Igal autoril on õigus saada oma loomingu eest tasu
Autoriõigus on nüanssides keeruline, kuid üldpõhimõttelt lihtne: autor peab saama oma teose saatuse üle ise otsustada ning kahtluse korral tuleb temaga kokku leppida. Sellega arvestamata on tänapäeval raske hakkama saada. Kuid samavõrd oluline on mõista, et enamik meist on autorid ning meil kõigil on õigused oma loomingule, ka õpetajatel.
Autoriõigused on teema, millega täiskasvanud üha sagedamini kokku puutuvad, kuid mida koolis ei õpetata. Kui, siis mainitakse seda ühiskonnaõpetuses, kuid „Inimene ja õigus” on koolides pelgalt valikkursus ning see, kui palju sealgi autoriõigusi tutvustatakse, sõltub eelkõige konkreetsest õpetajast. Ent ajal, mil autoriõiguse tähendus on harjumuspärasega võrreldes oluliselt muutunud, vajavad õpetajadki sellest rohkem teadmisi.
Nüanssides on autoriõigus keerukas, kuid selle alusprintsiibid on lihtsad. Paraku näitab elu, et ka täiskasvanutel on nende mõistmisega raskusi. Seda tähtsam on alustada koolist, et järgmine põlvkond suudaks õigusnormidest mitte üksnes aru saada, vaid neid ka kasutada ning otsustada, kuidas peaksid seadused muutunud ühiskonnaga kohanema. Lõppude lõpuks kujunes autoriõigus välja ajal, mil autorid olid selge vähemus, teoste levitamine keeruline ja jõukohane vähestele ning enamik inimesi ei pidanud nendele õigustele iial mõtlema.
Tänapäeval aga võib igaüks mitte üksnes internetist muusikat, filme, pilte ja raamatuid salvestada, vaid ka iga päev käepärase telefoniga tehtud fotosid ja filmijuppe kogu maailmaga jagada: järsku on saanud igaühest autor, kuid selleks pole korralikult valmis ei õigus ega ka me enda õigusteadlikkus.
Üldjoontes võib jagada autoriõiguste probleemid kooli kontekstis kolme ossa: igaühele vajalikud põhiteadmised, autoriõigustega kaitstud materjali kasutamine koolis ning õpetajate õigused oma loomingule.
Kõige alus on viisakus
Mitmed mu tuttavad õppejõud on olnud hädas üliõpilastega, kes ei saa aru ei sellest, mis on plagiaat ehk loomevargus, ega sellestki, miks seda pahaks pannakse. Tänapäeval peaks justkui uurimistöö aluseid kooliski õpetatama − aga ometi peab ülikooli astunud noortele A-st ja B-st selgitama, mis vahe on teadustekstil ja kirjandil, miks ei tohi suurem osa tekstist pärineda sõna-sõnalt kellegi teise raamatust ning miks ammugi ei tohi seda „laenamist” maha vaikida. Algupärase mõtlemise puudus on inimese enda probleem, kuid autorsuse vargus on karistatav kuni kolmeaastase vangistusega.
Tõsi, mis siin kooliõpilastest rääkida, kui isegi ülikoolide õppejõud ja parlamendisaadikud ei mõista, miks ei tohi võõrast loomingut enda oma pähe esitada. Võiks ju arvata, et see on elementaarne viisakus ja loogiline käitumine. Kuid seda enam on vaja, et kool kallutaks noori eemale halbadest eeskujudest ja tasandaks koduse kasvatuse puudujääke.
Lühidalt kokku võttes on kuldreegel selline: kui kedagi tsiteerid, ütle nimi ja teos. Kui kasutad kellegi pilti, uuri, kas sul on selleks õigus. Euroopa Liidu seadused annavad autorile õiguse teose kasutamise üle otsustada, pärast tema surma jääb sama õigus pärijatele veel 70 aastaks. Erandiks on teosed, mis on avaldatud vabakasutuslitsentside all. Eesti seadus lubab ka avaliku kunsti kujutisi mitteärilisel otstarbel levitada ilma autori otsese loata, kuid sellelgi juhul on tähtis autorit mitte maha vaikida.
Loomingu kasutamine koolis
Loometeoste koolis kasutamise suhtes on Eesti autoriõiguse seadus üldiselt heatahtlik. Kasumit mittetaotleva hariduse jaoks on jäetud erandkorras õigus tarvitada ka avalikus kohas olevate kunstiteoste pilte, mille jaoks muidu tuleks autorilt luba küsida − teema, mis puudutab igaüht, kes õppematerjalides või slaidiesitlusel uuemate hoonete või skulptuuridega linnavaateid kasutab. Igal juhul oleks ilus märkida kas või pisikeses kirjas ära, kes on autor, kui võtate foto internetist või raamatust või pildistate ise kellegi teise loomingut. Nagu eespool öeldud, on see lihtsalt elementaarne viisakus.
