Eesti suurim koolihoone valmis

12. veebr. 2016 Raivo Juurak - 2 kommentaari

Eesti Rahva Muuseumi uhiuues peahoones on üllatavalt palju õpperuume.

Jaanuaris jõudsid Eesti Rahva Muuseumi (ERM) uue hoone ehitustööd lõpule. Alanud on ekspositsioonide ülespanek ja muud sisetööd. Aprillist saab hakata registreerima grupikülastusi, oktoobrist on uksed külastajatele lahti.

Uus muuseum lööb suurusega. Näiteks hoone linnapoolses otsas on avar varjualune – see olevat suurem kui Tartu laululava katusealune pind, mis aga ei tähenda, et kõlapilt oleks niisama kvaliteetne. Pigem hakatakse seal käsitöölaatasid jms korraldama.

Peauksest avarasse fuajeesse sisenedes on tunne, nagu oleksid sattunud suurlinna. Näiteks Londoni moodsa kunsti muuseumisse Tate Modern. Infotahvel on suur nagu lennujaamas. Ruumil on kõrgust, nii et puud saaksid sees kasvada – oma 15 meetrit küll. Piletikassast möödudes avaneb kõrge loodusliku valgusega aatrium, kus võiks vabalt korraldada vabariigi aastapäeval presidendi vastuvõttu, suuri kontserte, bankette jms.

Selge pildi uue hoone mastaapsusest annab tõsiasi, et muuseumi teenindusustest, kustkaudu viiakse vara keldrikorruse hoidlatesse, saab täies pikkuses sisse sõita korraga kaks merekonteineriga autot. Ja eksponaate tuuakse siia hinnanguliselt nelisada konteineritäit.

Siia koridori tuleb ekspositsioon „Aja rada”, mille keskne eksponaat aurumasin on juba kohal.

Hoone on nii pikk, et ilmselt tuleb üks bussipeatus hoone eespoolsesse ja teine tagumisse otsa, sest jalgsi on vahemaa liiga pikk (ligi 400 m). Samal põhjusel on hoonel kaks restorani-kohvikut, üks maja ühes ja teine teises otsas. Rääkimata eksponeerimispinnast, mida on nii palju, et kaugemalt tulnud külastajate rühmadel soovitatakse tulla uude muuseumi mitte üheks, vaid kaheks päevaks, veel parem kui terveks nädalaks.

Noobel trepp viib raamatukogusse.

Funktsioone on palju

ERM-i avalike ja välissuhete juht Kaarel Tarand ning hariduskeskuse projektijuht Kaari Siemer selgitavad, et suurel hoonel on ka palju ülesandeid – see on muuseum, konverentsi- ja teaduskeskus, haridus- ja kultuurikeskus, koht vastuvõttude, kontsertide ja näituste korraldamiseks, vaba aja veetmiseks jne.

Konverentsikeskus. Aatriumi kõrval asub üle paarisaja inimese mahutav konverentsiruum, mida hakatakse kasutama ka kinona, sealhulgas etnograafiafilmide festivali korraldamiseks. Konverentsikeskuses on üleval Eve Kase ja Anna Kaarma mitu tonni kaaluv efektne eesriie. Sellel kujutatakse puutüvesid, millele on kirjutatud puudest tuletatud perekonnanimed koos eesnimedega (Õie Kask, Urve Pärn jt). Teos on ilmselgelt inspireeritud Valdur Mikita eestlaste kui metsarahva ideest ja sobib muuseumi suurepäraselt. Konverentsisaali läheduses on kümmekond klaasseinaga ruumi, kus konverentsilised saavad rühmadena töötada. Konverentsidest vabal ajal on need kasutusel õppeklasside, töökodade ja laboritena. Konverentsilistel on eraldi garderoob. Lisaks on muuseumil videokonverentsi saal umbes poolesajale inimesele.

Kui nimetasin uut hoonet Eesti suurimaks koolimajaks, ei vaielnud direktor Lukas vastu, vaid toonitas, et tänapäeva moodne muuseum ongi uurimise ja õppimise koht. Kuid vaatame kõigepealt, mis õppimisvõimalusi pakutakse siin kooliõpilastele.

