Kaidar Kivistik õpetab inglise keelt kultuuri kaudu

Kaidar Kivistik peab haridus­programmiga „Learning Without Borders” liitumist suurepäraseks otsuseks ning tunnistab, et ta naudib oma tööd. Eelmisel nädalal juhendas ta töötube ja andis etendusi Itaalias Cascina linnas. FOTOD: TIINA VAPPER JA ERAKOGU

Kogu järgmise nädala on huvilistel võimalik Tallinna Kanutiaia noortemajas osa saada koolidele mõeldud rahvusvahelisest haridusprogrammist „Learning Without Borders” (piirideta õpe), mille eesmärk on tutvustada kultuuripõhist inglise keelt. Üks töötubade ja etenduste läbiviija on Eestist pärit Kaidar Kivistik.

Kaidar, palun räägi, mida programm „Learning Without Borders” endast kujutab?

Kuna mu enda kooliajast pole kuigi palju aega möödas, tean, et Eestis õpetatakse peamiselt Briti ja viimastel aastatel ka Ameerika inglise keelt. Kui mõelda, et ainuüksi Londonis elab üle üheksa miljoni elaniku, kellest neli miljonit on sündinud mujal, ja neist neljast omakorda kolmandik väljaspool Euroopat, on kõik need eri rahvustest ja kultuuridest pärit inimesed mõjutanud ka keelt, mis pidevalt muutub. Selles haridusprogrammis tutvustamegi inglise keelt, mida tegelikult kõneldakse, ning teeme seda mänguliste töötubade ja etenduste vormis. Me ei pea end õpetajateks, pigem pakume kooliprogrammile täiendust.

Selle programmiga tegi kümme aastat tagasi Poolas algust inglise keele õpetaja Magdalena Fijalkowska, kes on meie programmi juht ja koordinaator. Talle tundus, et Poola koolides õpetatakse küll grammatikat ja veidi ka suhtluskeelt, kuid puudu on kultuurikontekstiga seotud inglise keelest. Temaga liitusid tookord kaks inimest Iirimaalt. Tonya Trappet peaksid inglise keele õpetajad teadma, sest ta on koostanud terve hulga ingliskeelseid õppematerjale, praegu aga tegutseb näitlejana Pariisis, kus tal on oma teater. Iirlane Richie Mullaney hakkas tegema iiri traditsioonilise keilitantsu töötube, mis said väga populaarseks. Mõlemad on programmiga seotud praeguseni. Kui kümme aastat tagasi alustati kahe õpetaja ja mõne töötoaga, siis praeguseks on juhendajaid juba üle 20 ning töötube ja etendusi kokku rohkem kui 50. Programmi tuntus on kasvanud – meid on tunnustanud ka Oxfordi ja Cambridge’i ülikoolid, samuti üks suurematest ingliskeelseid õpikuid ja õppematerjale kirjastavatest kirjastustest Pearson Longman.

Millistel teemadel need töötoad ja etendused on?

Kõige üldisemalt öeldes tutvustavad need inglise keelt kõnelevate riikide ajalugu, kultuuri ja traditsioone ning teevad seda kaasavalt ja mänguliselt. Mängime läbi eri situatsioone, kasutades seejuures slaide, mida projitseerime seinale. Kõigil osalejatel on võimalus kaasa lüüa: kutsume õpilasi ja õpetajaid lavale, anname neile võimaluse rääkida, mängida, sketšides osaleda. Meie eesmärk on, et õpilased ei kardaks kõnelda ja end väljendada. Publikust olenevalt otsustame, milliseid mänge ja tegevusi teha. Improvisatsioonil on suur roll ning alati peab olema taskus varuvariant nagu õpetajatelgi. Kui üks asi ei toimi, tuleb võtta plaan B. Kuna ka samas klassis võib õpilaste inglise keele tase olla väga erinev, suhtleme õpetajatega juba eelnevalt, aitame neil välja valida sobivaimad töötoad ning saadame kooli ettevalmistavad materjalid, millega õpilased saavad tutvuda. Hiljem küsime alati ka tagasi­sidet, mis enamasti on olnud väga hea. Ma ei julge väita, et kõik, aga enamik õpilasi, kes meie juures on käinud, on tagasi tulnud.

