Pille Pipar – õpetaja, kes kirjutab õpikuid
„Hea õpik on vaheldusrikas ja õpilasi kaasav,” arvab Pille Pipar. Foto: Kaja Pello
Pille Pipar on eesti keele ja kirjanduse õpetaja Tallinna humanitaargümnaasiumis, mis on vene õppekeelega kool. Esimeses ja teises klassis õpetab ta lapsi enda kirjutatud õpikutest, mis on mõeldudki muukeelsetele lastele. Koolibri kirjastusega koostöös ilmus 2014. aastal esimese klassi õpik „Koos on tore. Piia lood” ja 2015. aastal teise klassi õpik „Koos on LÕBUS. Janno jutud”. Kolmanda klassi õpik peaks valmis saama selleks sügiseks.
Kas uskusite juba kooliajal, et teist saab õpetaja?
Vastupidi. Kui ma 2005. aastal Tallinna Gustav Adolfi gümnaasiumi reaalklassi kuldmedaliga lõpetasin ja edasiõppimiseks variante kaalusin, oli õpetajaamet ainus, mida ma õppima minna ei tahtnud. Otsustasin eriala kasuks, mis tundus kõige huvitavam – läksin Tartu ülikooli keeleteadust õppima. See andis hea teoreetilise baasi, aga ma pole ilmselt teadlase tüüp. Pärast bakalaureusediplomi saamist tundsin, et enne õpingute jätkamist tahaksin saada praktilist kogemust. 2008. aastal liitusin „Noored kooli” programmiga ning sellest ajast algas ka minu töö õpetajana. Magistriõppesse läksin juba teadlikult õppima eesti keelt võõrkeelena, lõpetasin cum laude.
Kuidas sattusite õpetama vene õppekeelega kooli?
„Noored kooli” programmi ajal töötasin kahes koolis korraga: siin, venekeelses Tallinna humanitaargümnaasiumis ja Pelgulinna gümnaasiumis, mis on eestikeelne kool. Pärast programmi lõppu, kui pidin valima, tundsin, et mulle meeldis selles koolis rohkem.
Mispärast?
Esiteks on õpilased hästi vahetud. Kui neile midagi meeldib, ütlevad nad selle julgelt välja, ja kui ei meeldi, samamoodi. Nad on õppimisest huvitatud ja ma ei pea tunnis tegelema kasvatustööga, vaid saan pühenduda keele õpetamisele. Lisaks on võõrkeeleõpetajal see eelis, et 15 õpilasega rühmas jõuab igaühega rohkem tegelda ning õpilase arengut on kiiremini näha kui emakeeletunnis.
Miks siis vene koolides eesti rahvusest õpetajaid nii vähe on?
Võib-olla peljatakse pisut teise kultuurikeskkonda minekut. Meie koolis on küll eestlastest õpetajaid päris palju. Enda kogemuse põhjal võin öelda, et vene koolis on õpetajaamet rohkem hinnatud kui eesti koolis. Kui õpetaja oma tööd südamega teeb, väärtustavad seda nii õpilased kui ka nende vanemad.
Millistes klassides te tunde annate?
1., 2., 4., 7., 10. ja kahes 12. klassis. Nädalas on mul 26 tundi. Varem õpetasin ka eelkoolis, aga koormus läks liiga suureks, sest olen ka 12. klassi juhataja. Siia õpetajaks tulles sain endale 7. klassi, kes tänavu lõpetab. See on mu esimene lend ja minu jaoks väga emotsionaalne sündmus. Nad on tublid ja asjalikud. Mõni üksik klassist ei lähe edasi õppima, enamik läheb.
Millises kooliastmes teile kõige rohkem õpetada meeldib?
Kõigis, sest nad on nii erinevad. Algklassid võtavad palju energiat, nii et pärast tundi on selg märg, aga annavad ka hästi palju tagasi. Gümnaasiuminoortega on tore igasugustel teemadel arutleda. Põhikooliiga on vastuoluline, aga väga huvitav.
Kas eesti keele tunde on piisavalt, et keel selgeks saada?
Arvan küll. Esimesest kolmanda klassini on kaks eesti keele tundi nädalas, lisaks üks ringitund, mis on vabatahtlik. 4. klassist alates on neli tundi nädalas. Ka osa aineid õpitakse eesti keeles algklassidest saati. Gümnaasiumis on kolm eesti keelt ja üks eesti kirjanduse tund, nii et pigem võiks kirjandustunde rohkem olla. Keerulisem on neil, kes väljaspool kooli eesti keelega kokku ei puutu – ei käi üheski trennis, ei oma eestlastest sõpru ning kelle peres ei valda keegi eesti keelt. Neil õpilastel, kes suhtlevad, keele selgeks saamisega raskusi pole. Kooli lõpuks on neil vene, inglise ja eesti keel suus, lisaks on gümnaasiumiõpilastel võimalus valikkursusena saksa keelt õppida.
