Rääkige lastele muinasjutte

22. jaan. 2016 Karl Kello - 1 Kommentaar

Ajaloolane Margus Laidre meenutab aastalõpu Postimehes Albert Einsteini tõdemust: „Kui tahate, et teie lapsed oleksid intelligentsed, siis rääkige neile muinasjutte. Kui soovite, et nad oleksid veelgi intelligentsemad, siis rääkige neile veel rohkem muinasjutte” (PM, 31.12.2015). Soovitus on väga asja- ja ajastukohane, seda relatiivsusteooria looja suust ja iseäranis Soomes hiljaaegu avaldatud uuringu tulemuste valguses kolmeaastaste laste kesise kõneoskuse kohta – vanemad ei räägi enam kodus lastega, vaid sõrmitsevad oma taskutelefone ja tahvelarvuteid.

150 aastat tagasi nägid esimest korda ilmavalgust F. R. Kreutzwaldi „Eestirahva Ennemuistesed jutud” (Helsingi, 1866). Viie põlvkonna jagu eesti inimesi on üles kasvanud nende Kreutzwaldi muinasjuttude saatel. Üksikuid lugusid oli hakanud ilmuma juba viis-kuus aastat varem, eesti rahva ennemuistsete juttude ja vanade laulude sarjas alates aastast 1860. Omanimetus „eestlane” kinnistus seega laste teadvusse üsna kindlasti just tänu Kreutzwaldi ennemuistsetele juttudele. Sest alles paar-kolm aastat varem, 1857, oli Johann Voldemar Jannsen võtnud sõna kasutusele – „armas eesti rahvas”, nõnda pöördus ta oma inimeste poole, alustades järjepideva eestikeelse ajakirjandusega.

Värav vajub vaikselt kinni

Omal ajal, kui veel muinasjutte eriti ei illustreeritud, rääkimata sellest, et neid n-ö virtualiseerida, elas iga laps oma muinasjutumaailmas. See ärgitas ettekujutusvõimet ja pildid, mis kuulates või lugedes silme ette lõid, jäid teda saatma kogu eluks. Nüüdisaegses globaalses külas on lapsepõlv suhteliselt tasalülitatud ja vaimusilma ees nähakse suuresti samaseid kujutluspilte. Loodetavasti ei jõuta siiski vähemalt mitte veel väga varsti välja sinnani, et lapsed hakkavad ka ühtemoodi unenägusid vaatama.

Praegu on nii, et kui juba muinasjutt, siis olgu vähemalt ilus. Varem seda polnud – muinasjutud võisid väga õudsed olla. Õpetasid lapsi kurjas ilmas orienteeruma, kuidas elus toime tulla. Muinasjutt ei tunnistanud poliitkorrektsust. Siis aitas muinasjutt elada, nüüd aitab aega viita. Vahe on põhimõtteline.

Mis värav see on, mis kipub nina ees või selja taga kinni vajuma? Muinasjutumaa värav. Aga kahju, et nii juhtub, sest eesti muinasjutumaailm erineb oluliselt ülejäänud Euroopa vastavatest kujutelmadest. Ei tasu iga kord usaldada entsüklopeedilist teavet, misjärgi meie muinasjutusüžeed on meile valdavalt laenatud naaberrahvastelt, eelkõige venelastelt ja sakslastelt, ka balti rahvailt ja skandinaavlastelt. (Mis vene laenudesse puutub, siis kohalike läänemeresoomlaste imelood pandi sageli lihtsalt vene keelde ümber, kui vanaemad rääkisid lapselastele oma lapsepõlves kuuldud lugusid.) Rahvaluuleteadlastel ongi põhjust olnud tõdeda, et „folkloristika valdkonnas on Eesti rahvaluule arhiivis suur hulk läbiuurimata allikmaterjali, mis ulatub ositi väga kaugesse minevikku. Eesti rahvajutud ja regilaulud on võrreldes teiste Euroopa rahvaste juttude ja lauludega oma erijoontega. Kui folkloristikas kasutatavate mudelite (V. Proppi muinasjutuskeem, ATU tüübikataloog, freudistlik seksuaalsusekäsitlus jne) loomisel oleks aluseks võetud siinsed rahvaluulekogud, kujunenuks need mudelid hoopis teistsuguseks” (Sirp, 23.01.2015).

