkoholist ja narkootikumidest, mängurlusest.
Ääremärkuse korras. Postimehe peatoimetaja asetäitja (online) Aivar Reinap sedastab, et paljudel on tekkinud harjumus visata mobiiliportaalidele pilk peale igal vabal hetkel: „Keskmine tarbija võib vaadata oma telefoni üle saja korra päevas ning keskmine sessiooni pikkus on vaid paar minutit” („Meedia on jõudnud mobiiliajastusse”, PM 04.01). Vaid paar minutit korraga, mis kokku teeb paarsada minutit päevas, puhkepäevad kaasa arvatud – s.o oma 10–12 täistööpäeva kuus.
Kuidas tuua inimesi tagasi n-ö pärisellu?
JvB: Sellele on pisut keeruline vastata. Ma ei arva, et tegu on kas-see-või-teine-situatsiooniga, et mobiiltelefonidest ja arvutitest peaks lahti ütlema, et tehnoloogia on kurjast ja on vaja naasta loodusesse. Aga olen kindel, et õpetajatena kanname vastutust olla kursis väljakutsetega, mida selles vallas navigeerimine noortele kaasa toob. Kuidas tulla toime kogu selle informatsiooniga, mida igast suunast peale voolab, pideva halbade uudiste rahega, ning raskustega selle integreerimisel? On märgata, et haridustöötajad pigem eemalduvad nendest küsimustest või ei näe endal vastutust. Mobiiltelefonidega pole tingimata tarvilik võidelda. Olen kogenud, et kui õnnestub töötada noorte inimestega põhimõttel „jätke palun oma telefonid sinna, kus on mantlid”, omandatakse järgnevate tundide jooksul päris sügav kogemus maailmaga vahetu läbikäimise vallas.
Sageli juhtub nii, et kui ma viin grupi noori metsa maalima, ei hakka nad maalima mitte niivõrd seda, mida näevad, vaid pigem seda, mida mina kutsun puu arhetüübiks või stereotüübiks – nii, nagu nende arust üks puu peab välja nägema. Kunstipraktika võimaldab seega julgustada inimesi väljuma harjumuspärasest ning töötada tegelike värvide ja vormidega. See saab uudseks värskendavaks kogemuseks, sest kontrast mobiiltelefoni kaudu maailmaga suhestumisega on niivõrd suur.
Igavus võib olla väga loominguline pinnas
JvB: Aga arvatavasti on asi veel keerulisem. Nende mobiilsete seadeldistega ei lase me endal peaaegu kunagi igavust tunda. See atraktsioon on alati käepärast – haarad ükskõik kus oma mobiili järele, kontrollid e-kirju või tööasju või mängid, mida tahes. Aga igavus võib olla väga loominguline pinnas – kuidas aidata end sellest välja tulla? Liikuda sellest otse läbi? Istuda igavusega pisut aega silmitsi, leides uusi viise edasiminekuks? Aga kui pidevalt toimib mingi vahepealne segaja, ei jõuta eales hetkeni, mil valida alternatiivi.
Ka looduses, istudes soos või rabas, võidakse kogeda igavust, sest tavaliselt seal suurt midagi ei toimu. Olles harjunud, et kogu aeg tuleb peale uut infot, mida on tarvis kontrollida, ja ühtäkki leida end olukorrast, kus väga palju otsest infot ei saabu – see on otsekui mingit sorti võõrutus: võtab veidi aega, et liikuda ühelt tasandilt teisele.
Õpilased võivad teada palju Amazonase vihmametsadest, aga ei tea suurt midagi oma tagaõue kohta. Richard Louv, kelle näide see on („Last Child in the Woods”), ei väida, et Amazonase vihmametsi ei peaks õppima, aga leiab, et kui ei osata oma maja taga metsas eristada kasepuud tammest, on midagi väga valesti. On oluline, et õpe põhineks vahetutel elulistel kogemustel (õppimine tegevuse kaudu, reaalselt tegemine, eksperimendid), mille pinnalt edasi minna. See kehtib ka teaduse kohta. Asjad on liikunud pisut liiga kaugele tarkvara võimaluste suunda (näiteks kolmemõõtmelised programmid), aga maailma otsest kogemist jääb väheks.
“Kui toidu tootmine põuaaladel muutub võimatuks, kui palju inimesi suudab siis ülejäänud maad üleval pidada?” Mida see tähendab?
Minu meelest on just enda väärtuse tunnetamine põhjuste põhjus.Oled küll oma fb-s või telefonis,kuid kui need käest paned-siis saadud infohulk on nagu pudru ja kapsad ega anna tunnet ,et oled tegelenud millegi väärtuslikuga 2,3-tundi.