Värskes Õpetajate Lehes lastekirjanduse eri
Lastekirjanduse uurija Mari Niitra arutleb artiklis „Lugemise jagatud mõnu”, mida on õpetajal teha meie pealtnäha lootusetutes oludes, kus lugemisest oleks saanud justkui intellektuaalse eliidi eksklusiivne meelelahutus.
Kirjanduskriitik ja toimetaja Johanna Ross kirjutab Aino Perviku raamatust „Jääpurikas, murelik piim ja teised tüübid”, kus tegutsevad asjad, kes ei ole oma kohaga maailmas rahul, kuid muuta seda ka ei saa. Raamatus seatakse maailmakord küsimuse alla, kuigi vaiksel ja üsna malbel moel, leiab Johanna Ross.
Lastekirjanduse uurija Krista Kumberg loetleb artiklis „Grupipilt kümnest mullu ilmunud lasteraamatust” üles kümme eelmisel aastal ilmunud lasteraamatut, mis talle kõige rohkem rõõmu valmistasid.
Indrek Koffi on artiklit „Tibu-tibu, ära näita” ajendanud kirjutama siilipoiss Priidiku eri peremudeleid tutvustav üllitis. Kirjanik ja tõlkija Koff leiab, et palju kära tekitanud raamat kuulub nn tarbekirjanduse valda, mis on ilmselt vajalik, aga oma eesmärgi saavutamiseks mitte kõige efektiivsem.
Kirjastaja ja toimetaja Priit Põhjala kirjutab loeteludest lastekirjanduses, mis vaimustasid teda juba lapsena ja millel ta usub olevat kirjanduses täita mitu olulist funktsiooni.
Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm annab ülevaate lastekirjanduse uurimise minevikust ja olevikust Eestis.
Karl Kello kirjutab muinasjuttudest, mis vanasti õpetasid lapsi ka kurjas ilmas orienteeruma ja elus toime tulema. Muinasjutumaa värav kipub meie nina ees või selja taga kinni vajuma, kahetseb autor. Kahju, et nii juhtub, sest eesti muinasjutumaailm erineb oluliselt ülejäänud Euroopa vastavatest kujutelmadest.
Kirjanik Jan Kaus kirjutab oma lapsepõlve lemmikraamatutest, mis on jäänud tema favoriitideks senini.