Samamoodi on raamatut refereerides viisakas (ja seaduse järgi ka nõutav) ütelda, kelle ja millisest raamatust jutt tuleb − kas või juhuks, kui keegi tahab pikemalt edasi lugeda.
Väike konks peitub avalike kunstiteoste piltide kasutamise erandis. Nimelt ütleb seadus, et luba on mitteäriline. Rangelt võttes ei kehti luba õppemaksuga erakoolidele ja koolitustele, võib-olla ka avalik-õiguslike kõrgkoolide tasulistele kursustele − täpseid piire seadus ei sea ning kuna mulle teadaolevalt pole kedagi neis asjus veel Eestis kohtusse antud, ei saa ka kohtupraktikale toetuda. Kindlam on küsida alati luba või kasutada vabu pilte, mida võib ohtralt leida näiteks Vikipeedia andmebaasis Wikimedia Commons.
Loomulikult tuleks vabakasutuslitsentsidega piltide juures nimetada ära allikas ja autor. Lisaks on enamasti nõutav, et mainitaks pildi litsentsi, sest muidu ei tea inimesed, et ka neil on õigus sama pilti oma soove mööda tarvitada.
Niisiis: „Foto: Vikipeedia” või „Allikas: internet” ei lähe mitte, „Foto: Wikimedia Commons / Hiiumaa mudeliklubi, CC-BY SA 4.0” on perfektne. Keeruliste lühendite pärast ei pea muretsema, vabakasutuspiltide andmebaasides on kenasti kirjas, piisab kopeerimisest. Kõige olulisem on ikkagi pildi allikas ja autor.
Õppematerjalide koostamisel võib arvestada, et väikese rühma jaoks tehtut, mida keegi ei müü, ei hakata üldjuhul ka lähemalt uurima, kuid juba internetti riputamine võib olla kellegi jaoks valuline. Seepärast on ikkagi mõistlik küsida alati autorilt või ta pärijalt luba, enne kui kellegi pilte või tekste kasutate. Loomulikult tuleb märksa rangemalt suhtuda õpikutesse, töövihikutesse jms õppevarasse, mida müüma hakatakse.
Igal autoril on õigus saada oma loomingu eest tasu ning kui ta ka on nõus sellest loobuma, peab see olema tema enda otsus, mitte kellegi teise eeldus.
Kahjuks ei ole Eestis registrit, mis ütleks, kellele mingi teose õigused kuuluvad. Elusolevate autorite puhul on luba küsida üldjuhul lihtsam (ehkki mitte alati, näiteks ka anonüümne grafiti on teos), surnute puhul keerulisem.
Kirjandusteoste puhul võib aidata autorihüvitusfond, muusikast on ehk ülevaade Eesti autorite ühingul. Iseasi, et tuhandete päringutele vastamine pole ka nende ülesanne. Lihtsam lahendus, kui võimalik, on kasutada materjale, mis on autoriõigusest vabad: loodud vähemalt 70 aasta eest surnud autori poolt, muul põhjusel avalikus kasutuses (nt USA riiklike organisatsioonide looming, nagu NASA kosmosefotod) või avaldatud vabakasutuslitsentsi all (nt Vikipeedia). Mõistagi tuleb ka sellisel juhul autorile viidata, kuid vähemalt ei pea hakkama kellegi kontakte otsima ja kirjavahetust pidama.
70 aastat autori surmast on Euroopa Liidus üldkehtiv piir, mille järel läheb looming avalikku omandisse (ingl public domain). Eestis tähendab see, et näiteks 1940. aastal surnud Anton Hansen Tammsaare teosed on vabad, kuid Underi tekstid vabanevad alles 2050. aastal. Estonia teatrihoone kahest arhitektist üks oli Wivi Lönn, kes suri alles 1966, nii et alati tasub olla pigem ettevaatlik ja kontrollida.
Õpetajalgi on õigused
Õpetajate autoriõigus nende enda loomingule on teema, millest väga vähe teatakse ja räägitakse. Nagu eespool öeldud, on igal autoril õigus tema enda loomingule − see puudutab nii õpetajaid kui ka teisi koolitöötajaid, näiteks logopeede, kes laste jaoks uusi mänge ja harjutusi leiutavad.
Siin tuleb aga jutuks võtta õiguste jagunemine kaheks: isiklikud ja varalised. Isiklike õiguste hulka kuulub eelkõige autori õigus nimele: igaüks, kes teost kasutab, peab selle juures mainima ka autori nime. Isiklikud õigused jäävad alatiseks, neid ei saa osta ega müüa, need kehtivad isegi pärast surma ja teose minekut avalikku omandisse. Oluline isiklik õigus on ka õigus teose muutmisele − seda tohib teha ainuüksi algse autori loal.