Kas inimesed, kes töötube läbi viivad, on elukutselt õpetajad?

Vastupidi. Suurem osa neist ei ole õpetajad, küll aga karismaatilised inimesed, kellele õpetamine meeldib. Nad on inglise keelt kõnelevad inimesed eri elualadelt üle maailma: Suurbritanniast, Iirimaalt, Šotimaalt, USA-st, Austraaliast, Uus-Meremaalt … Enamik on noored, paljud loomingulistelt erialadelt: muusikud, näitlejad, tantsijad. See on ka põhjus, miks hakkasime töötubadele lisaks etendusi tegema. Kuidagi on nii läinud, et programmi pole pidanud inimesi otsima, vaid nad on ise selle üles leidnud. Kuna juhendajad on eri maadest, erineb ka inglise keel, mida nad kõnelevad, mis ongi meie taotlus. See näitab, et keel on pidevas muutumises, me kõik loome seda.

Kuidas sa ise „Learning Without Bordersi” programmi sattusid ja kust on pärit su suurepärane keeleoskus?

Olen elanud viis aastat Iirimaal, sinna minnes olin 16-aastane, praegu olen 21. Õppisin Tallinnas Georg Otsa muusikakoolis kooridirigeerimist, aga mul ei läinud koolis hästi, sest tahtsin tegelda kõige muu kui õppimisega, mistõttu pidin koolist lahkuma. Pärast seda otsustasingi minna Iirimaale, sest mulle meeldib väga iiri kirjandus, müüdid ja legendid. Elasin väikeses Sligo linnas, töötasin ühes kohvikus ja suhtlesin ainult inglise keeles. Ühes noorte teatriprojektis, kus ma kaasa tegin, õnnestus mul koguni kehastada kuulsat iiri poeeti William Butler Yeatsi, kes on sellest linnast pärit. Kui ma mõne aja pärast pealinna Dublinisse kolisin, ei uskunud seal keegi, et olen võõramaalane, leiti hoopis, et mul Iirimaa lääneranniku aktsent … Ma ise ei arvanud, et mu inglise keel on nii hea. Eelmisel aastal tegin läbi ka TEFL-i kursused, et saaksin töötada inglise keele õpetajana. Kursusel olid peamiselt iirlased, kes minu suureks üllatuseks ei olnud koolis kunagi inglise keele grammatikat õppinud. Iirimaa koolides ongi ainult inglise kirjanduse tunnid, keeletunde ei ole, nii et selles suhtes oli mul nende ees suur eelis.

Dublinis töötasin restoranis, lisaks tegin firma, mis tõi Eestist loodustooteid Iirimaale. Ühel hetkel sain aru, et selline elu mind ei rahulda. Tallinnas elades õppisin kaheksa aastat Nõmme muusikakoolis klaverit, käisin paar aastat nukuteatri noortestuudios, lapsena unistasingi saada näitlejaks. Tundsin, et tahan teha midagi loomingulisemat. Juhuslikult tuli välja, et mu ülemus on „Learning Without Bordersi” projektiga seotud, ning ta kutsus mind Poolasse kaasa. Andsime seal nädal aega etendusi, juhendasin ka teatritöötuba. Tagasiside, mille sealt sain, oli nii võimas, et teadsin kohe, et tahan seda edasi teha. Praeguseks olen olnud programmiga seotud aasta aega.

Fotol hetk etendusest „A Ticket to Birmingham”.

Kas programmiga Eestisse tulek oli sinu mõte?

Jah, olin Eestis detsembris ja jaanuaris puhkusel ning siis see mõte tõepoolest tekkis. Tegime iirlasest sõbra ja kolleegi Richie Mullaneyga siinsetele õpetajatele ka kaks esitlust ja saime head tagasisidet. 15.–19. veebruarini olemegi üheksa töötoa ja ühe etendusega Tallinna Kanutiaia noortemajas, kuhu koolid saavad end meie kodulehel www.learning-withoutborders.com kirja panna. Soovi korral läheme ise koolimajja kohale.

