Keelest ja koolist

Vastukaja Raivo Juuraku kommentaarile „Kaks miljonit eestlast” (29.01).

Olen rõõmsas ülekaalus. Kujutage nüüd ette, kui võtaksin vastu otsuse, et mu parem käsi peab järgmiseks suveks suurepärane välja nägema: rasv kadunud, lihased paista ja nahk trimmis. Koostaksin endale kava ja pühenduksin jäägitult eesmärgipärasele tegevusele parema käe laitmatu väljanägemise nimel, samas kui kurvid ja voldikesed mujal võiksid rahus pekki edasi kasvatada.

Te ei usu, et soovitu saavutamine õnnestub? Miks ometi? Sarnaselt käsitatakse ju eesti keele õpet vene koolis. Eesti keele omandamine oleks justkui miski, mis ei allu üldistele reeglitele ja mille tulemused on saavutatavad kõigest muust hoolimata.

Olen veendunud, et kirutud kehv eesti keele oskus pole midagi muud kui omandatud teadmiste keskmine näitaja. Keskmiselt ongi just säärane tase ka bioloogias, ajaloos, keemias, muusikaõpetuses. Keeleoskust on aineteadmistest kergem mõõta. Kui võrrelda mõne Ida-Viru vene kooli 9. klassi õpilaste eesti keele teadmisi ühe Kesk-Eesti linna eesti kooli 9. klassi õpilaste inglise keele oskusega, siis julgen oletada, et saame üpris ühtmoodi pildi: mõnel on keel suus, mõni on alles algaja keelekasutaja, klassi keskmine − 60% oodatavast. Järelikult jätab ka eesti õppekeelega koolis omandatu maht soovida.

Eesti laste (nii maarahva kui ka uusasunike) keeleoskus ei parane, kui õpikeskkonda üldiselt ei parendata ja võimalikult häid õpitulemusi kõigis ainetes eesmärgiks seata.

Valdav enamik õpetajatest ja koolijuhtidest teab, mis tingimused tuleb tulemuslikuks õppeks luua. Miks siin-seal vastupidiselt käitutakse, ma ei tea, aga haridusministeeriumil on mitu osakonda, kelle ülesanne on tagada didaktika parima osa kasutuselevõtt Eesti koolides ja teostada muud järelevalvet. Selle asemel et eraldada uut raha õpitulemuste saavutamiseks ühes aines ja tegelda küsitavate projektidega, võiks lihtsalt keskenduda õppima õpetamisele. Õige õppekorralduse korral on ka keskpäraste võimetega õpitulemused head. Ei tasu lasta end hullutada kõikvõimalikest imemetoodikatest, sest kuni õpetaja ja õpilase vahetu suhtlus ei pikene ajaliselt (mh õpilaste arvu vähendamisest klassis), ei ole mingit lootust paremateks väljavaadeteks Eesti hariduses.

Üleminek osalisele õppele eesti keeles olukorras, mil keeleoskus jätab soovida, on eeskätt karuteene Eesti riigile endale. Mida kehvem haridus, seda mõjutatavam ja saamatum on inimene. Kelle kanda jäävad toimetulekutoetused ja sõltuvuste ravi?

Tõdemus, et mujal Euroopas käib asi samamoodi, ei õigusta kavandatavat. Euroopa maitseb juba niigi oma immigratsiooni- ja integratsioonipoliitika mõrusid vilju. Eestil kui edumeelsel riigil tuleb osata leida väärikaid lahendusi ja usun, et kui oma tarkusest väheks jääb, võib neid eeskujuks leida samuti siitsamast, Euroopast.

Eesti keelest erineva õppekeelega kool on lugupidamine siin elavatest inimestest, kes ei ole veel valmis panema oma last riigikeelsesse kooli. Lugupidamine on alati vastastikune, uusasunike eesti keele oskus paraneb iga aastaga. Kuidas ja kellele, mida ja millal õpetada on õpetajatele teada, oluline on seda teha kaasavalt ning järjepidevalt. Ainult keeleoskust mis tahes kooli eesmärgi või murekohana näha on sama võhiklik, kui peki vastu vaid paremal käel võidelda.

TIIA VÕHMA

Raivo Juuraku kommentaar: https://opleht.ee/28086-kaks-miljonit-eestlast/