Kas me räägime õigete sõnadega?

5. veebr. 2016 Anu Kull Tallinna mehaanikakooli metallierialade juht - 1 Kommentaar

Erialakeele õpetamine kutsekoolis on pähkel, mida on vaja visalt edasi pureda.

Kui keevitaja ütleb „see kaugus on 1 samm”, ütleb ta tegelikult, et see kaugus on 1 keevituskaare edasiliikumise takt. Kõigi keevitajate jaoks üheselt mõistetav termin – samm. Väga lihtne. Üks vene emakeelega õpetaja lähenes keelekasutusele aga loominguliselt ja kasutas sõna „samm” asemel sõna „jalg”. Ta rääkis pikka aega ja eri auditooriumides keevituskaare jalgadest, ilma et ükski eestlasest kolleeg teda parandanud oleks. Kuni lõpuks perfektselt kakskeelne keevitusõpetaja küsima tuli, mida ta sellega mõtleb. Tõe teada saanud, läks õpetaja oma eesti kolleegidega pahandama, miks nood teda ei parandanud. Kuid keegi ei näinud vajadust, sest nad said ju kontekstist väga hästi aru, mida ta sellega mõtleb ja ütleb.

Haridus- ja teadusministeeriumi rahastatud riikliku „Eestikeelse terminoloogia programmi” raames metallivaldkonna kutseõppe terminibaasi „Metalliaabits” (http://term.eki.ee/termbases/index/) koostamisel oli sarnane olukord üsna tavaline. Kõik teadsid, mida kutseõpetaja üks või teine sõna tähendab ja miks peab kutseõppur just seda teadma. Seevastu sõnaraamatutes ega kõrgkooli terminibaasides nende sõnade seletust polnud.

Erialakeele õpetamine kutseõppe 4. tasemel on pähkel, mida on vaja visalt edasi pureda. Et tegemist on päris kõva pähkliga, tunnevad eriti vene õppegruppide keeleõpetajad, kes peavad tegelema nii erialase eesti kui ka inglise keelega. Õppekava üldises struktuuris käsitletakse erialakeelt kas valikainena või lõimitakse erialakeel erialamoodulitega. Mõlemal juhul peab alustama kahest küsimusest. Esiteks: milline on antud õppekavas vajalik erialane sõnavara? Ja teiseks: milliseid meetodeid õppeprotsessis kasutatakse?

Erialakeel on kutseõpetaja, keeleõpetaja ning õpilase kokkulepe. Kutseõpetaja, täpsemalt öeldes riiklik õppekava näitab ette kutseõppe 4. tasemel vajaliku sõnavara. Keeleõpetajalt oodatakse aga selle õpetamist õpilasele arvestusega, et vajaliku sõnavaraga varustatult lõpetavad kooli nii keeleliselt osavad kutseõppurid kui ka need, kes lugemis-kirjutamisoskusele eriti tähelepanu pööranud ei ole.

Mõni erialakeel on heal tasemel. Näiteks inimese teenindamisega seotud kutsete puhul (tervishoid, kaubandus, autoerialad) on sõnavaraga aktiivselt tegeldud ning õpetajad on tundideks vajalike abimaterjalidega päris hästi varustatud. Enamikus kutsetes peavad aga kutseõpetajad ning keeleõpetajad ise mingil viisil lahenduse leidma – sõeluma välja nii erialasõnavara kui ka leiutama selle õpetamise metoodika.

Terminoloogia ja keelekümblus

Eesti paistab suures pildis silma keelekümbluse eduka rakendamisega ning laiemalt võttes lõimitud aine- ja keeleõppe meetodi (LAK) tähtsustamisega õppekavades. Keele- ja aineõppe seisukohalt on tegemist ennast hulga õppeaastate jooksul tõestanud võtete kogumiga, mida kõik teemaga kokku puutunud õpetajad valdavad.

LAK-põhimõtte rakendamisel erialakeeletundides on lävepakk tavaliste keeletundidega võrreldes aga kõrgem ning selle taha komistatakse üsna tihti. Kutsestandarditega määratletakse kutseoskused ja riiklike õppekavadega näidatakse ära nende oskuste omandamiseks vajalikud õpiväljundid. Nii eeldatakse, et kutseõpetaja näitab keeleõpetajale ära antud kutse valdamise jaoks vajaliku terminoloogia. Ennast valdkonnas külalisena tundev keeleõpetaja peab aga selle siduma noorte kutseõppurite igapäevasesse keelekasutusse. Ning see viimane on väga keeruline ülesanne.

Erialaõpetaja valdab vajalikku sõnavara ning saab arusaadavalt ette anda sõnade loendi. Mõnes valdkonnas on ka terminibaasid. Tavaliselt võetaksegi aluseks tekstid – kas ise koostatud või antud kutse raamides olulised tüüptekstid. Julgen arvata, et nii valmistatakse erialakeeletunnid ette kõigis kutsekoolides.

Keeleõpetajal on aga korraga tunnis väga erineva keelelise algoskusega õppijad. Samuti tegeleb ta samaväärselt nii põhi- kui ka keskhariduse baasilt kooli tulnutega. Kutsestandard neil ju vahet ei tee, kuid õpetamise metoodika seisukohalt on need teineteisest väga erinevad sihtrühmad.