Kuidas teil tuli mõte hakata õpikuid kirjutama?
Ma ei ole seda tüüpi õpetaja, kes oleks õpikutes kinni. Eriti gümnaasiumi- ja põhikooliastmes kombineerime tunnis mitmesuguseid materjale, vaatame-kuulame uudiseid ja räägime sellest, mis ühiskonnas toimub. Leian, et noorte ühiskonda kaasamine on äärmiselt vajalik. Aga algklassides õpetades tundsin küll, et kasutusel olnud õpikud polnud sellised, mille järgi oli hea õpetada. Algklassiõpilaste jaoks on tähtis, et kogu tunni materjal oleks ühes kohas koos, siis nad teavad, kust mida otsida, ja tunnevad end turvaliselt. Nii et kui Koolibri kirjastus pöördus minu poole ettepanekuga kirjutada õpik, otsustasingi proovida – kirjutasin näidisleheküljed valmis, saatsin kirjastusse, ja neile mu mõte meeldis.
Milline on teie arvates hea keeleõpik?
Vaheldusrikas ja õpilasi kaasav – selline, mis räägib igapäevastest asjadest igapäevases keeles. Oma kooliajal pidin õppima vene keele tundides sõnu, mida ma elus kunagi ei kasutanud, ega saanud aru, miks. Alustada tuleks baassõnavarast ja liikuda lihtsamalt keerulisema poole.
Millest te oma õpikuid tehes lähtusite?
Mul oli kindel pilt silme ees. Tahtsin, et õpik oleks nagu juturaamat, mis räägiks ühe loo, et õpilastel oleks tunnis huvitav. Esimese klassi õpik on kirjutatud Piia silmade läbi. Teise klassi õpikus on peategelane Janno. Kolmanda klassi õpik räägib sõprade seiklustest, tegelasteks on nii Piia ja Janno kui ka nende klassikaaslased. Õpetajate soovil kirjutan veel ka neljanda klassi õpiku.
Õpikus pean väga oluliseks selle struktuuri. Igal leheküljel on üks põhitekst ja suur pilt. Piltidel on neis õpikutes üldse tähtis roll, sest nad on mõeldud teise kodukeelega lastele ja nende abil peab saama kirjeldada, jutustada, arutleda. Mõlemad õpikud on illustreerinud Svetlana Bezdomnikova, kes on teinud väga head tööd. Igal lehel on teksti põhjal koostatud ülesanne, mäng või laul, uute sõnade rubriik ja kokkuvõte. Tahtsin, et õpetajal oleks võimalikult lihtne tundi ette valmistada ja tundi anda. Püüdsin valida õpikusse teemad, mis on seotud igapäevaeluga, ning kasutada sõnavara ja väljendeid, mida me ka elus kasutame, et keel oleks loomulik. Õpiku koostamise tegi raskeks see, et tuli arvestada eri keeletasemega lastega. Palju oli kasu sellest, et olen ise tegevõpetaja ning näen tunnis, mis toimib, mis ei toimi. Olen saanud tagasisidet ka teistelt õpetajatelt ning sellega arvestanud. Näiteks ei plaaninud me alguses õpiku juurde teha sõnastikku, kuid hiljem see lisaväljaandena siiski ilmus.
Kuidas te õpikusse teemasid valisite?
Olen tutvustanud asju, mida Eesti kohta võiks teada. Esimese ja teise klassis õpikus on palju juttu Eesti linnadest, kolmanda klassi õpikus lisandub Eesti naaberriikide teema. Samuti on seal iga peatüki juures ühe eesti kirjaniku luuletus või proosapala. Kui on olemas teos, mida on võimalik lugeda, kuulata, multikana vaadata, olen eelistanud neid. Näiteks Kristiina Kassi ja Andrus Kivirähki uuemad lood.
Komplekti kuuluvad ka CD-plaadid ja töövihik.
Jah. Töövihik on õpiku kõrval oluline, sest 45 minutit on algklassilapse jaoks pikk aeg, nad väsivad ühest tegevusest ära, mistõttu on hea tunnis vaheldumisi kuulata, rääkida, lugeda ja kirjutada. CD-plaadist ei osanud ma esialgu midagi arvata, kuid Koolibri kirjastusel on selles osas suured kogemused. Õpikuga sarnaselt on ka plaadimaterjal jagatud paralleellehekülgede kaupa ning siit on võimalik kõike eraldi võtta: uusi sõnu liigutada, tahvlile pilte suurendada, tekste kuulata. Töövihiku harjutused on olemas nii lahendamata kui ka lahendatud kujul, mis on õpetajale suureks abiks. Samuti spetsiaalsed videod, mis näitavad, kuidas tähti kirjutada. Lisaülesannete rubriigist leiab ka mänge. Kasutan CD-plaati oma tundides palju ja näen, et see teeb töö oluliselt lihtsamaks ja mõnusamaks. Esiteks saab keskenduda kindlatele asjadele, teiseks muudab see tunni liikuvamaks.
