Palun eksige!
Meie haridussüsteem kasvatab inimesi, kellel on hirm eksida: praegune viie palli skaalas hindamine õpetab seda, et eksimise eest saab karistada – kahe.
Olen olnud noorsootöötajana ametis vaid mõned kuud, kuid selle väikese ajaga on mul tekkinud suur mure: riigi hariduspoliitika soovib kasvatada ettevõtlikke noori, kasutades samas ikka veel süsteemi, mis juba eos arengu peatab.
Toon näiteks kaks juhtumit, mis väga hästi olukorda ilmestavad. Noorsootöötajatele mõeldud koolitusel, täites erinevaid ülesandeid, mis kõik pärast läbi analüüsitakse, uurivad täiskasvanud inimesed üksteiselt, et kuule, kuidas seda ülesannet tegema peab, näita mulle ka kuidas „õige“ on.
Teine näide, üheksanda klassi noorel palutakse hinnata moderaatorite sooritust töögruppides ning ta küsib, mida tähendab sõna „moderaator“. Veidi siis temaga koos analüüsides, tuleb välja, et ta teadis küll, aga polnud sada protsenti kindel ja küsis üle. Taolisi näiteid on mõne kuuga kogunenud uskumatu hulk.
Esmapilgul ei tundu kumbki näide eriti hull, mis seal siis ikka imelikku on? Imelikku polegi, katastroofiline on! Meie haridussüsteemist kasvavad enamjaolt välja inimesed, kellel on hirm eksida. Nad mitte üksnes ei pelga eksida, vaid kardavad kramplikult. Kas üldse saab olla suuremat arengu pidurit kui hirm eksida?
Ettevõtlikkus ja ettevõtlus on erinevad asjad, kuid mõlemad on arenenud ühiskondades hinnas. Kuid mõlema eeldus on, et inimene on valmis eksima. Kas viies läbi mõnda üritust, luues oma ettevõtte, tehes ükskõik mida uut, peab inimene olema valmis selleks, et ta võib eksida. Eksimus on midagi, mida ei tohi karta, seda tuleb mõista. Ühest luhta läinud ettevõtmisest võib õppida rohkem kui kümnest korda läinust!
Riiklikus õppekavas on välja toodud hindamise eesmärgina toetada õpilase arengut – anda tagasisidet õpilase arengu kohta, innustada ja suunata õpilast sihikindlalt õppima, suunata õpilase enesehinnangu kujunemist ja suunata õpilast edasise haridustee valikul. Reaalsuses õpetab meie praegune viie palli skaalas hindamine seda, et eksimise eest saab karistada, saab kahe! See hindamine suudab motiveerida vaid käsku täitma, järgima juhiseid ja tegema ära seda, mida meile õpetatakse. Loomulikult on kohusetundlikkus väga oluline omadus, kuid kui see kohusetundlikkus tuleb kuskilt mujalt kui enda seest, ei ole see jätkusuutlik.
Siin me nüüd oleme, Kohtla-Järve jagu noortega, kes on oma hirmus eksida jõudnud olukorda, kus nad parem ei tee midagi. Nad ei taha süsteemi järgida ja teha seda, mis neile ette öeldakse, aga nad on piisavalt dresseeritud, et karta midagi ise ette võtta, eksida.
See ei ole lihtsalt kriitika, vaid tõsine mure. Kuniks me ei muuda oma hindamist, kuni me sisestame kogu kooli vältel noortele, et eksimise eest saab karistada, võime me propageerida kodanikuühiskonna olulisust, kutsuda üles ettevõtlikkusele ja langetada valimisiga. Tulemuseks saame ikkagi põlvkondade kaupa inimesi, kes kritiseerivad kõike riigis toimuvat, kuid kardavad ise midagi muuta.
Mure on aus ja tõsine ja minagi jagan seda. Kuid mina ei pea süüdlaseks mitte niivõrd ainult kooli, kuivõrd kogu ühiskonda ja suures osas kodu.
Kindlasti on kõik kokku puutunud lapsevanematega, kes nõuavad koolilt hindamist kohe, kui lapseke on kooli tulnud ja ei suuda kuidagi mõista, miks hindamine mõistlik ei ole.
Ma olen näinud lasteaialapsi, kes keelduvad mõnest mängust põhjendusega, et nad ei tea, kuidas see käib ja ei ole nõus proovimagi. Või lahkuvad mängust nuttes, sest neile on juba selgeks tehtud, et ainult võitja on midagi väärt, et kogemus kui selline ei maksa midagi. Millest tuleb see, et meie lapsed pole enam nõus harjutama, et midagi oskama hakata, vaid keelduvad tegemisest, kui tulemus neid ei rahulda?
Arusaadav, et tahame oma lastele parimat, kuid aeg oleks aru saada, et me ei saa mingil moel oma laste elu ette ära elada. Kõigil inimestel, nii väikestel kui suurtel, on õigus elada vastavalt oma eesmärkidele, teha oma vead, neist õppida ja oma rada mööda edasi minna. Turvalisus on tore, aga kui see on meie ühiskonna peamiseks eesmärgiks, siis poleks vaja käima õppida, sest roomates on kukkumine oluliselt madalam.
Tere Epp
Tänan kommentaari eest. Olen absoluutselt nõus, et suure osa eksimishirmust tekitab kodu. Kuid millises haridussüsteemis on kasvanud lapsevanemad? Samasuguses hindamisega karistavas süsteemis. Hetkel toimub surnud ring, kus laps läheb kooli, saab nö dresseeritud, hindamine muutub talle normiks ning saades lapsevanemaks ei näegi ta muid alternatiive. Surnud ring on aga hea asi, sest muutes ühte aspeki on suur võimalus, et ka kogu ring laguneb. Minu kriitika on suunatud kooli hindamise suunas, sest näen seda lülina mida oleks kõige tõenäolisem muuta.
Kardetakse tihti seda millest on liiga vähe teada. Alustuseks teeme selgeks, et eksimised ei ole võrdse kaaluga. Kui oma ujumise oskust hinnatakse eksikombel üle siis võib see eksimus maksta elu. Kui sama oskust alahinnatakse siis halvemal juhul jääb võislusele minemata ja jääb ilma pisikesest auhinnast. Koolis mate ülesande lahendamisel tähendab eksimus ainult kehvemat hinnet mida saab hiljem parandada. Aga isegi valesti lahendatud ülesanne andis kogemusi, treeningut mis kajastuvad hiljem eksamil suuremas punktide hulgas.
Ehk tuleks koolide õppkavadesse lülitada kursus riskide hindamisest ja ka ohutustehnikast? Targemad lapsevanemad õpetavad oma lastele varakult ohutustehnikat sellel tasemel mis on lapsele parajasti mõistetav.