Klaasist seintega ruum, kus hakkab tegusema moodne restoran-kohvik.

Klaasist seintega ruum, kus hakkab tegusema moodne restoran-kohvik.

Keelenäitus. Kaari Siemer usub, et õpilasi huvitab keelenäituse ruum, kus saab kuulata keelenäiteid rohkem kui 130 keele kohta. Selles ruumis on palju elektroonilisi seadmeid, mille abil selgitatakse keelega seotud küsimusi. Näiteks eesti keelt lahatakse risti ja põiki: murdeid, kirjakeele teket, soome-ugri seoseid, laensõnu, Johannes Aaviku keeleuuendust, viipekeelt. Ei puudu ka „kõriorel”, mis näitab, kuidas hääl inimese kõris tekib. Kui peame ennast keelerahvaks, siis peab Eesti Rahva Muuseumis kindlasti oma keeletuba olema. Keeletoast korrus allpool asub soome-ugri, Balti- ja Põhjamaade ühine ekspositsioon üsnagi maa-alust labürinti meenutavates ruumides.

Koopiate ja tegelussaal. Kaarel Tarand on kindel, et õpilastele pakub huvi koopiate saal. Ümmarguse ruumi kappides on koopiad paljudest ajaloolistest esemetest. On viie maja maketid: Rõuge muinaselamu, keskaegse kaupmehe kodu, 1930. aastate Mulgimaa taluhäärber ja hruštšovka. Maketid on kahe meetri kõrgused, neid saab lahti võtta, et nendesse asju panna. Koopiate saalis saab uurida keskaegset jäätmekasti, kust võib leida savipoti kilde, Veneetsia klaasi tükke, korrodeerunud Araabia münte. Koopiate eelis on, et neid ei pea suure aukartusega ja hinge kinni pidades eemalt vaatama, vaid võib vabalt ja uudishimulikult uurida ja katsuda.

Klaaspõrand. Et inimesed saaksid muuseumi kogudest parema ülevaate, on ühele ruumile ehitatud klaaspõrand. Läbi selle näeb alla hoidlasse. Tarand märgib, et õpilased võiva hoidlasse vaadata ka klaasi peal lamades.

Rahvakultuuri nõuandekeskus. See on mõeldud eelkõige täiskasvanutele, kuid rahvakultuur on alati huvitanud ka kooliõpilasi. Rahvakultuuri jaoks on ERM-i uues hoones õppeklassid ja töökojad, kus saab meistri käe all õppida näiteks tikkimist ja rahvarõivaste tegemist, puu- või savinõusid valmistada, kangast kududa ja värvida jpm. Tolmuimejad, tõmbe- ja kuivatuskapid ning kõik muu vajalik on seal olemas. Siin kujuneb ilmselt välja tihe koostöö käsitööliitude ja -seltsidega, oletab Tarand, lisades, et peahoone taha Raadi mõisa vanasse viinakööki tulevad sepikoda ja muud värkstoad, kus külastajad saavad katsetada ka värskes õhus tehtavaid töid.

Uuringud. Muuseum on ka teadus­asutus. Selles on ruumid eksponaatide vastuvõtmiseks, tuvastamiseks, ekspertiisiks, konserveerimiseks, pildistamiseks jne. Eraldi toad on külalisteadlastele uurimistöö kirjutamiseks. Uurida on aga palju, sest hoidlas on näiteks ainuüksi õllekappasid üle kolme tuhande. Positiivne on asja juures see, et hoidla on maa all – seda ei pea kütma, vaja on jälgida vaid õhuniiskuse taset. Uurijate käsutuses on ka erialane avariiulitega raamatukogu, kokku umbes 40 000 köitega, mis on kõik kiibistatud.

Uue peahoone fuajee detsembris. Ehitusel on käinud pea iga päev külaliste delegatsioonid.