Nii tekibki erialakeele õppes tavaline olukord: kutseõpetaja ei saa anda näpunäiteid erineva keelelise võimekusega õppijatele kutsekeele õpetamiseks ning keeleõpetaja ei oska välja töötada õppematerjale, mis kõnetaksid igal tasemel õppurit. Kutseõpetaja ei saa anda näpunäiteid, kuna kutsestandardi ja õppekava tase määrab samad nõuded kõigile antud taseme õppijatele. Keeleõpetaja aga ei oska, kuna ta tavaliselt ei valda eriala, mistõttu on küllaltki raske luua keelekasutuse eri tasemel toimivaid õppematerjale.

Hiljuti alustatud erialakeele õpetamise ja õppimise metoodika Erasmus+ rahvusvahelisel partnerlusel põhineva projektiga tahame õpetajatele tuge pakkuda. Projektis osalevad Saksamaa, Poola ja Rumeenia kutsekoolid ning mehaanikakool ja SA Innove keelekümbluse spetsialistid Eestist. Projektis analüüsime läbi keeleõppes kasutatavad meetodid ning eri alade kutseõppes vajalikud tekstid. Metoodikas lähtume sellest, et lugemisoskuse omandamisel toimivad metoodilised võtted erinevad kirjutamisoskuse omandamisel toimivatest. Ootame Erasmus+ projekti osalema kutse- ja keeleõpetajaid, kes soovivad rakendada erialakeeletundides keelekümblust ja ainekavade lõimimist.

Mida on juba tehtud?

Koolikeele ja eesti keele arengut toetavate abimaterjalide loomisega kutsekoolis tahame pikendada rada, mida mööda on mitmed meie keeletegijad juba mõnda aega astunud. Mare Kitsnik on koostanud koka ja kelneri, juuksuri ja kosmeetiku ning müüja erialase eesti keele õppekomplektid ning sõnavaraloendiga „Põhikeele ainetundide sõnavara” olnud keeleteo 2012. a kandidaat. Programmi „Keeleõppe arendamine 2011–2013” käigus on ellu kutsutud koduleht www.kutsekeel.ee ning seatud sellel üles erialakeele õpetajatele kasutamiseks 40 töölehte. MISA on vene õppekeelega kutseõppeasutustes kasutamiseks koostanud kokku 11 erialale mõeldud ja 15 õppekomplektist koosneva kogumiku „Eesti keele kui teise keele õppematerjalid kutseõppeasutustele” (ilmunud 2003). Kristi Saarso ja Elle Sõrmus on erialakeele metoodika koondanud põhjalikuks käsiraamatuks „Kuidas õpetada erialakeelt” (2008).

Erialakeele seisukohalt on vaja mõtteliselt korraks eemalduda keeleoskuse kirjeldamiseks ette nähtud keeleoskuse tasemetest (A-, B- ja C-tase). Selge, et tegemist on tööalase eesti keele oskuse tasemetega, need vastavad Euroopa keeleõppe raamdokumentidele ning võimaldavad selgemalt määratleda, missuguses keelesituatsioonis inimene hakkama saab. Seda funktsiooni mingil viisil kahtluse alla seada arusaadavalt ei saa. Küll aga tuleb täiendavalt arvestada, et erialakeelel on paar väga olulist omadust, mida õppeprotsessis arvestada tuleb.

Esiteks – et tegelikus tööelus hakkama saada, peavad õppijad teadma täpselt oskussõnade tähendust ja enamasti ka emakeelset vastet. Tihti kasutatakse ju üld- ja oskuskeeles sama asja või nähtuse kohta erinevaid sõnu või väljendeid: kui üldkeeles on „ribikont” täiesti kasutatav sõna, siis oskuskeeles tuleb ikkagi öelda „roie”. Samuti võivad erineda ametlikud ja tegelikult kasutatavad terminid. Näiteks määrab kutsestandard ametlikult kutseks „metallilõikepinkidel töötaja, tase 5”, ettevõtetes kasutatakse aga terminit „CNC-pinkide operaator-seadistaja”.

Teiseks on 4. taseme kutseõppe tasemel vajalik erialane sõnavara ikkagi ainult üks osa üldisest oskussõnavarast. Sõnastikud ja terminibaasid koostatakse aga tavaliselt kõrghariduse tasemel keelekasutajale ehk oluliselt laiemalt ja keerulisemalt. See teeb need sisuliselt kasutatavaks ainult kutseõpetaja jaoks, samas kui erialakeele õpetaja ja õpilane vajavad olulist tuge.

„Oh, oleks minu olemine, teiseks minu tegemine, tieksin tua tuulele ja sauna saare oksale …” Nii laulsid kunagi Siberi eestlased. Meie siin kutseõppe tänapäevas ei saa jääda laulma: oh, oleks … keegi kusagil, kes minu erialal, minu töös ning mulle erialaterminoloogia ja erialakeele õpetamise metoodika kätte annaks. See tuleb kutsete kaupa ise luua.

ANU KULL