Millele te oma tundides kõige rohkem rõhku panete?
Pean oluliseks, et õpilased tunneksid end tunnis hästi, julgeksid rääkida ja oma mõtteid avaldada ega kardaks eksida. Iga kord, kui uue klassi saan, näen alguses palju vaeva õhkkonna loomisega. Just sel põhjusel polegi mul õppekomplektis kontrolltööde vihikut ning ilmselt ka ei tule, sest minu arvates pole algklassides selle järele vajadust. Ma ei taha panna õpilasi ärevasse olukorda. Las nad saavad kõigepealt hea elamuse, küll jõuavad hiljem kontrolltöid kirjutada. Veel on minu jaoks oluline, et minu tunnis oleks vaikus. Me ei alusta kunagi enne tundi, kui kõik on tasa. Räägin tunnis üsna vaikse häälega, tunni tempo on rahulik ja õpilased on sellega harjunud.
Kas olete valmis kirjutama õpiku ka põhikoolile või gümnaasiumile?
Ettepanek 10.–12. klassi gümnaasiumiõpikute tegemiseks on mulle juba tehtud. Üsna suure tõenäosusega ma need kunagi ka teen, see lükkub lihtsalt natuke edasi, kuna enne tuleb neljanda klassi õpik valmis saada.
Kust võtate tegevõpetajana õpiku kirjutamiseks aja ja energia?
Koormus on tõepoolest suur, sest jagan end mitme töö vahel – olen õpetaja, juhin Tallinna vene koolide eesti keele õpetajate ainesektsiooni, lisaks on õpikute ja nende juurde kuuluvate materjalide kirjutamisega üsna palju tegemist. Aga „Noored kooli” programmi ajal õppisin aega hästi planeerima, nii et suudan teha mitut asja korraga. Suurem töö õpikutega jääb siiski suvesse. Aasta jooksul kogun mõtteid, panen kokku õpiku juurde kuuluvate plaatide materjali, teeme kirjastuse toimetajatega sügisel ilmuva õpikuga tööd ning mai lõpus ja juuni alguses, kui kooliaasta läbi saab, hakkan uut õpikut kirjutama. Juuli ja august on töised kuud. Käin kirjutamas enamasti kodust väljas, töötan raamatukogudes ja kohvikutes, koht, kus kirjutada, on minu jaoks oluline.
Olete kolm suve järjest kirjutamisele pühendanud, kas tänavune suvi möödub samuti?
Jah, hakkan suvel kirjutama 4. klassi õpikut. Kirjutamise kõrvalt võtan kindlasti ka vabu päevi, muidu poleks see mõeldav. Õpetaja peab õppima end laadima, et mitte läbi põleda. Õpetajakoolituses tuleks sellele senisest rohkem tähelepanu pöörata. See on oluline oskus, mida ma ülikoolist ei saanud, küll aga „Noored kooli” programmist.
Minul aitab lõõgastuda ja värskena püsida sport. Elan Nõmmel ja käin neli-viis korda nädalas õhtuti metsas jooksmas. Mõnikord olen õhtul koju jõudes nii väsinud, et pean end lausa sundima, aga lähen ikka, sest tean, et see aitab. Eelmisel sügisel jooksin ka oma esimese täismaratoni, sain naiste arvestuses 100. koha ja jäin väga rahule. Soov oli joosta ajaga alla nelja tunni ja tulemuseks oli 3.54, kusjuures raske ei hakanud kordagi. Küllap aitas seegi, et õpilased elasid mulle kogu hingest kaasa.
Tervist!
Need õppikud ei sobi üldse vene koolide jaoks. see on rohkem nagu fraasiraamat, kust tuleb tekste kokku toppida. Puudub grammatika selgitus, lausete moodustamise mõistmine. Pole üllatav, et vene laste eesti keele oskus on hüppeliselt langenud. Absoluutselt vale lähenemine, laps ei saa selliste õpikutega iseseisvalt töötada. Sellised õpikud sunnivad pöörduma juhendajate poole. Iga kord, kui selle autori õpikuid avan, valdab mind nördimustunne. Kas tõesti pole spetsialiste, kes oskaksid õpikuid kirjutada. Isegi saksa keelt on lihtsam õppida.