Catherine Zarip joonistab emotsioone

26. veebr. 2016 Tiina Vapper - Kommenteeri artiklit

Catherine Zarip oma illustreeritud raamatuga „Jänesepoeg otsib sõpra”. FOTO: TIINA VAPPER

Veebruaris valiti taas kauneimaid raamatuid. 2015. aastal ilmunud viie kauneima lasteraamatu seas on „Jänesepoeg otsib sõpra”, mille on kirjutanud Leelo Tungal ning illustreerinud ja kujundanud Catherine Zarip. Selle väikelastele mõeldud raamatu puhul tõstis žürii esile sametist ja väga ilusat koloriiti, nüansirikkaid illustratsioone, oskuslikku väikevinjettide kasutamist tekstipindade elavdamiseks ning sooja ja südamlikku üldmuljet.

Catherine Zarip, mida peate raamatut illustreerides kõige olulisemaks?

Minu jaoks on kõige olulisemad värvid ja emotsioonid. Püüan panna pildi sisse emotsiooni, mis mul lugedes tekib. Mõtlen end tegelase asemele – arvan, et ma isegi tunnen joonistamise ajal sedasama, mida üks või teine tegelane, ja et mul on joonistades koguni sarnane ilme.

Kui lihtne või keeruline tegelaskujusid välja mõelda on?

Oleneb raamatust, mõni sünnib üsna ruttu, mõnega näen rohkem vaeva. Raamatu „Jänesepoeg otsib sõpra” peategelane tuli üsna kiiresti. Ilmselt ka seetõttu, et rääkisin kirjanik Leelo Tunglale juba aasta tagasi, et tahaksin illustreerida raamatut jänesest, ja ta kirjutaski selle loo minule mõeldes. Peategelane on küll jänes, aga kõige huvitavam ja targem tegelane selles loos on lepatriinu. Seetõttu rõhutasingi kujunduses just lepatriinu teemat.

Illustratsioon raamatust „Rändav kassiemme”.

Kuidas raamatu kujundamise protsess välja näeb?

Kõigepealt loen käsikirja läbi ja visandan kohe paberile esimesed mõtted,
mis tekivad, et need meelest ära ei läheks. Siis panen arvutis maketi kokku, otsustan, milline peab olema illustratsioonide ja teksti tasakaal ning milline värvilahendus kõige paremini sobib. Edasi järgneb periood, kus ma otseselt midagi ei tee, lihtsalt mõtlen. Pilte tehes maalin kõigepealt valmis tausta, seda teen viimse detailini käsitsi, arvutit ma ei kasuta. Umbes nädal või kaks vaatan seda tausta ja kujutan ette, kuidas pilt elama hakkab. Ühel hetkel, kui tuleb idee ja tunne, et nüüd võib tegema hakata, teengi pildi valmis. Väikesed detailid teksti elavdamiseks lisanduvad kujunduse käigus.

Milliseid värve te joonistades kasutate?

Akrüülvärve. Aastatega olen nendega töötamise nipid ja kavalused selgeks saanud ning mulle meeldib just see lõpptulemus, mis akrüülidega tuleb. Mõnikord kasutan ka kollaažitehnikat – pliiatsit või markerit või veel midagi lisaks. Kuna värvid on minu jaoks äärmiselt olulised, timmin neid tükk aega, enne kui rahule jään. Sellegipoolest läheb trükkimise käigus tihtipeale päris palju nüansse kaduma, tulemust ei oska kunagi ette näha.

On teil oma lemmiktoonid?

Ütleksin nii, et rohelist värvi ma pigem väldin. Eriti sellist rohelist, mida me looduses näeme. Seda on raske teiste värvidega sobitada ja ta võib kuidagi raskepärane jääda. Meelsasti kasutan siniseid, oranže, punaseid ja kõiki muid toone, kuigi ka türkiissinine ja punane on pisut ohtlikud, sest nende kõrval võivad teised toonid hoopis omamoodi mõjuda.

Kas see ainult tundub nii või ongi jänesepoja raamatu kaas katsudes pehme?

