Huvitav õpetaja, kellel on igav tööraamat

19. veebr. 2016 Tiina Vapper - Kommenteeri artiklit

Villu Baumann: „Minu mõte on olnud näidata, kui huvitavaid asju saab eimillestki teha ja et erivajadustega lapsed ei ole kehvemad kui tavakooli lapsed.” FOTO: TIINA VAPPER

Mul on igav tööraamat, seal on ainult üks sissekanne, tunnistab Haapsalu Viigi kooli töö- ja tehnoloogiaõpetuse õpetaja Villu Baumann, kes on töötanud ühes ja samas koolis 48 aastat. Ta on üks neist, kes saavad tänavu presidendilt teenetemärgi. Valgetähe V klassi ordeni pälvis ta pikaajalise töö eest erivajadustega lastega ning paljude töötubade korraldamise eest.

Sel õppeaastal on staažikal pedagoogil 14 tundi nädalas: seitse tundi 9.a klassis ja seitse 10.a klassis, kes on lõpuklass ning kelle jaoks tänavune on lisa-aasta. Mõlema klassi õpilased õpivad lihtsustatud õppekava järgi ja tööõpetuse tunde ongi neil tavaklassidega võrreldes rohkem. Õpetaja hinnangul on õpilased väga tublid.

Parajasti käib 10.a klassi tund, kus noormeestel on käsil vana voodi detailidest lamamistooli ehitamine, klassi ainus neiu punub naharibadest käevõru. Õpilaste viimased tööd, rõõmsailmelised lindude söögimajad, seisavad laual reas. Need on valmistatud kommi- ja konservikarpidest, purgi- ja potikaantest, koogivormidest, lillepotialustest ja muust taolisest. „Enamiku asju olemegi teinud taaskasutuse põhimõttel,” räägib Villu Baumann. „Sellest sõltub palju, milline materjal kätte satub. Kunagi pärandas üks kingsepp suure rulli paksu tallanahka, mis paar aastat seisis, enne kui tuli mõte sellest valgusti teha. Lõpuks tegime neid valgusteid terve näituse jagu. Jätsime nahaservad nii, nagu nad loomulikult olid, tulemus oli väga efektne,” selgitab õpetaja, lisades, et huvitava lambi saab ka ventilatsioonitorust või sõelast.

Konservikarpidest söögimaja.

Tööõpetusklassi nurgas seisab õpetajale ja õpilastele tuntust toonud sirm, mille Lutheri stuudio tunnistas 2012. aastal „Kodu kauniks” konkursil parima idee auhinna vääriliseks. Sirm on tehtud puitraamide külge kinnitatud vineerplaatidest, millesse on mustrina puuritud augud, need omakorda puuvillase pitspaelaga dekoreeritud. Hiljuti valmis samas stiilis ka valgusti.

Kuulsaks on saanud nahajääkidest meisterdatud dinosaurused, mida on eksponeeritud paljudel näitustel ja mida praegu saab näha kooli fuajees. Nende tegemine on Villu Baumanni sõnul lihtsam, kui paistab – nahaga kaetud papirullid on pandud üksteise sisse, omavahel ühendatud ja viimistletud. Eri läbimõõduga papptorusid on nad õpilastega tundides sageli kasutanud.

Eelmisel aastal õnnestus õpetajal ühest kauplusest saada köögikappide näidiste uksi, mis olid tavamõõtudest väiksemad ja jäid kauplusel üle, neist tehti kandikud. Kasside magamispesad aga on meisterdatud vanadest Estoplasti valgustitest ja söögikohtadest saadud läbipaistvatest õllemahutitest.

Palju on õpilased aastate jooksul teinud keraamikat – savist vaagnaid, kausse, küünlajalgu, kalu, linde. Põnev projekt oli Eesti linnade keraamilised vappidega võtmed – iga 47 linna jaoks valmistati oma. Metallitööd on tehtud vähem, eelmisel aastal alustatud kuuekandilisest alumiiniumtorust malendite komplekt on praegu pooleli.

Küsimusele, kust ta kõik need ideed võtab, vastab Villu Baumann, et see on elustiil. „Kui lahtiste silmadega ringi käia, siis ühel hetkel idee tuleb. Peaaegu igal hommikul tulen tööle, kotitäis asju kaasas. Taaskasutuspoes olen vana tuttav. Vahel helistavad mulle ja pakuvad asju ka päris võõrad inimesed. Kui materjal on käes, hakkab mõte tööle.”