Tõsist uurimist väärt teemad

Eesti muinasjutumaailm on täis tõsist uurimist väärt teemasid. F. R. Kreutzwald süvenes teadlikult rahvaluulesse põlvkond varem, kui kogumine Jakob Hurda õnnistusel hooga lahti läks, ja on talletanud materjali, mis oli järeltulijatele juba kättesaamatu, sh väga ürgseid motiive, mida on raske pidada laenunuks naaberrahvailt. Näiteks ühe tema rahvasuust üles kirjutanud haruldase loo järgi jäänud muistepäevil üks noor kuningas rängasti haigeks, käed muutunud tal küünarnukini kullakarva ja jalad varbaist põlvini hõbedakarva ning kõht sinikarva klaasist ette. Ükski lausuja ei võinud kuninga tõbe parandada, ainult Põhjamaa kuulsa targa teades võinud kuninga terveks teha noor naine, kes temaga karva ja vere poolest ühte läheb. Noor kuninganna toonudki ilmale tublid prisked poisslapsed, kellel käed küünarnukini kullakarva ja jalad põlvini hõbedakarva ning päev paistnud otsa ees, kuu kukla taga ja ihu üleni taevatähti täis („Hädaohust pääsenud kuningapoeg saab vendade päästjaks”). Rängasti haige kuningas saab seega oma surma(tõve)st üle, sündides taas laste läbi.

Asjatundjate teades on kuninga kuldkäed kui haigus Kreutzwaldi enda loodud juhuslik improvisatsioon. Kuid Egiptuse nn taevalehmaraamatust (esimesi ülestähendusi sarkofaagidel aastast ca 1337 eKr) pärit ürgse müüdi sisu on lühidalt samaväärne: kui päikesejumal Ra jääb vanadusest nõdraks, muutub tal ihu kuldseks, luud-liikmed hõbedaseks ja juuksed peas tõeliseks lasuriidiks (= kristalliseerunud taevassinine mineraal). Saanud oma õnnetust seisust teatud tegevuse toimepanekul üle, istub taassündinud päikesejumal aga jälle taevalehma selga ja tõuseb kõrgele taevasse. Tasub tõsist uurimist, mis ja kust ja kuidas on selle loo paralleel jõudnud Kreutzwaldi kogumikku, kuivõrd tema ajaks oli egiptuse hieroglüüfe vaid paar-kolmkümmend aastat varem õnnestunud dešifreerida.

Kuidas riigivalitsusest lahti lüüa

Üks eesti muinasjutt, mis siinkirjutajale n-ö hästi peale läheb, räägib sellest, et old üks kuningatütar, kes väga kaval vaidlemise piale, nõnna et ükski teda sõnadega põle jõund ää võita. Kui kuningriik temale pärandunud, soand ta aru, „et riigi valitsemine pailu raskem on kui teistega vaielda, ja pidand aru omale ige (õige) miest võtta ja ise riigivalitsusest lahti lüia. Andki teine käsu välja: „Kõik minu riigi noored mehed tulgu sellek ja sellek pääval minu lossi juure kokku. Kissi mind sõnadega ää võidab, seda võtan meheks ja annan koasavaraks terve kuningriigi. Kissi aga vaidlemises minust võidetud soab, sellele visatakse kapatäis tõrvaga segatud solgivett kaela.””


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Rääkige lastele muinasjutte”

  1. Peep Leppik ütleb:

    PSÜHHOLOOGIA vaatevinklist väga lugemisväärne lugu! Sest lugude (nii ka muinasjuttude) KUULAMINE (hiljem LUGEMINE) on eriliselt lapse abstraktset mõtlemist arendav. Meie ajastu õnnetus on selles, et vanema(te)l või isegi vanavanema(te)l ei ole “selle rolli täitmiseks” aega – tööd on palju, oleme väsinud või tahame lõbutseda… Ja siis hakkame laste arendamiseks mõtlema välja pseudoteooriaid.
    Muidugi on keeruline ennustada, mida oleks Einstein tänapäeval lugude rääkimise kohta tõdenud – vahest oleks temagi aju IT-“asjatundjate” poolt juba läbi loputatud…

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!