Kaane peal ongi sametlakk. Kirjastus Tammerraamat kasutab seda tihti ja mulle see väga meeldib, raamatut on mõnus kätte võtta. Kirjastustest kõige rohkem olengi teinud koostööd Tammerraamatuga, aga mul on ka kõigi teiste kirjastajatega vedanud.

Kuidas teie joonistamishuvi alguse sai?

Minu isa maalis, rohkem küll oma lõbuks, samuti vanaisa ja onu, emal on kunstiannet. Ka mulle on alati meeldinud joonistada. Õppisin Tallinna 1. keskkoolis, praeguses Gustav Adolfi gümnaasiumis prantsuse keele eriklassis, käisin ka kooli kunstiringis ja osalesin joonistamisvõistlustel. 12-aastaselt läksin laste kunstikooli. Emale rääkisin, et suureks saades tahan saada kas kosmonaudiks või raamatuillustraatoriks, huvi raamatute vastu oli mul juba väiksena. Mäletan, et kui olin algklassitüdruk ja sain emalt taskuraha, ostsin selle eest iga kord mõne lasteraamatu.

Nii et kunstnikuks saamine oli asjade loomulik käik?

Seda küll. Kohe mul kunstiinstituuti minek siiski ei õnnestunud, kaks aastat proovisin astuda metallikunsti erialale, aga ei saanud sisse. Siis abiellusin, väikese vahega sündisid tütar ja poeg. Olin juba üle 20, kui uuesti proovisin, seekord keraamika erialale, ja sain sisse. Juhtus nii, et kolmanda kursuse suvepraktikal anti meile vaba teema. Lugesin sel ajal üht Carlos Castaneda raamatut, mis mind tohutult inspireeris, ja tegin sellest pildiseeria. Need olidki mu esimesed illustratsioonid. Sain väga hea hinde. Viimasel kursusel pakuti, et kujundaksin Avita õpikukirjastusele koduloo töövihiku. Ka selle esitasin kooli hindamiseks. Nii et kaks viimast kursusetööd kunstiinstituudis olidki illustratsioonid, mitte keraamika. Otse ülikoolipingist sattusingi tööle kirjastusse, kus töötasin 20 aastat. Praegu olen olnud paar aastat vabakutseline.

Kui erinev on töövihiku ja lasteraamatu illustreerimine?

Täiesti erinev. Õpikus on väga kindlad piirid – ruumi on vähe ja ees on konkreetne tekst, mille juurde tuleb pilt teha. Raamatutes saab palju rohkem fantaasiat kasutada. Muusikaõpikute kujundamisel olid vabamad käed, keerulisem oli matemaatikaga, kus pidi illustreerima tehteid – kausis oli kümme õuna, viis võeti ära, mitu jäi järele. Ja teha seda nii, et see oleks laste jaoks tore. Samuti olid õpikuid tehes tähtajad väga lühikesed, joonistada tuli sageli ka öösiti ja nädalavahetustel. Aga õpikute kujundamine ja illustreerimine andis nii vastupidavuse kui ka leidlikkuse arendamisel väga hea kooli.

Illustratsioon raamatust „Sinivant läheb lasteaeda”.

Illustratsioon raamatust „Sinivant läheb lasteaeda”.

Mis oli esimene lasteraamat, mille illustreerisite?

Aino Perviku „Mammutilaps ajab tuult taga”, mis ilmus aastal 2001 Avita kirjastuselt. Rohkem hakkasin lasteraamatute illustratsioone tegema kümmekond aastat tagasi, kui ka teised kirjastused hakkasid minult tellima. Praegu on endalgi põnev vaadata, kuidas ma alustasin ja kuhu olen jõudnud, kusjuures areng kestab. Kogu aeg tahaks midagi uut ja põnevat teha.

Teie illustreeritud ja kujundatud raamatuid on kauneimate raamatute hulgas olnud ka varasematel aastatel.

Seda küll. Eelmisel aastal valiti viie sekka Kadri Hinrikuse „Konnade mäss”, üle-eelmisel aastal Ellen Niidu luulekogu „Mänguvesi. Luulet lastele 1954–2008”, veel aasta varem, 2012 Aino Perviku „Rändav kassiemme”, kaugemale ei mäleta. Aga oma esimese diplomi sain hoopis Avita kirjastuse õpikute kataloogi kujundamise eest.