Keraamiline kala.

Kotte ja kaste leidub tööõpetuse klassis tõesti palju. „Eks see ruum natuke ladu meenutab,” muheleb Villu Baumann, tunnistades, et segadus teda ennastki natuke häirib. „Kui midagi on vaja üles leida, tuleb üksjagu kotte kummuli keerata. Tihti on nii, et vajalikku asja üles ei leia, see-eest tuleb välja midagi, mis on tükk aega kadunud olnud.”

Asjade varumise sunnib õpetaja sõnul peale elu ise, sest materjalide ostmiseks ette nähtud 200 eurot aasta peale on väga väike summa. „Selle eest ei saagi muud kui kruvisid, naelu, liimi, värve, mõne vineeritahvli. Olen kirjutanud ka projekte ja aeg-ajalt on meid ka toetatud, just savi ja glasuuridega.”

Erivajadustega lapsed vajavad enamasti pidevat juhendamist ja abistamist. Samas on neidki, kes iseseisvalt töötavad ja ka omalt poolt ideid välja pakuvad. „Minul seda muret ei ole, et ma õpilastega tunnis hakkama ei saaks,” ütleb Villu Baumann. „Saame sõbralikult läbi ja õhkkond on vaba. Arutame tööd tehes läbi ka päevauudised, räägime elukutsevalikust ja elust üldse. Hinde panemisel ei arvesta ma mitte lõpptulemust, vaid protsessi, õpilase võimeid, suhtumist ja kaasategemist. Ainult ühe puuduliku veerandihinde olen elu jooksul välja pannud, see oli selle eest, et poiss unustas ära ohutusnõuded ja tahtis haarata kinni pöörlevast treipingist. Enamasti on hinded head, peamiselt viied.”

Vineerist valgusti.

Ehkki pedagoogiline vaist näib olevat Villu Baumannile geenidega kaasa antud, sai temast tööõpetuse õpetaja juhuslikult. „Tahtsin minna pärast Haapsalu 1. keskkooli lõpetamist arstiks õppima. See oli mu kindel soov ja siht 4. klassist alates. Sõitsime Tartusse eksamitele klassikaaslastega kolmekesi. Kuna konkurss oli seitse inimest kohale, hakkasime miskipärast arvama, et me ei saa sisse. Jätsime viimase eksami, kirjandi tegemata ja tulime tulema. Järgnes kolm aastat Nõukogude armees. Õnneks teenisin aega Moskva külje all, laupäeviti-pühapäeviti käisin elektrirongiga linnas teatris, kontserdil, näitustel, nii et päris mahavisatud aeg see polnud.

1968. aastal Eestisse tagasi tulles pidin endale töökoha leidma. Eriala mul polnud, aga Haapsalu sanatoorsesse internaatkooli otsiti kasvatajat. Seal oli õppealajuhatajaks ühe mu klassivenna vend, kes võttis mu tööle. Mõne aasta töötasingi vanema rühma poiste kasvatajana, kes olid umbes sama vanad kui mina, vahel tuli asendada kehalise kasvatuse õpetajat ja anda keemiatunde. Ühel hetkel lahkus koolist tööõpetuse õpetaja ja oli vaja kedagi tema asemele. Nii see läks. Juhtus nii, et töö käigus hakkas mind asi huvitama, 1979. aastal lõpetasin Tallinna ülikooli kaugõppe esimeses lennus tööõpetuse õpetaja eriala. See õpetus oli natuke liiga tehniline, mina oma suunale ja kallakule sealt suurt midagi ei saanud. Hiljem olen kursustel ise juurde õppinud, mis mind huvitas ja mida vajalikuks pidasin.”

Villu Baumann meenutab, et koolis puudus pikka aega tööõpetuse klass ja tunnid toimusid Haapsalu endises vanglahoones, kus oli mitme kooli peale üks töökoda. „Liikumisraskustega lastel oli sinna keeruline minna ja minul materjale ja töövahendeid kohale toimetada. Seejärel saime koolimajja pisikese ventilatsioonita ruumikese, kus polnud ruumi liikuda ega õhku hingata. Seal andsin tunde rohkem kui 25 aastat, kuni viimaks avaramatesse ruumidesse saime.”