Ekspositsioon. Peaekspositsioon läbib muuseumihoonet pika tänavana, mille tagumises otsas on kõige vanemad leiud kiviajast. Edasi tuleb Kukruselt väljakaevatud inimene oma täisriietuses. Ekspositsioonitänava keskosas on rehepeksumasina aurukatel ja materjal tööstusrevolutsiooni kohta jne. Palju on puutetundlikke ekraane, kust saab selgitavat videomaterjali vaadata. Loomulikult on väljas EÜS-i lipu originaal – Eesti riigilipu prototüüp. Mõned kohad on ekspositsioonis veel tühjad ka. Nii uuris direktor Lukas alles hiljuti Facebookis, kas kellelgi oleks muuseumile pakkuda vanu häid Kommunaari tehase kummitallaga kingi.

Välitööd. Õhus on veel palju ideid. „Miks ei võiks külastajad muuseumi territooriumil näiteks soomaagist rauda sulatada või sepikojas mõõka sepistada?” küsib Tõnis Lukas. Külastajatele võib pakkuda võimalust elada muuseumi territooriumil nädal aega näiteks kiviaja tingimustes – talvises püstkojas. Mõni klass võib esemeid muuseumi territooriumile maa sisse matta ja näiteks kolme aasta pärast vaatama tulla, mis on puidust, rauast, keraamilistest ja muust materjalist esemetest järele jäänud.

Osalussaal. Selles ruumis hakatakse ekspositsioone üles panema kodanike soovituste järgi. Inimesed ja organisatsioonid annavad teada, mis teemal nad näitust soovivad, muuseum leiab kuraatori, eksperdid ja tegijad ning soovitud näitus tuleb. Üks idee on, et taolisi soovinäitusi võiks olla ka õpilaste tuumakamatest uurimistöödest.

Black box. Hoone tagumises otsas on mustade seintega teatrisaal umbes paarisajale vaatajale. Saal on nii hea varustusega, et seal saavad etendusi anda nii professionaalsed trupid kui ka asjaarmastajad, võib anda tantsuetendusi, ette kanda kontserte, pidada arutelusid ja debatte.

Tähtpäevaruumid. Hoone mõlemas otsas on ruumid, mida linnarahvas saab kasutada näiteks laste sünnipäevade ja muude tähtpäevade tähistamiseks. Seal võivad hakata käima ka need, kes ekspositsiooni vaadata ei soovi. Tellida saab toitlustamist. Kuna hoone on nii pikk, siis on selle esimeses otsas restoran, aga tagumises veel ka kohvik.

ERM-i uus peahoone linnulennult. Hoonel on pikkust 356 ja laiust 72 meetrit, kõrgust peasissepääsu juures 15 ja tagumises otsas 2,5 meetrit. Maja alt läheb läbi väike järv. ERM-i uue peahoone projekt valmis Pariisi arhitektuuribüroos SARL d’Architecture Dorell Ghotmeh Tane. Arhitekt Dan Dorell on itaalia, Lina Ghotmeh liibanoni ja Tsuyoshi Tane jaapani päritolu. Nende 2006. aastal võitnud võistlustöö kandis nime „Mälestuste väli” ja sümboliseeris ajarännakut tänasest päevast tagasi kiviaega.

Miks eelistati just seda Pariisi
arhitektide projekti?

Tõnis Lukas meenutab, et juba 1990. aastatel, kui ta esimest korda ERM-i direktor oli, toimusid maailma muuseumides suured muutused.

Varasema traditsiooni järgi näidati näiteks Aafrikast pärit maske nende tüüpide, päritolumaade ja ajastute järgi rühmadesse paigutatutena. Nii saadi maskidest põhjalik ja süsteemne ülevaade, kuid vaatajal ei tekkinud ettekujutust, kuidas maske elulistes situatsioonides kasutati. Seepärast hakati 1990. aastatel korraldama lavastuslikke näitusi. Näiteks haruldast oda eksponeeriti nii, et pandi see metslooma ründava mehe kätte. Aga siis tekkis uus probleem – näidata sai vaid üht oda, üht maski, üht piipu, kannu, lampi. Aga ülejäänud eksponaadid?

