Peenhäälestaja kogutud klišeed

15. jaan. 2016 KAAREL TARAND kolumnist - Peenhäälestaja kogutud klišeed kommenteerimine on välja lülitatud

Poliitika-aasta käivitamiseks kostitas peaminister Rõivas oma rahvast programmilise arvamuslooga. Tõsi, selle sisu ei erinenud paarist aastatagusest jutust rohkem kui sõnastuse detailide poolest. Selles osas kandis peaminister oma rolli stagnatsioonitempli ülem­preestrina ausalt välja.

Eks õpetanud ju vana hea Marxki, et ajalugu oma spiraalses arengus kordub, aga ikka kvalitatiivselt kõrgemal tasemel. Okupatsiooniaja stagnatsiooni esindasid surevad vanamehed Brežnev, Andropov ja Tšernenko, nüüd on stagnandiamet rohkem omade noorte spordimeeste käes.

Milles siis seisneb valitsuse stagnatsiooniprogramm aastaks 2016? Aina haprama rahu tagamiseks Eestis tuleb siia kuhjata aina rohkem pomme ja võõrvägesid (ja vastuväiteid ei sallita, sest „ka kõige ignorantsemale on selge, et peame panustama”).

Teiseks, majanduskasv on küll seiskunud, kuid mingeid aktiivseid abinõusid olukorra muutmiseks kasutusele ei võeta. Sest „oleks viga sattuda elevusse lühiajalistest SKT muutustest” ning veel elevusest „rapsima hakata”. Kolmandaks, paar päeva pärast ennustatud fiaskot puuetega inimeste „aitamisel” on võimas hoobelda oma „15 aasta suurima sotsiaalreformiga”. Kahtlemata ei ole pensionireform aastatel 2002−2003 mainimist väärt, aga peaministri partei pidas aastaid oma sotsiaalpoliitika säravaimaks täheks nn vanemahüvitist, millest aga viimasel ajal, kui sündide arvuga Eestis pole just parimad lood, eelistab partei pigem vaikida. Ja kordub juba ununenud „fiasko ongi triumf”.

Neljandaks, haldusreform peab sünnitama konkurentsivõimelised maapiirkonnad. 15 aastat on just peaministri erakond mistahes muutusi halduskorralduses takistanud ja asumine väidetava uuenduse etteotsa tundub pehmelt öeldes ebasiiras. Kihlveokontorid selle reformi õnnestumisse ei panusta niikuinii, aga programmilise teksti autorit ei näi paraku üldse häirivat tõsiasi, et „peenhäälestamine” ja „uuenduslikud reformid” ei ole just sama komplekti tööriistad.

Ning lõpuks peamine, Eesti tehakse suuremaks. Aastaga on siin kõvasti sõnu söödud, sest „Eesti kasvamises” viidatakse just sisserändele ja pagulastele, kuigi veel aasta tagasi lubas valitsus pagulasi ainult üle oma laiba maale lasta. Mis sõnad süüakse tänavu?

Leebeimgi tekstianalüüs paljastab, et peaministri jutud ja kujundid ei moodusta omavahel seotud süsteemi, igast romaanist paistab avalikkusele välja ainult pealkiri ja autori kinnitus, et ta jutt on „jätkuvalt kõige terviklikum visioon, mida Eestile viimastel aastatel sõnastatud”. Kui ülbe ja kriitikameeleta peab olema, et niimoodi väita? Kui need haledad viis punkti on tervikvisioon, siis järelikult peaministri tervikusse ei mahu inimeste tervis, haridus, elukeskkond, rahvastikuteemad, energeetika, jne.

Alles hiljaaegu teatas peaminister, et on kokku kutsunud Eesti parimate majandusmõtlejate rühma, kes paneb sügiseks valitsuse lauale lahenduse, kuidas pöörata Eesti majandus taas kasvule. Tore mõte, aga mõne suure agaga. Miks üldse see ekspertrühm, kui on kuulutatud, et mingeid muutusi pole vaja ja pärast aeglustumist hakkab kasv niikuinii ise kiirenema, sest me lihtsalt „oleme õigel teel”? Edasi on probleemiks see, et kõige varem kolmandal ametiaastal saaks valitsus ekspertsoovitusi rakendama hakata. Kogemus ja politoloogia reeglid ütlevad, et selleks ajaks on valitsuse töövõime suurelt jaolt ammendunud, tähendab, uuenduste läbiviimiseks puuduvad eeldused. Lisaks on iga valija õigustatud küsima, kuidas seltskonnal jätkus jultumust ilma plaanita üldse võimule trügida. Miks erakonnad ekspertteadmist regulaarselt ei kasuta ja oma programmid teadmiste abita kokku luuletavad?

Peaministri teovõime toredaim indikaatorlamp on Euroopa kontrollikoja liikme määramine, teise nimega Parts. Kui nii lihtsat ülesannet lahendatud ei saa, siis kuidas saaks oodata selget, kiiret ja otsustavat tegutsemist järgmiste personaliküsimuste lahendamisel? Suurim nende hulgas on uue presidendi valimine, kuid soov omavalitsusi jõuga liita, ja seda veel enne 2017. aasta kohalikke valimisi, tähendab, et midagi peab olema õiglaselt pakkuda kümnetele, kui mitte sadadele linna- ja vallavürstidele. „Head koalitsioonipartnerid”, kes tunnevad peaministris ära saamatu ja haavatava mängija, ei jäta neis oludes oma võimalusi kasutamata. Millest omakorda järeldub, et kogu „trummipõrinata kokku lepitud” haldusreform seekord ikkagi toimumata jääb (Toompea kõnepruugis: rakendusaktideta).

Pärast teisipäevast jaburat teeõhtut koalitsioonijuhtidega kinnitas president Ilves, et „tiivustas neid” tegelema suurte asjadega. Aga tiivusta tiivutut palju tahad, ei see lendu tõuse. Probleemi juur pole ehk niivõrd selles, et peaminister ikka ja jälle publikule tühje fraase ning sisutuid klišeesid pillub. Tõsine on asi seetõttu, et üha ilmsemalt ei saa peaminister ise aru, et ta jutt sisutu on, vaid peab seda hoopis iidseks riigimehelikuks tarkuseks, mida räägib mees, kes „näeb arvude taha” ja on „mitmes mõttes tõusnud uuele tasandile”, kui ta enda sõnu laenata. Õnne ei oskaks sellise kingituse eest küll isegi oma vaenlasele soovida.