Tagantjärele usub õpetaja, et kõik need asjad kokku õpetasid leidlikkust: ühelt poolt ruumipuudus ja see, et töö tegemiseks vajalik masinapark oli pea olematu. Teisalt see, et erivajadustega õpilaste jaoks tuli välja mõelda jõukohaseid ülesandeid, mis neid samas arendaks ning neile huvi ja tegutsemisrõõmu pakuks. „Olemegi teinud peamiselt naha- ja savitöid, sulatanud klaasi, maalinud portselani, mida saab teha ka ratastoolis laua taga istudes. Hea on see, et õppekavas ei ole pidanud rangelt näpuga järge ajama ja on saanud olla loominguline – see pakub lastele rohkem ja sobib mulle ka. Ainult kutseõpetaja ma olla ei tahaks.”

Keraamiline puuviljavaagen.

Näitustel ja võistlustel on Villu Baumann oma õpilastega osalenud algusest peale. Ainuüksi Haapsalus Kuke galeriis on olnud 20 suurt näitust: nahkehistööd, puidutööd, keraamika, tekstiil, portselanmaal, peeglid, torud, klaas, kellad, valgustid, ajalehe- ja vihmavarjuhoidjad, sirmid … Paarkümmend aastat juhatas ta tööõpetuse õpetajate ainesektsiooni ning sel ajal said alguse maakonna poiste tööde näitused, kus on saadud palju auhindu. Villu Baumanni õpilaste tööd on olnud väljas mitte ainult Eestis, vaid ka Soomes, Saksamaal, Prantsusmaal, isegi Indias ja Hongkongis. Kõige selle kohta saab lugeda sissekandeid ja vaadata fotosid ka õpetaja blogist. „Minu mõte on olnud näidata, kui huvitavaid asju saab eimillestki teha ja et erivajadustega lapsed ei ole kehvemad kui tavakooli lapsed,” ütleb õpetaja.

Villu Baumanni enda hobi on savist pudelid. Eelmisel kevadel oligi tema 70. sünnipäevale pühendatud isikunäitusel Haapsalu kunstikooli galeriis väljas umbes 70 keraamilist pudelit. Suurt huvi tunneb Villu Baumann sisekujunduse vastu, ta on jaganud sisustusideid juba aastaid nii Maalehe „Targu talita” lisas kui ka kujundusajakirjades . Haapsalust 20 kilomeetri kaugusel Keedikal, lapsepõlvekodus, kus ta praeguseni kogu vaba aja veedab, on kõik oma kätega tehtud, ja ikka taaskasutuse põhimõttel, vanast uueks.

„Ei oska öelda, kust see huvi on tulnud,” arutleb Villu Baumann, kellel on meeles Jalukse algkoolis esimene oma kätega tehtud asi, kolme konksuga riidenagi. „Taebla 8-klassilise kooli viimases klassis tegin õpilase töölaua, mis käis ka vabariiklikul õpilastööde näitusel ja oli hiljem kodus kasutusel. Mõlemad vanemad olid lahtiste kätega. Isa oli külakooli haridusega, aga iga töö peale meister, ehitas elumaja, tegi mööblit, valmistas isegi mandoliini ja jahipüssi. Ema kudus Haapsalu salle. Minu sugulane oli tekstiilikunstnik Leida Madisson, ajakirja Kunst ja Kodu koostaja, mingi mõjutus tuli ilmselt temalt.”

Nahajääkidest dinosaurused.

Ehkki Villu Baumanni on aeg-ajalt ka mujale tööle meelitatud, ei ole ta tahtnud minna. Talle meeldib see, mida ta teeb. „Au ja kuulsuse pärast ei ole ma tööd teinud, see lihtsalt on niiviisi kujunenud. Öeldakse, et tööd ei tohi koju kaasa võtta, aga teistmoodi ma ei oska, teistmoodi ei oleks see mulle huvi pakkunud. Tunnustus on tähtis, aga veel rohkem teeb rõõmu, kui endised õpilased, sõbrad ja tuttavad helistavad ja õnne soovivad. See läheb kõige rohkem südamesse.”

TIINA VAPPER


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!