15 aastat koolisundi

26. veebr. 2016 Kaarel Tarand kolumnist - 15 aastat koolisundi kommenteerimine on välja lülitatud

Õiguskantsler Ülle Madise tõdes oma hiljutises ettekandes haridusjuhtide aastakonverentsil, et hiilimisi on Eesti hariduskorraldus vähemasti põhihariduses võtnud suuna, mis on vastuolus põhiseadusega.

Väide, et haridus on rahvusliku julgeoleku üks põhiküsimusi ja oli seda juba enne me iseseisva riigi loomist, ei vaja pikka tõestuskäiku. Nagu ka see, miks sessamas rahvuslikus julgeolekus on haridusse investeerimine hoopis tähtsam kui näiteks kaitseväe täiuslikult relvastamine. Haritud, maailma mõistev ja iseenese ning lähikondlastega toimetulev inimene leiab ellujäämise viisi ka relvituna ja raskes olukorras, loll pommikuhja otsas võib aga osutuda ohuks nii iseendale kui teistele ka täieliku rahu ja harmoonia ajal.

Ma ei vastanda, vaid ainult sean ülesandeid (ja nende finantseerimist) tähtsuse järjekorda. Eesti julgeolekudoktriinis on esmasel kohal Eesti kuulumine rahvusvahelistesse kaitse- ja majandusorganisatsioonidesse, eeskätt NATO-sse ja Euroopa Liitu. Kodanikkond üldiselt toetab seda veel ülekaalukalt, kuid nagu me mitme Euroopa riigi näitel teame, võib see toetus teatud rahvakihtides kiiresti sulada kas või ühe, juhusliku ja ennustamatu sündmuse tõukel. Inimesed, eriti need, kel vähem infot ning veel vähem treeningut info töötlemisel ja mõistmisel, satuvad kiiresti müra ja võimaliku desinformatsiooni ning vandenõuteooriate mõju alla.

Briti nädalalehe The Economist eelmises numbris (19.02) kirjutas kolumnist Bagehot õpetliku loo kahest linnast, mis väliste tunnuste järgi peaksid justkui ühes rütmis hingama, aga erinevad nagu öö ja päev. Põlises ülikoolilinnas Cambridge’is võib küsitluste järgi hääletada Ühendkuningriigi Euroopa Liidust lahkumise poolt vaid 27% inimestest, naaberlinnas Peterborough’s on vastav näitaja 62%. Tõsi, erinev on linnade majanduslik struktuur ja vastavalt ka immigrantide päritolumaad. Akadeemilise ja kõrgtehnoloogilise ettevõtlusega Cambridge’i „võõrad” on saksa ja rootsi päritolu doktorid, Peterborough’ teenindussektor ja kaubandus on täis pooliku haridusega poolakaid ja teisi meiekandimehi.

Artikkel viitab ka firma YouGov küsitlusele, mille järgi brittide vastuseis liikmelisusele EL-is on 57% nende seas, kelle haridustee katkes 16-aastaselt. Kõrgharidusega inimeste hulgas on vastav näitaja vaid 38%.

Eesti on teatavasti ülekaalukalt eurofiilne maa, kuid meilgi kasvab usaldus suure liidu vastu ühemõtteliselt koos haridustaseme kasvuga. Ehkki viimastel aastatel on EL-i toetajate hulk tõusnud 70 protsendini ka põhiharidusega inimeste hulgas, jäävad nad tuntavalt maha kõrgharidusega inimeste toetusest, mis mõnel mõõtmisel ulatub 90 protsendini kõigist vastajatest.

Seega on haridustase üksi võttes kõige tugevam faktor, mis mõjutab inimese suhtumist kaugemasse maailma, mis vastavalt ka keerukam mõista. Kui me soovime Eestis, et tulevased valijate põlvkonnad langetaksid rahvusliku julgeoleku seisukohalt arukaid ja turvalisi otsuseid, peavad nad olema piisavalt haritud selleks, et mõista, mis on kaalul ning milleni üks või teine samm võib viia. Eelöeldu ei tähenda, et koolides peaks Euroopa Liidu toetuseks üritama ajupesu teha. Mitte sugugi. Aga selleks, et inimene varustada elementaarsete analüütiliste tööriistadega, samuti tööga, mis pakub piisavalt vaba aega ja võimalusi uue informatsiooni hankimiseks, maailma eluga kursis olemiseks, ei piisa enam ammu põhikoolist.

Öeldes, et üheksa klassi haridussundust on piisav, ütleme, et peame harimatusest kerkivaid julgeolekuriske tähendusetuks. Ja seda kõike lisaks faktile, et vähene kooliharidus ei võimalda igapäevast eneseteostust, sotsiaalset sõltumatust, ühesõnaga, õnnelikku elu.

Pole raske näha ja järeldada, et riigi soositud ja sallitud harimatus on haridusliku segregatsiooni või majanduslike barjääride abil haridusele õiglase juurdepääsu takistamisega võrdselt põhiseadusvastane tegevus. Jättes vähese haridusega kodanikud omapead, tekitab avalik võim tuleviku julgeolekupoliitiliste otsuste määramatust, kodanikkonna manipuleeritavust ja muud, mis on risti vastupidine põhiseaduse preambulis öelduga.

150 aastat tagasi võis kolm talve külakooli tunduda piisav toimetulekuks ja toonase maailma mõistmiseks (ega ikka ei olnud küll, rahvuslikku ärkamist juhtisid valdavalt koolitatud, mitte kolme-risti-mehed), siis praeguse üheksa klassi kohta kehtib sama. Toime sellega ei tule, mõistlikku tööd ja elu mõtet reeglina ei leia.

Mis on praeguseks paras hulk koolitalvesid? Ilmselt ei anna ka kolm lisa-aastat ehk nn keskharidus (mis 11 klassi ulatuses mäletatavasti okupatsiooniaja 1980-ndatel oli Eestis kohustuslik) noorele piisavalt relvi, mille toel ülejäänud keskmiselt 80 eluaastat, mida neile demograafid ennustavad, edukalt hakkama saada. Seda kinnitab ju ka noorte tööpuuduse statistika, ja seda üle maailma, mitte ainult Eestis.

Mis nägu oleks Eesti 50 aasta pärast, kui me nüüd ja kohe esimese riigina maailmas kehtestaksime kohustusliku (ent samas valikuküllase) hariduse normiks 15 kooliaastat? Selle ülemist otsa ei pea tingimata ülikooliks nimetama ja selle lõpus silmakirjalikult kraade jagama. Pole aga kahtlust, et igaüks suudab selle aja koolis vastu pidada küll, eriti kui ainus muu valik on korduvad ja nürimeelsed koolitused läbi elu töötukassa vägivalla sunnil.

KAAREL TARAND