Valisime Eesti jaoks välja töötoad, mis on saanud kõige paremat tagasisidet ja sobivad eri vanuses õpilastele, kõik need on samuti kodulehel kirjas. Mina viin läbi kirjandusliku töötoa iiri müütidest ja legendidest ning draamatöötoa illusioonidest ja lavaliikumisest, mis sobivad põhikooliõpilastele. Gümnaasiumile on mõeldud töötuba, kuidas rääkida „ehtsat” inglise keelt. Proovime aktsente ja dialekte, mida on inglise keeles palju. Richie Mullaney juhendab töötube, mille teemad on iiri rahvatraditsioonid ja tantsud, multikultuurne Inglismaa, samuti noorte tänavasläng, mida ei leia ühestki sõnaraamatust. Lisaks tutvustab ta lühendeid, mida noored üle maailma lühisõnumeid saates kasutavad. See ei kuulu küll kooliprogrammi, aga on õpilaste jaoks huvitav. Veel on meil kaasas sketšikomöödia „A Ticket to Birmingham”, kus me nagu töötubadeski kaasame stseenidesse ka õpilasi.

Mis on teie järgmine reisisiht?

Märtsis oleme terve kuu Poolas, kus me teeme põhiliselt Iiri-teemalisi töötube. See on seotud iiri kaitsepühaku Saint Patricku päevaga, mida tähistatakse suurelt ka Poolas, mis on samuti katoliiklik maa. Mul tuleb seal välja uus etendus, monokomöödia „True Blue Brits”, kus ma kehastun inglise kõrgkultuuri etiketi õpetajaks, millega seoses pidin omandama inglise keele eri aktsente. Eelmisel nädalal olime Itaalias Toscanas Cascina linna koolis, kus tekkis palju uusi mõtteid. Programmi üks tegevussuund on olnud ekskursioonide tegemine, oleme viinud õpilasi ja õpetajaid Londonisse, Edinburgi, Dublinisse, Maltale. Tulevikus tahame hakata korraldama ka suvelaagreid ja õpilasvahetusi.

Kas sul nii tiheda töögraafiku kõrvalt veel millekski aega jääb?

Ikka. Õpetan online’is inglise keelt. Töötan Ameerika cambly.com saidile, kuid selliseid veebiplatvorme on teisigi. See on videopõhine õpe, kus soovijad saavad inglise keelt õppida ja lihvida. Enamasti on need olnud Brasiiliast või Saudi Araabiast pärit inimesed, kellel on tarvis tööintervjuule minna või lihtsalt suhtluskeelt harjutada. Vabal ajal aga meeldib mulle väga süüa teha, sõpradega kokku saada ja kinos käia.

Usud sa juhustesse?

Usun headesse kokkusattumustesse. Kui midagi väga tahta ja oma energia sellele suunata, siis see juhtub.

Plaanid sa varsti Eestisse tagasi tulla?

Eestiga on mul soojad suhted. Aga mul on veel nii palju näha, et praegu ma tagasituleku peale ei mõtle. Sobib see, et elan eikusagil ning käin siin ja seal. Tahaksin noori julgustada mõneks ajaks välismaale minekut mitte kartma. Kogemustest me ju õpimegi.

Mulje

Margarita Eero

Tallinna Kuristiku gümnaasiumi
inglise keele õpetaja:

Minul õnnestus Kaidari ja Richie töötubade esitlust näha. Selles on palju show-elemente ja nad ise on väga atraktiivsed, lausa panevad end kuulama ja vaatama. Tänu sellele, et nad on noored ja kumbki pole õpetaja, on neil hoopis teine vaatenurk. Õpetajad on vahel natuke liiga omas kinni.

Ka meie tutvustame koolis väga palju Briti kultuuri ja korraldame selle peale lausa ainevõistlusi. Kutsusin noormehed kahe töötoaga meie kooli külla just seepärast, et õpilased kuuleksid seda päris õiget hääldust ja neil tekiks suurem huvi selle keele ja kultuuri vastu. Kindlasti on palju kasu sellest, et töötubades õpetatakse neologisme, mida teismelised Inglismaal ja Iirimaal kasutavad.

Arvan, et õpilasi köidab just see teistmoodi õpetamine, interaktiivne õpe. Seda nõuab ju ka uus õppekava. Tunnis muudkui kuula, konspekteeri, õpi pähe, aga muutunud õpikäsitus tähendabki seda, et õpetame ka teistmoodi.

TIINA VAPPER