Kas olete mõne töö tagasi ka lükanud?

Olen. Ma ei ole eriti osav inimeste joonistaja. Kui keegi pakub käsikirja, kus tegelasteks on lapsed, ütlen enamasti ära, sest need ei tule mul nii välja, nagu tahaksin. Pigem meeldib mulle joonistada loomi, just loomalapsi. Eelmisel aastal juhtus nii, et mul tuli joonistada palju jäneseid. Lisaks raamatule „Jänesepoeg otsib sõpra” tegin illustratsioonid ka Margery Williamsi „Sametjänesele”, see 1922. aastal kirjutatud raamat ilmus Eestis esimest korda. Maailmas on seda välja antud kümneid kordi ja sellel on olnud palju illustraatoreid. Vaatasin, mida teised on teinud, ja tahtsin teha täiesti teistmoodi.

Kas selleks, et loomi joonistada, tuleb vahel vaadata ka filme ja fotosid või loomaaias käia?

Kogu aeg. Mulle meeldib väga loomaaias käia, aga seal ma ei joonista, vaid lihtsalt naudin. Illustraatori ameti teebki huvitavaks see, et igas raamatus on midagi, mida sa ei tea ja mille kohta tuleb lugeda ja uurida. Nii saab palju uusi teadmisi.

Teie loodud loomad mõjuvad kõik sümpaatselt, on see taotlus?

See on samuti seotud emotsioonide ja empaatia teemaga. Tähtis on, et lapsed tahaksid nende tegelastega samastuda. Aino Perviku raamatus „Sinivant läheb lasteaeda” on näiteks üks tegelane ninasarvikutüdruk. Pidin nuputama, kuidas kujutada ninasarvikut nii, et ta mõjuks armsalt. Kärt Hellerma raamatusse „Taevarändurid ja teisi jutte” tuli joonistada pilt surnud rästikust. Püüdsin teha küll kurva, kuid siiski helge alatooniga pildi.

Kas olete ka täiskasvanute raamatuid illustreerinud?

Ei ole. Mulle meeldib rohkem illustreerida lasteraamatuid, eriti selliseid, kus on vähem teksti, aga rohkem sisu. Viimaste aastate üks lemmik on Aino Perviku „Rändav kassiemme”. Sellel lihtsal lool on sügav filosoofiline taust, mis annab võimaluse n-ö teksti vahele joonistada, mis mulle eriti sobib. Mulle ei meeldi illustreerides teksti dubleerida, vaid püüan anda sellele midagi lisaks.

Milline töö on olnud kõige raskem?

Raske on illustreerida kogumikke, kus on luuletusi ja proosat, kõik eri teemadel. Sellest tervikut luua on üsna keeruline.

On teil raamatuillustraatorite seas ka mõni eeskuju?

Ühtki nime eraldi välja tuua ei oska, sest inspireerijaid ja mõjutajaid on olnud palju – alates raamatukunstnikest, keda lapsena imetlesin, kuni praeguste tipptegijateni igas vallas – muusika, maalikunsti, kirjanduse, filmi, moe ja paljudel teistel aladel.

Kui palju te oma Eesti kolleegide tegemisi jälgite?

Jälgin kogu aeg. Saame omavahel hästi läbi ja oleme üksteise tegemistega kursis. Juurde on tulnud kihvte noori tegijaid, Eesti raamatuillustratsioon on eriti viimase kümne aasta jooksul väga õitsele läinud

Mis teil praegu käsil on?

Jaanuaris andsin kirjastusele ära Aino Perviku raamatu „Sinivant kuulab unejuttu”, praegu nokitsen ühe välisprojekti kallal, millest on veel vara rääkida.

Kas teil on mõni unistus, mille tahaksite teoks teha?

Tahaksin teha päris enda raamatut. Kuna ma kirjutada ei oska, võikski see olla pildiraamat. Loodan, et see unistus kunagi täitub.

TIINA VAPPER


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!