Varalised õigused võivad aga teatud tingimustel teistele isikutele üle minna: näiteks, kui raamatu autor need kirjastusele või muusika autor plaadifirmale müüb, kuid ka juhul, kui uus looming sünnib tööülesannete täitmise käigus. Just see puudutab õpetajaid kõige sagedamini.
Lihtsustatult: kui joonistusõpetaja joonistab pildi lastele eeskujuks, et näidata kompositsiooni või perspektiivi ülesehitust, võib öelda, et see ongi tema töö. Sel juhul kuuluvad varalised õigused koolile ning kool võib seda kasutada järgmistes tundides, maksmata autorile lisatasu, kuni pildi juures on kirjas või õpilastele öeldakse autori nimi.
Piltide joonistamine kooli almanahhi ei ole tema töö, seega peab ta seal äratrükkimise eest saama tasu. Kui pildi joonistab vene keele õpetaja, pole olukord enam nii ühene, sest ta saaks täita oma ülesandeid ka joonistamata (suur hulk vene keele õpetajaid ei joonista midagi ning saavad ikka palka).
Kui logopeed meisterdab k-hääliku õpetamiseks terve mängu, siis on seda märksa rohkem, kui keegi temalt eeldada saaks, ning kõik mängu õigused kuuluvad kahtlemata talle. Ta võib asutada oma firma ning saada säherdusi mänge tootes nii pururikkaks, kui üks logopeed iial olla võiks. Ning kui kooli kokatädi teeb vabal ajal fotosid õpilastega kohtuma tulnud kirjanikest, on need tema isiklik omand ja fotode avaldamise eest kooli lehes võib ta nõuda honorari või ka avaldamisest üldse keelduda. Kui ta on avaldamisega nõus, näitab see üksnes head tahet ning see ei tähenda, justkui võiks tema järgmisi töid tasuta ja küsimata pruukida.
Enamasti ei ole töölepingutes väga täpselt kirjas, millises ulatuses peab õpetaja olema loominguline. See jätab vastuolude korral omajagu vaidlusruumi. Praeguse autoriõiguse seaduse § 32 „Autoriõigus töökohustuste täitmise korras loodud teosele” ütleb, et otseste tööülesannete täitmise korras loodud teose varalised õigused teose kasutamiseks tööülesannetega ettenähtud eesmärgil ja piirides lähevad üle tööandjale, kui lepingus ei ole ette nähtud teisiti. See seab õpetaja loomingu kasutamisele kooli huvides konkreetsed piirid. Teistpidi on piirid ka sellel, kuidas õpetaja ise töö käigus sündinut pruukida tohib. Sama paragrahv nendib, et niisuguse loomingu kasutamiseks tööülesannetega ettenähtud eesmärgil peab olema tööandja eelnev luba (ehkki võib saada autoritasu, st seda ei pea koolile üle kandma), kuid kui loomingut kasutatakse tööga mitteseotud otstarbel, ei ole luba vaja. Mõlemal juhul on küll kohustus näidata ära tööandja nimi või nimetus − ilma temata poleks see teos ju sündinud.
Vähemal määral puudutab õpetajaid ka seadusepügal, mis kõneleb kollektiivsetest teostest. Siia alla kuuluvad näiteks juba nimetatud almanahhid − teosed, mille on algatanud kool ning mida koolita ei sünniks. Selliste teoste õigused kuuluvad isikule, kelle initsiatiivil ja juhtimisel selline teos loodi ja kelle nime või nimetuse all see välja anti, kui lepinguga pole ette nähtud teisiti. Kui keegi on loonud koguteose iseseisva osa, näiteks kirjutanud ülevaate kooli ajaloost, siis selle õigused kuuluvad talle ja ta võib oma teost kasutada edaspidi oma äranägemist mööda. Tervikteose õigused jäävad seevastu koolile, kes tohib näiteks teha kordustrükke või riputada teose veebi.
Justiitsministeeriumis on ettevalmistamisel uus autoriõiguse seaduse eelnõu, mida on menetletud juba pikka aega. Eelkirjeldatud punktid peaksid seal suuremas osas samaks jääma. Võib tulla ka pisemaid muutusi, ent neid on enne lõppversiooni valmimist raske ennustada.
Nii või teisiti tuleb kaaluda autoriõiguse käsitlemist algul õpetajakoolituses, sealhulgas täiendkoolitustel, ning seejärel koolideski. Nagu kirjutatust näha, tegutsevad tänapäeval inimesed autoriõiguse mõjualal ka sellest midagi teadmata ning vähemalt kooli lõpetamise ajaks võiksid noored aduda, millised reeglid on ühiskond kehtestanud nende igapäevasele tegevusele.
RAUL VEEDE