Tõnis Lukas: „Käisin 1993. aastal Prantsusmaal Boulogne’i muuseumis. Seal oli ülemisel korrusel lavastuslik näitus, alumisel aga tüüpide järgi süstematiseeritud eksponaatide avatud õppekogu. Just samal ajal hakati ERM-ile uut hoonet kavandama. 2006. aastal võitis Pariisi arhitektuuribüroo SARL d’Architecture Dorell Ghotmeh Tane konkursi ja nüüd rakendataksegi ERM-i uues peamajas sedasama põhimõtet. Eri ajastute kohta tehakse lavastatud näitused, et oleks näha selle aja elulisi situatsioone, samal ajal saavad külastajad minna avatud fondide saali ja vaadata seal näiteks õlilampide näitust kogu oma rikkuses. Lambid vahetab välja vaipade näitus. Siis tuleb rahvariiete väljapanek jne.

Teiseks saab külastaja uues hoones oma kätega midagi valmis teha – puutööd, keraamikat, tekstiili jms. Selles osas läheb ERM uute trendidega kaasa. Seevastu osalussaal on Eesti sõna museoloogia arengusse. Rahvas teeb ise näituse, kasutades muuseumi kujundajaid ja kuraatoreid – seda üldiselt ei viljelda.

Avamise hetkel on meil maailma kõige moodsam muuseum. Võib-olla järgmisel päeval avab keegi veel moodsama, aga siis ikkagi alles järgmisel päeval. Pretensioon peabki olema see, et kui teeme muuseumi, siis maailma parima.”

ERM-i hariduskeskuse projektijuht Kaari Siemer, direktor Tõnis Lukas ja avalike suhete juht Kaarel Tarand Õpetajate Lehele oma uut maja tutvustamas.

Külastajate kohta märgib Tõnis Lukas, et Eesti Rahva Muuseumi ei ehitata ainult tartlastele, vaid ikka kõigile eestlastele ja ka teiste maade huvilistele. Seejuures pole mõistlik näiteks Soomest, Lätist või Venemaalt tulla nii suurde muuseumi üheks päevaks, parem ikka mitmeks. See omakorda tähendab, et Tartu linn peab need turistid majutama ja toitma jne. Turism elavneb. Esialgu hakkab käima südalinnast iga tunni tagant buss muuseumi ukse ette. Kuid on olnud ka fantaasiarikkamaid ideid. Näiteks kadunud Hardo Aasmäe pakkus omal ajal välja mõtte, et Kärknast võiks tulla raudtee otseliin ERM-i ette.

ERM-i uut peahoonet ja ekspositsiooni ongi hakatud juba ka välismaal reklaamima. Kõigi välissaatkondade esindajad on asja vaatamas käinud. Välisriikide Eesti esindustes tehakse samuti ERM-ile reklaami.

RAIVO JUURAK


2 kommentaari teemale “Eesti suurim koolihoone valmis”

  1. inseneR ütleb:

    Kui tehnoloogia ja tööstus oleks Eesti kultuuri osa, nagu see on Saksamaal ja Jaapanis, siis oleks muuseumi raha eest ehitatud kaasaegsed Eesti kapitaliga tehased, mille teenitud raha eest oleks hiljem ehitatud tagasihoidlikumad muuseumid ja neid jõutaks siis ka ülal pidada. Muuseumis oleks siis tulevikus võimalik näidata meie tänaseid tehaseid. Kuna raha teenivate tehaste asemel ehitatakse meil raha kulutavaid muuseume, siis ei jäägi tuleviku muuseumis muud üle, kui tänaseid muuseume eksponeerida.

  2. Peep Leppik ütleb:

    Väga õige, lp. InseneR!
    Mõned aastad tagasi olin oma saksa kolleegidega tühjenevas Valgas, kus viipasin üha uutele kaubanduskeskustele. Kolleeg Klaus palus mul näidata ka mõnd uut tootmisettevõtet (sakslane ju teab, mis on jõukuse alus!)), mida mul muidugi polnud võimalik teha… Sel suvel tulevad nad taas Eestisse ja ma loodan, et Tõnis Lukas lubab meid uude ERMi sisse astuda, sest muud tõesti näidata ei ole (tootmistki on Lõuna-Eestis üha vähem ja vähem)…

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!